30. Karl Ove Knausgård “Minu võitlus. 1. raamat. Surm perekonnas.”

minu-võitlus-i-surm-perekonnasLõpuks ilmus eesti keeles ka Knausgårdi Min kamp, mis on mingil põhjusel Skandinaavias kõvasti laineid löönud. Eks ma nüüd otsi välja, mis sellest raamatust siis varem kirjutatud on ja mis selle raamatu fenomen on. Minu arvates on selleks ainult raamatu pealkiri – sorry, ma ei saa aru, mis veel. Kui ma mõtlen näiteks Kjell Westö ajastukirjeldusele – Lohed Helsingi kohal – siis sealt tõesti tuleb mingi ajastule omane hõng välja, midagi ühe põlvkonna kohta. Siin on ainult üks rida pisiasju, ebaolulisi detaile, millel ei ole kogupildile midagi lisada ega juurde anda. Kui Tšehhovi puhul vist öeldi, et kui laval on alguses püstol, siis teeb see lõpuks ka pauku, siis see on absoluutne vastand. See on nagu lapse päevik, kus on kirjas kõik, ilma üldistamiseta. Nähtavasti see ongi see, mis rahvale selle raamatu juures meeldib. Kellele meeldib. Kokkuvõttes öeldakse: “Isa surm ongi romaani sõlmitus, mis sunnib peategelast oma elule tagasi vaatama ja endas korrektiive tegema.” Vaadake – ma vaidlen vastu. Sest isa surm tuleb nagu välk selgest taevast raamatu keskel ja enne seda pole isegi vihjatud, et isa pärast lahkuminekut emast alla käis ja lõpuks jooma hakkas. Kui muidu on kogu tekst kirjutatud läbi mitme aja, suhteliselt suvaliselt, mingi mõte viib teiseni, see kolmandani, mistõttu nihkume ajas kolm korda, siis, vaadake, seda päris viimast aega, mis valitseb poole raamatu pealt ja kui isa on surnud, seda pole absoluutselt nimetatud. See tuleb kirjanikule justkui raamatukirjutamise keskel pähe ja selle ümber hakkab ülejäänut koondama.

Veel ütleb raamatu tutvustus: “Romaan räägib ka sellest, kui raske on olla kirjanik ja jääda seejuures heaks inimeseks: kui muusa sind kord on suudelnud, taandub inimlik õnn tagaplaanile.” Palun selgitage, kas selles esimeses osas oli mingi servaga sellist temaatikat puudutatud? Siin ei olnud kuskil inimliku õnne tagaplaanile tõmbumisest – veel. Siin ei olnud isegi muusa suudlusest kuigivõrd, kuna tundus, et poiss on otsustanud kirjanikuks saada, aga muusa ei taha kuidagi teda suudelda.

Põhimõtteliselt rääkis raamat väga detailselt kasvuaastatest, mingite täiesti ebaoluliste pisiasjadeni välja (ma ei oska näidetki tuua) kuniks isa suri. Kuidas ja mis, ei selgu tegelikult ka. Lihtsalt üks lõputu koristamine vanaema majas ja enda ning oma probleemide ja mõtetega tegelemine, aga pidevalt pesemata ja püksikusev vanaema on kui mingi vari kõrval. Kõik jääb lahtiseks, absoluutselt kõik. Mingi intervjuu alguses ütleb kirjanik, et ta tahtis luua suurt romaani, kuna kirjandus ei käsitle ju mingeid väikeseid pisiasju nagu mähkmete vahetus jms. Ju ta siis lõpuks selle peale ehitaski kogu kuueosalise romaanisviidi (ca 3500 lk): et olekski kõik see igapäevane ja ebaoluline, mis teeb inimesest inimese ja selle, kes ta on. (Samas annan talle au, kuna Sandbergi oli piinav lugeda, selle raamatu puhul lihtsalt arusaamatu, miks midagi sellist kirjutati, avaldati ja kiideti).

Ma saan aru, et selle romaani tugevuseks peetakse, et enesekesksusest, mis valitseb meelelahutusmeedias, on võimalik kirjutada kõrget kunsti. Et tõesti iga nutuhoog, trepist alla astumine, suitsu tegemine, šokolaadi ostmine, kohvi keetmine, jne jne on kirjas pikas seerias ja seda loetakse ja see polegi enam seega mõtteti enesekeskne meelelahutus. Kuna siin on mõttekäigud ja sissevaated… Ju siis on. Kindlasti pole minu rida raamat, kuna minu raamatulugemise moto pärineb juba 25 aasta tagusest lugemisest ehk Salingerilt – kui Zooey ütles midagi sinnakanti, et “see nende tühipaljas oskus ei tähenda veel, et tegemist on kirjandusega” ja et see võib vabalt olla lihtsalt üks “süntaktiline sõnnik”. Ei taha kiidetud raamatut tõesti nii karmilt arvustada, aga polnud ikka üldse minu raamat.

Seevastu tooksin esile Sigrid Toominga tõlke – see oli küll põnev, mahlakas ja miskipärast tundus, et lõunaeestlaslik. (Sõnu, mida pidasin ainult oma perekonda kuuluvaks). Minu lugupidamine, seda enam, et ma ei kujuta ette, kui igav selle tõlkimine võis olla….

This entry was posted in raamat and tagged , . Bookmark the permalink.

30. Karl Ove Knausgård “Minu võitlus. 1. raamat. Surm perekonnas.” on saanud 3 vastust

  1. iibis ütles:

    Nii hea, kui keegi igavad raamatud ka sinu eest läbi loeb. Tekitas tahtmise uuesti “Franny ja Zooey” uuesti kätte võtta… (Aga äkki on nii paljude aastate järel hoopis pettumus – see oleks küll kole.)

  2. sehkendaja ütles:

    Mina ei võta vastutust enda peale – kindlasti lugege läbi, kasvõi pool (vabal valikul kumb pool – kas enne isa surma või pärast) ja kujundage arvamus. Inimestele väga meeldivad tihtipeale just need raamatud, mis minus nõutust tekitavad.

  3. sehkendaja ütles:

    Loe pigem, mida kirjutab Kultuuritarbija 60+. Tema arvamus ühtib üldiselt paremini sellega, mida raamatust varem on arvatud. Saad ehk parema pildi. http://kultuuritarbija60.blogspot.com.ee/2016/09/karl-ove-knausgard-minu-voitlus-1raamat.html

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s