31. Nancy Huston “Loomispäevik” (LR 2016/21-24)

lrk-21-24-2016-loomispäevikAlustasin selle raamatu (olemas ka e-raamatuna) lugemist juba juulis, aga enda raamatutega on alati see jama, et vahepeal tuleb raamatukogust tulnud läbi lugeda ja aega justkui on.

Olen Nancy Hustonilt varem lugenud Murrangujooni ja mäletan, et too meeldis mulle ka väga. Seega oli eelarvamus positiivne. Ja pean kinnitama, et ka seekordne raamat meeldis. Kuigi eks nüüd on tegemist hoopis teistlaadi teosega – võiks öelda esseed või kirjandusteaduslikud märkmed põimitult kirjaniku enda rasedusaegsete märkmetega läbisegi mälestustega paar aastat varem tabanud haigusest. Ja kirjandusteaduslikult poolelt on tegemist feministliku kirjandusteadusega, mis on põnevalt esitatud. Loomispäevik. Loomine. Nais- ja meesloomine. Või nagu ütleb ametlik tutvustus: “Romaanikirjanik ja esseist vaatleb loominguliste abielupaaride – Scott ja Zelda Fitzgerald, George Sand ja Alfred de Musset, Virginia ja Leonard Woolf, Simone de Beauvoir ja Jean-Paul Sartre, Sylvia Plath ja Ted Hughes jt. – toimimist ja uurib keha/vaimu küsimust loomingulisuse vaatepunktist, põimides kirjutajate lood omaenda päevikumärkmetega.”

Juba raamatu algus – kolm sõnakobarat pealkirjadega “LOOMINE I”, “LOOMINE II” ja “LOOMINE III” – on äärmiselt kõnekas. Esimene koosneb sõnadest (lisan ainult mõned):

Alguses Valgus Jumal Igavene “Mina olen” […] puhtus ilu paradiis Jumala sõrm […] ideaalne täius William Shakespeare taevad jumalad plejaadid panteonid suurmehed nimed isad esiisad põlvnemine mehelt mehele edasi antud kirjatarkus: NII LOODI INIMENE seitsme päevaga.

Teine loomislugu koosneb sõnapilvest (osaliselt):

Alguses Pimedus kaos segadus pilkasus soolikad [—] lõigatud nabanöör naiselt naisele edasi antud suuline tarkus: NII LOODI INIMENE üheksa kuuga.”

Ja kolmas:

PAUHHH!!!
NII LOODI INIMENE
viieteistkümne miljardi aastaga.

Sellises valguses käsitlebki ta loovate paaride arusaamu oma soost ja loomisest, kokkukulumisest – sulandumisest vs peegeldumisest. Esialgu on paarid tuttavamad – Scott ja Zelda Fitzgerald, George Sand ja Alfred Musset, Virginia ja Leonard Woolf, Simone de Beauvoir ja Jean-Paul Sartre, Sylvia Plath ja David Hughes (viimast ma siiski varem ei teadnud), aga lõpus on Georges Battaille ja Colette Peignot või Unica Zürn ja Hans Bellmer või põgusamalt Myriam Bat-Yosef või Emma Santos, Julia Kristeva või Monique Wittig – neid oli kuidagi keerulisem lugeda. Kirjandusteaduslikud teadmised ka esimeste autorite kohta on ju tegelikult põgusad.

Raamat on läbi ja lõhki feministlik, aga kuidagi huvitavalt kirjutatud, mitte ülearu filosofeeriv. Huston on mulle jätkuvalt väga sümpaatne. Soovitan. (Ja mul on kahju, et mul on nii kehv mälu, et ma vaevu mäletan praegugi nende paaride lugusid).

Kindlasti ilmub hiljem mõistlikke arvustusi ja kokkuvõtteid ka, eks ma siis lingin. Hetkel leidsin katkendi.

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s