31. Nancy Huston “Loomispäevik” (LR 2016/21-24)

lrk-21-24-2016-loomispäevikAlustasin selle raamatu (olemas ka e-raamatuna) lugemist juba juulis, aga enda raamatutega on alati see jama, et vahepeal tuleb raamatukogust tulnud läbi lugeda ja aega justkui on.

Olen Nancy Hustonilt varem lugenud Murrangujooni ja mäletan, et too meeldis mulle ka väga. Seega oli eelarvamus positiivne. Ja pean kinnitama, et ka seekordne raamat meeldis. Kuigi eks nüüd on tegemist hoopis teistlaadi teosega – võiks öelda esseed või kirjandusteaduslikud märkmed põimitult kirjaniku enda rasedusaegsete märkmetega läbisegi mälestustega paar aastat varem tabanud haigusest. Ja kirjandusteaduslikult poolelt on tegemist feministliku kirjandusteadusega, mis on põnevalt esitatud. Loomispäevik. Loomine. Nais- ja meesloomine. Või nagu ütleb ametlik tutvustus: “Romaanikirjanik ja esseist vaatleb loominguliste abielupaaride – Scott ja Zelda Fitzgerald, George Sand ja Alfred de Musset, Virginia ja Leonard Woolf, Simone de Beauvoir ja Jean-Paul Sartre, Sylvia Plath ja Ted Hughes jt. – toimimist ja uurib keha/vaimu küsimust loomingulisuse vaatepunktist, põimides kirjutajate lood omaenda päevikumärkmetega.”

Juba raamatu algus – kolm sõnakobarat pealkirjadega “LOOMINE I”, “LOOMINE II” ja “LOOMINE III” – on äärmiselt kõnekas. Esimene koosneb sõnadest (lisan ainult mõned):

Alguses Valgus Jumal Igavene “Mina olen” […] puhtus ilu paradiis Jumala sõrm […] ideaalne täius William Shakespeare taevad jumalad plejaadid panteonid suurmehed nimed isad esiisad põlvnemine mehelt mehele edasi antud kirjatarkus: NII LOODI INIMENE seitsme päevaga.

Teine loomislugu koosneb sõnapilvest (osaliselt):

Alguses Pimedus kaos segadus pilkasus soolikad [—] lõigatud nabanöör naiselt naisele edasi antud suuline tarkus: NII LOODI INIMENE üheksa kuuga.”

Ja kolmas:

PAUHHH!!!
NII LOODI INIMENE
viieteistkümne miljardi aastaga.

Sellises valguses käsitlebki ta loovate paaride arusaamu oma soost ja loomisest, kokkukulumisest – sulandumisest vs peegeldumisest. Esialgu on paarid tuttavamad – Scott ja Zelda Fitzgerald, George Sand ja Alfred Musset, Virginia ja Leonard Woolf, Simone de Beauvoir ja Jean-Paul Sartre, Sylvia Plath ja David Hughes (viimast ma siiski varem ei teadnud), aga lõpus on Georges Battaille ja Colette Peignot või Unica Zürn ja Hans Bellmer või põgusamalt Myriam Bat-Yosef või Emma Santos, Julia Kristeva või Monique Wittig – neid oli kuidagi keerulisem lugeda. Kirjandusteaduslikud teadmised ka esimeste autorite kohta on ju tegelikult põgusad.

Raamat on läbi ja lõhki feministlik, aga kuidagi huvitavalt kirjutatud, mitte ülearu filosofeeriv. Huston on mulle jätkuvalt väga sümpaatne. Soovitan. (Ja mul on kahju, et mul on nii kehv mälu, et ma vaevu mäletan praegugi nende paaride lugusid).

Kindlasti ilmub hiljem mõistlikke arvustusi ja kokkuvõtteid ka, eks ma siis lingin. Hetkel leidsin katkendi.

This entry was posted in raamat and tagged , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s