Delhi tants/Theatrum

delhi tants02Märkasin eile facebookis täiesti juhuslikult Theatrumi teadet, et nad esinevad Võrõpajeviga Draama festivalil ja Tartus veel ka oktoobris. Kuivõrd eelmisel hooajal käisin lausa kaks korda ekstra Tallinnas Theatrumi tükke vaatamas (ja üsna juhuslikult, kuna Tallinn on teatrit täis ja ei oska ju tegelikult valida, mida üldse vaatama minna ja kas), siis rõõmustasin, et nad Tartusse tulevad, eriti veel Võrõpajevi tükiga, ja läksin otseteed Piletilevi kodulehele. Ja mu imestus oli suur, kui tundus, et ka samal õhtul toimuvale etendusele oli pileteid (nüüd loen teatest, et paisatigi veel mõned lisapiletid müüki). Ostsin muidugi kohe ära – mis täna tehtud, see homme hooleta. Ja olen rahul.

Tunne on sarnane Joobnute järel valdava tundega – tükk on suhteliselt kompleksne ja tekst on ääretult tähtis. Seekord püüdsin juba algusest saadik oma peas igasugused versioonid tõlgenduseks välja mõelda, et mitte hiljem kahetseda, et alguses midagi maha magasin. (Ja ikka on tunne, et tuleks üle vaadata!). Nimelt koosneb etendus “seitsmest lühinäidendist”, nagu öeldakse kavalehel ja nagu ütlesid teadustajad. Ühtlasi võis kavalehelt näha, et igas pisikeses näidendis korduvad samad tegelased väikese variatsiooniga: Katja (ehk Jekaterina Aleksandrovna), elatanud naine (Lera ehk Valeria), Andrjuša, meditsiiniõde, Alina Pavlovna ja lõpuks Olga. (Osatäitjateks samas järjekorras nimetades: Laura Peterson, Maria Klenskaja, Ott Aardam, Maria Peterson, Mare Peterson ja lõpuks Eva Eensaar-Tootsen.

Lavakujundus meenutas kohe nende Tallinna saali ja Joobnuid (jälle), just eesriiete asukoht, kõrgus ja lavakasutusruum. Lavakujundus oli napp, paar tooli, veeaparaat, sekka mõni postament või lauake ja igas näidendis erinevad kaks pilti kummalgi pool seinal. (Kunstnik: Andri Luup. Tundub tõesti, et Theatrumis teevad kõik kõike – on vahel kunstnikud, siis näitlejad, siis lavaehitajad). Oli võimatu meelde jätta, millise näidendi juures olid just millised pildid, kuigi oleks tahtnud sellele pikemalt mõelda, üles pildistada või üles kirjutadagi. Tegevuspaigaks oli alati haiglakoridor nimelt ja tihtipeale olid ka pildid vastavad. Või kutsusid doonoriks vms. Kord aga olid pusled kunstiteostest, mis kujutasid tantsu ja tüdrukut valges. Need olid kõige kõnekamad.

Aga nüüd põhilisest – tekstist. Võrõpajev oskab oma sõnumid väga meisterlikult näidendisse põimida, rahvast segadusse ajada ja samas imelist tervikut luua, just läbi draamateksti. Võtkem esimene näidend/pilt, “Iga liigutus”: Laura Peterson/Katja istub haigla eesruumis toolil ja siseneb üleni musta riietunud Maria Klenskaja, kes ütleb, et tal on väga halvad uudised – Katja ema on surnud. Katja aga ei suuda kuidagi reageerida, paneb ise ka imeks, et nüüd peaks teda valdama igasugused tunded, aga ei valda sugugi. Mitte midagi. Kas ta on šokis? Olid nad ju ometi emaga nii lähedased? Ja “elatanud naine” Lera on kurb ja tahaks kuidagi aidata. Juba algusest saadik on näha, kui olulised on tekstis kordused. “Tahaks aidata.” (Hiljem kõik teemad tulevad erinevates modulatsioonides, isegi erinevad detailid tulevad erinevatesse monoloogidesse või dialoogidesse – kasvõi toores sealiha, seep, kätepesemine, juudi lapsed jne). Juba esimeses näidendis (ehk pildis) selgub ka, et Katja on tantsija ja kaks aastat tagasi Ukrainas on ta esinenud oma Delhi tantsuga ning Andrei on seda seal vaadanud, lummatult, nagu kirjeldab seda Lera. Ühtlasi kirjeldab Lera ka seda, kuidas ta ise seda tantsu vaatas ja selle vaatamise läbi justkui ise tantsijaga ja tantsuga üheks sai. Katja ütleb, et peagi ongi võimalik Andreid kohata, kuna ta tulevad 5 minuti pärast – neil olla olnud tähtis jutuajamine eile telefonis ja nüüd tulevat Andrei sinna, haiglasse, kuna Katja ei saanud ju sealt ära minna. Lera arvab, et nad on paar, aga see ajab Katja kangesti naerma, hullumeelset, hüsteerilist, kummalist naeru. Kuniks sisenebki Andrjuša. Pildi lõpuks avaldab Katja Andreile armastust. Või ei – pildi lõpus tuleb sisse meditsiiniõde (Maria Peterson) ja palub dokumentidele Katja allkirja (kes on vasakukäeline). Meditsiiniõde on käinud ka vahepeal, aga siis palutakse, et ta ära läheks, kuna neil on vaja pool tundi omavahel rahulikult rääkida, Katjal ja Leral.

Suhteliselt arusaamatult detailselt kirjutasin selle esimese pildi sisust. Sest järgmine pilt, Tantsu sisemuses, algab ju justkui sarnaselt. Ja kõik detailid ei olegi enam meeles. Andrei ja Laura istuvad ja kõnelevad, armastusest. Andrei aga ütleb, et ta armastab teist naist: oma naist. See teadmine teeb Katjale väga suurt valu. Andrei lahkub ja ilmub elatanud naine, kes teatab midagi Katja ema surmast. Siitpeale tuleb peaaegu identne kordus – esimese näidendi algus. Katja ei oska midagi tunda. Andrei on just lahkunud, öeldes, et ta armastab oma naist (kas te ei kohtunud?). Samas ei ole kogu dialoog siiski identne – see, mida Lera räägib tollest korrast Ukrainas, kui ta Katja tantsu nägi, erineb mõnevõrra sellest, mis ta rääkis esimeses näidendis. Siiski on erinevus nii väike, et vähemtähelepanelik kuulaja võib-olla ei märkagi. Ometi oleme aru saanud, et toimunud on mingi ajaline nihe – aga milline täpsemalt? Kuna mainitakse ka Alina Pavlovna nime, Katja ema nime, aiman, et mingi aeg jookseb tagurpidi, kuna kavalehel on ju ka Alina Pavlovna tegelasena olemas.

delhi tants01Kolmas näidend, Sinu tundmused, toobki lavale Katja ema. Nüüd hakkabki kooruma, et kaks aega jooksevad justkui vastassuunas. Armastus Katja ja Andrei vahel, nende suhe, muudkui areneb – sellest on vaja rääkida emale näiteks. Samas on ema surmaga lõppenud haigus lõppfaasis, ent ema on veel elus. Hiljem ei ole ta veel surivoodilgi, vaid tuleb haigena haigla eesruumi tütrega kohtuma kuni päris lõpus, eelviimases ehk kuuendas näidendis (Ja alguses ja lõpus), on ta veel täiesti terve ja elujõuline. Selline asjade käik ajab küll juhtme mõnevõrra… mitte kokku, segadusse, aga tekitab geniaalsuse ja täiuslikkuse tunde. Just selle tunde, et kõik on kogu aeg olemas. Katja ja Andrei armastus põhjustab Andrei naise enesetapukatse, surma, ei, siiski jääb ellu, kuid Andrei ei saagi sellest üle ja sureb lõpuks ise. Vahepeal sureb Katja (justkui näidendis 5, Nii sees kui väljas), kuigi on kuuendas näidendis siiski elus. Ja see polegi tähtis, et kõik ei järgi päris täpset loogikat. Mõte on selles, et kõik tegelased (peale meditsiiniõe) surevad selles näidendis. See on ka üks teema, mille tõstatab meditsiiniõde (ca): “Me kõik sureme. Ma mõistsin seda. Jah, te ütlete kõik, et mõistate, aga tegelikult ei mõista. Ja selles ongi kogu teie häda.”

Jõuangi tasapisi teemaderingide juurde. Surm on enesestkimõista üks neist. Samas tuleks ehk alustada pigem sellest tantsust, mille ümber kogu teemadering punutakse. Nimelt on Katja kord oma trupiga Indias gastrollil käinud ning sattunud muuhulgas Main Bazaarile Delhis. Koht, kus on koos kogu inimlik viletsus, kannatused, räpasus, kus kaubeldakse, varastatakse, lärmatakse, süüakse kätega, hoitakse neljakümnekraadises kuumuses liha, praetakse ja küpsetatakse. See tekitas temas tunde, nagu oleks kuuma rauatükika südamesse vajutatud. Ühes näidendis väidab Andrei, et Katja olla ise selle rauatüki võtnud ja endale südame kohale põletushaava vajutanud, mis põhjustas koletut füüsilist valu – lisaks hingelisele – peale mida ta veetis tükk aega haiglas, lõpetas töö trupis ja lõi omaenda tantsu, Delhi tantsu. See on tants, mis on kõiki haaranud, see on tants, mis võtab inimeste kannatused ja viletsuse, muudab need millekski ilusaks – tantsuks – ja laseb siis lahti. See on tants, mis sümboliseerib meie elu. See ongi see kõiksus, millest kogu tükk räägib, tuues igas näidendis sisse ühe tegelase surma. (Kuuendas ehk eelviimases näidendis, Ja alguses ja lõpus, räägib reibas ema Alina, et tema kunagine sõbranna, balletikriitik Lera on juba paar aastat surnud – Katja aga ei suuda üldse meenutada, et on kord Ukrainas temaga isegi kohtunud). Ja kuidas võib kunst leevendada meie valu.

Delhi tantsust on juttu igas näidendis, iga kord püüab keegi seda sõnadesse panna, lahti seletada. Lera, balletikriitik, aga ei ole suutnud sellest tantsust kirjutada, kuna seda ei olevat võimalik isegi sõnadesse panna. Ometi kirjeldab ta tantsu, mis algas kui üksikud mööda kindlaid jooni liikuvad liigutused, mis omakorda moodustasid mustri, täiusliku mustri, millest on sees kõik elud, kannatused jms. Kui nad vestlevad neljandas näidendis (Rahulikult ja tähelepanelikult) Andreiga, tuleb jutuks süü – kes on süüdi, et Olga, Andrei naine ja kahe lapse ema sooritas enesetapu, kas on üldse süüdlasi, kas süü on midagi lapsikut? Süüdlaste otsimise asemel tuleks andeks anda. Lahti lasta. (Kuidas on võimalik lahti lasta Auschwitzist? Kas ei olnudki keegi süüdi???). “Süü muutub ilusaks ja jumalikuks mustriks.” Lera kordab Andrjušale: “Lase lahti!” Kõik justkui Delhi tantsus, kuhu põimiti kogu maailma valu ja süü, muudeti kauniteks mustriteks ning lasti lahti, vabadusse.

Või siis samamoodi õige või vale, süüdlase otsimise või andeksandmise, kaastunne, mõistusliku ja tundmusliku vaheline suhe – Katja püüab Andreile selgitada, et mees armastab Katjat ühtedel põhjustel ja Olga tegi enesetapukatse hoopis teistel põhjustel. Ei ole olemas kaalukausse, vaid on üksainus kauss, üksainus, kust tuleb lihtsalt juua. Nii-öelda Püha Graal. Või nagu meditsiiniõde räägib lõpupildis (Nagu üksainumas tants) Olgale, et tegelikult ei ole olemas eraldiseisvaid valusid, õnnesid, unesid – kõik on üks ja seesama valu, õnn ja uni, millest me osa saame. Justnagu seesama Delhi tants, kuhu oli kätketud kogu maailma valu, viletsus ja ilu.

Ma ei usu, et suudaksin siinjuures sisuliselt midagi juurde kirjutada. Mind paneb lihtsalt imestama, et Võrõpajev suudab oma teksti sisse nii palju ära peita, just aegade vastassuunas liikuma panemise trikiga või just Delhi tantsu metafooriga. Elu kui tants – me kõik tantsime, kõik meie liigutused on tants (nagu selgitab Katja Andreile eelviimases pildis), muusikaks on meie südame rütm. Ja Andrei: kõikidel ei ole võimalik seisatada ja oma südame rütmi kuulatada, sest me peame autosid parandama, siga tapma, seksiga tegelema jne. Ent Katja väidab, et seda rütmi ei peagi kuulama jääma, kuna see tuleb meil seest, see on tunne ja see on alati olemas.

Geniaalne. (Ja niivõrd tore, et Lembit Peterson need näidendid on leidnud).

delhi tants03Näitlejatest tahaks ka paar sõna öelda – see tähendab, et tegelikult tahaks ma väga tänada Maria Petersoni meditsiiniõe rolli eest. See on roll, mis võiks saada aasta naispeaosa või kõrvalosa (mõlema, kusjuures) preemia. Selles tegelases on koos nii kelm kui pühak, nii õnnis idioot kui prohvet. Lisaks sellele on see mängitud sellise puhtusega, tema kiire kõne on nii selge ja hea diktsiooniga, tema pilgud ja liigutused, kohmakus ja graatsilisus nii veenev. Uskumatult nauditav.

Teiseks ei saa üle ega ümbert, et Maria Klenskaja on nii hea näitleja! Meil, tartlastel, pole olnud võimalust teda eriti palju mujal kui filmilinal näha. Aga eilne oli elamus omaette. See polegi näitemäng, vaid olemine. Eriti tooksin välja selle näidendi, milles Katja on surnud ja teate saab Lera. Ta ei pruugigi midagi öelda. Ta silmad on veekalkvel – päriselt. Nagu ka minul kui vaatajal. (See on põhjus, miks ma pean väga ees istuma, muidu ma lihtsalt ei näeks selliseid asju. Isegi esimesest reast on teinekord keeruline näha). Või kontrastina Maria Petersoni ääretult selgele diktsioonile (just sellessamas viiendas näidendis, Nii sees kui väljas) ütleb Maria Klenskaja ühel hetkel “Ei tea”, milles ei ole mingit diktsioonivarjugi – see on põhimõtteliselt sissehingamine. Ometi on see kuulda, arusaadav, elatud, näideldud. Imepärane. Kogu tema lein on päris.

Ott Aardam on lavakooli lõpetamisest saadik mulle meeldinud – st. olen tollest ajast saadik arvanud, et ta on väga hea näitleja, huvitav. Ja tegelikult ei ole ma teda kuigi paljudes etendustes ju näinudki. Siin sain tegelikult kinnitust mind haaranud eelarvamusele tollest ajast (ja ega ma mäletagi, kui ammu tagasi see võis olla, kui ta lavaka lõpetas). Näitlejameisterlikkus väljendub sisuga täidetud vaikustes, kätevärinas, üksikutes fraasides, võimes mängida mõttelõnga kaotamist keset vestlust (kuigi see oli teksti kenasti sisse kirjutatud). Võime mängida ka silmadega. (Üks järkjärguliste väikeste muutuste komponent kunstniku poolt oli ka tegelaskujude riiete järkjärguline vahetamine või väikeste detailide muutmine. Ott Aardamil olid lõpupoole teist värvi püksid, Maria Klenskajal vahetus mingil hetkel käekott). Seega Ott Aardamit tahaks ka väga tänada.

Minu jaoks oli uudne Mare Petersoni nägemine, kuigi temagi on lavakunstikateedri lõpetanud ja nähtavasti Tallinnas ka mingites tükkides mänginud. Kes teab, ehk olen mingil ammusel ajal mõne reedeõhtuse teatriõhtu raames teda näinudki, ei mäleta. See on kummaline, kuidas ta suutis väga vana väga haiget naist nii veenvalt mängida, et pidin pilgu ära pöörama. See oli raske! Seda oli raske vaadata, kuna see oli nii päris.

Laura Peterson mängis vaat et peaosatäitja rolli, kuna jutt käis kogu aeg tema tegelaskuju loodud tantsust. Võib-olla oli mõeldudki, et Katja on selline elukauge kunstiinimene, aga tema roll mind kuidagi ei veennud. Kujutasin ette teksti, mida ta ütles ja tundus, et seda kõike oleks saanud teistmoodi. Samas ma ei hakka virisema, sest mõnes mõttes pidigi Katja olema see “elukauge naeratav kunstiinimene” – no ja teises mõttes just see, kes andis oma tantsuga kogu filosoofilise tausta ja mõtte. Ehk on temagi see idioodist prohvet, kes on küll meedium, aga tajumata, mida ta maailmale annab. Mitte Delfi oraakel, aga Delhi oraakel :). Ja ta on vaieldamatult imeilus.

Eva Eensaarel oli väga väike roll. Tema puhul oli ehk tähtis tema mustriline kootud vest (sest jutt käis jälle Delhi tantsust, selle mustritest ja sellest, kuidas elu koosneb mustritest. Ja unest – mehe kaotanud Olga jäigi meditsiiniõe käte vahele lõpuks magama. “Meil kõigil on ÜKS uni.”)

Aplaus kestis pikalt ja tagasi kutsuti isegi Tartule ebaharilikult neli korda. (ERR uudislõigus miskipärast Klenskaja kummardama ei tulegi. Eile siiski tuli).

Lisaks tuleb ära märkida, et etendusele oli muusika kirjutanud Helena Tulve. Vaat selline klass. Näidendite vahele kõlasid tema tšellolood – Delhi tantsud I-VI, kuigi etendus algas helidega ja muusikaga Main Bazaarilt (tundus mulle vähemalt) – mulle tundus, et selle muusikaga, millele Katja Delhi tantsu võis tantsida.

PS. Kirjutades tahan pidevalt Delhi asemel Dehli kirjutada. Kusjuures tundub, et vene keeles ei olegi seal vahet – ühes dialoogis küsib meditsiiniõde, kas Delhi/Dehli nagu naisenimi või see linn? 🙂

  • Saale Kareda kirjutab Sirbis peenemalt ja seoslikumalt muidugi. Temal on ka olemas nähtavasti täpne tsitaat meditsiiniõe monoloogist (keda ta nimetab otse loomulikult halastajaõeks): „Lastes valu oma südame sisemusse, muutis ta valu ilu ja rahu kirkuseks. Ta vähendas valu hulka meie planeedil. Ta ei suurendanud valu, nagu teised, ei rääkinud sellest, ei lisanud seda, ei võidelnud sellega, aga vastupidi, paigutas võõra valu oma südame keskusesse ja lahustas seal selle valu oma lõpmatu kaastunde kirkuses.“
  • Ka Madis Kolk kirjutab Sirbis.
  • ERR kultuuriuudis – märkimisväärne on see, et kui uudistelugeja räägib, et Laura Peterson mängib seda, kelleni see tants ilmutusena jõudis, näitab pilt Maria Petersoni, kes ainsana mingitpidi teeb oma kätega tantsulisi liigutusi ja ainsana justkui servapidi visualiseerib seda tantsu.
  • Hinge harimas blogi.
This entry was posted in teater-muusika-kino and tagged . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s