25. Kató Lomb “Kuidas ma keeli õpin ehk Kuutteist keelt oskava tõlgi märkmed”

kuidas-ma-keeli-õpin-ehk-kuutteist-keelt-oskava-tõlgi-märkmedMa ei mäleta, kust ma selle raamatu üles kirjutasin, et pärast tellida ja tükk aega raamatukogujärjekorras oodata (pakun, et facebookis mingil lehel lausa jagati). Ma tõesti soovitan selle raamatu lugemist kõikidele, kes tahavad keeli õppida või on keeli õppinud või peavad keeli õpetama või keeleoskusega midagi peale hakkama. Tõlkima näiteks.

(Imetlen, et meil on siiski eesti keeles tõlkeid sellistest väikestest kõrvalistest keeltest nagu mh ungari keel! See on puhas luksus ikka. Sander Liivak sedapuhku tõlkijaks).

Kató Lomb (1909-2003) on ungarlane, kes õppis omal käel ära need väidetavad 16 keelt. Tutvustav tekst ütleb, et ta oli üks maailma esimesi sünkroontõlke ja suutis 16 keelest tõlkida! See raamat kubiseb äärmiselt kaasaegsetest keeleõppemeetoditest, kuigi ta lihtsalt jutustab, kuidas ta keeli on õppinud ja kuidas nendesse suhtuda. Kuidas suhtuda sõnaraamatutesse ja õpikutesse näiteks – abiks on nad ikka, aga ei tohi ainult ühe külge klammerduda. Või sõnaraamatutest võiks kohati eelistada isegi seletavaid sõnaraamatuid, et sõnu paremini meelde jätta, oma kogemusega seostada. Lisaks leiab ta, et sellist asja nagu keeleanne ei ole olemas ja see raamat on kirjutatud sihtrühmale “keskmine keeleõppija” – ehk siis enamasti täiskasvanule. Ennast peab ta otse loomulikult keskmiseks keeleõppijaks. Selgitab, milliseid imesid teeb motivatsioon, ennast huvitavad tekstid, kindlasti soovitab otsekohe hakata originaalkeeles raamatuid lugema ja esialgu kirjutada välja kõigest tuttavad sõnad – need, mille tuletuse abil välja mõtled. Samamoodi soovitab tutvuda kohe alguses sõnaraamatutega – neid lugeda. Sõnaraamatuid lugedes (meie inglise keele lektor ülikoolis väitis, et sõnaraamatute lugemine on ääretult põnev) saavat näiteks teada, kuidas moodustatakse tegusõnu, nendest substantiive või adjektiive või määrsõnu jne. Ma pole sellele kunagi mõelnud – pole ühegi keele õppimist alustanud sõnaraamatuga tutvumisest!🙂

Omadest kogemustest kõneledes kattub ta jutt vägagi kaasaegsete keeleõppeteooriatega – kuidas ei ole mõtet sõnu üksipäini välja kirjutada ega selgeks õppida – ikka mingites fraasides, ikka mingi konteksti ümber. Ta pakub veel erinevaid süsteeme, kuidas väljakirjutatud sõnade juurde vaba ruumi jätta, et sinna hiljem seostuvaid sõnu juurde kirjutada. Võõrkeelsed raamatud tuleb osta ja sõna otseses mõttes ribadeks lugeda ja kommenteerida ja juurde kirjutada. Tõlkida sihtkeelde. Jne. Mulle meeldis fraaside õppimise kohalt see näide, et mis mõte on teada üksikult sõnu “mis” “kell” “on”, kui prantsuse keeles küsitakse hoopis “milline tund on” ja inglise keeles “mis on aeg” ja vene keeles “milline on tund?” Samamoodi kõneleb ta sellest, et nimisõnu on tõesti kõige kergem õppida, aga tegelikult läheb kõige tihedamini vaja hoopis mingeid vahepealseid sõnu nagu “selleks, et” ja muud selletaolist. (Meil tihtipeale kuritarvitatud keeleõppes, eriti vene keele õpetamises – õpetatakse üksikuid sõnu ja sõnade pööramisi-käänamisi, selmet õpetada mingeidki fraase).

See raamat on otsast otsani täis sümpaatseid mõtteteri. Tekib tunne, et peaks endale lausa ostma (ja ma ei taha raamatuid osta, kuna neid on niigi palju). Kui hakata tsitaate välja tooma, ei saagi päris õiget ülevaadet. Eks kontekstist sõltub ka palju. Toon näiteks ära keelteõppimise nn 10 käsku ehk pigem “kümme palvet”, nagu autor pakub. Kümnes väärib äratoomist:

Ole kindlalt veendunud selles, et saavutad, maksku mis maksab, eesmärgi, et sul on suur tahtejõud ja tohutu keeleanne. Kui sa aga oled selles kahtlema hakanud (õigusega), siis mõtle, et oled lihtsalt piisavalt tark inimene, et vallata sellist pisiasja nagu võõrkeel. Aga kui materjal hakkab ikkagi vastu ja tuju langeb, kiru parem õpikuid (õigusega, sest täisulikke õpikuid pole olemas!) ja sõnaraamatuid (ka see on tõsi, sest ammendavaid sõnaraamatuid pole olemas), äärmisel juhul õpitavat keelt (sest kõik keeled on rasked, aga kõige raskem on sinu emakeel) või käesolevat raamatukest, kuid mitte iseennast. (lk. 106)

Tagapool tutvustab kirjanik ka tõlgi tööd. Ta teeb seda väga põnevalt keeli analüüsides. Tegelikult me teame kõik, et saksa keeles jõuab lause mõte kohale tihtipeale alles lause lõpus (sealt ka anekdoot, et miks tõlk juba tõlkima pole hakanud, kui inimene juba tükk aega on kõnet pidanud: “ta pole veel tegusõna pööratud vormini jõudnud”🙂 ). Tsitaat, mis mulle iseäranis nalja tegi:

“Kui ta sureb ja ta laip leitakse,” ütles üks lugupidamatu tõlk ühe suure välismaa poliitiku kohta, “leitakse tema kõhust miljon öeldist: need, mis ta on aastakümnete jooksul alla neelanud ja jätnud välja ütlemata.”

Lootuses, et selle raamatukese lugejate hulgas on praeguseid ja tulevasi kõnelejaid (ettekandjaid, sõnavõtjaid, kaasesinejaid, raportööre), kasutan juhust ja edastan neile kaks palvet. Esiteks, kui nad improviseerivad, ärgu nad katsetagu kõrgelennulist kirjalikku stiili, mis on meie maal väga levinud! Nad takerduvad, ei oska alustatud lauset lõpetada, ei jõua kunagi öeldiseni, aga tõlgil läheb seda vaja juba kõneleja eluajal, mitte postuumselt! (lk. 128)

Ma soovitan seda raamatut tõesti lugeda.

This entry was posted in raamat and tagged , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s