Südamepeitjad

sudamepeitjadOstsin hiljaaegu pileti Draamafestivali raames uuesti mängitavale “Südamepeitjate planeedile“. Kevadel ei olnud see nii silma jäänud, kui ühtäkki oli juubelietendus möödas ja kuulsin asju, mis tekitasid minus huvi. Seega ei jäänud kauaks passima, kui uued etendused välja kuulutati. Käisin eile, aga kirjutama asun täna (kuigi aega oleks ju olnud), sest lasin settida ja muljel enda sees edasi elada. Sest sedalaadi elamusi ei oska tegelikult sõnadesse panna. Ometi võiks kirjutada, et midagi meeles püsiks ja et ehk ka teised sellest kuulda saaksid.

Tegemist on Tartu Ülikooli kammerkoori 45. aastapäevaks loodud etendusega. Väga geniaalne mõte pidada mingit taolist sünnipäeva mitte traditsioonilise kontserdi, vaid vägeva etendusega. Lasta Kristiina Ehinil kirjutada tekst, kutsuda mängima Tõnu Oja ja Saara Nüganen, lasta Pärt Uusbergilgi kirjutada üks lugu ja see kõik väga professionaalselt lavastada – nii interjööri, lavakujunduse, videokunsti, muusikalise kujunduse kui valgustusega. Täielik respekt.

Alustagem Kristiina Ehini tekstist, mis põhinevat ühel vanal muinaslool. Ei teagi, kuidas selle muinaslooga asi on, aga minu usk Kristiina Ehinisse taastus. Kui ma alustasin temaga tutvumist naivistlike muinasjuttudega (Viimane monogaamlane) ja need mulle väga meeldisid, siis vahepealne Paleontoloogi päevaraamat jättis mind nõutuks ja hiljem tema esinemised ka. Nüüd aga oli tagasi see hea poeetiline proosatekst lihtsa, kuid võluva muinasloo ehk südame otsimise näol. Kui see tekst kunagi välja antakse, soovitan lugeda (ka endale). Põhiliselt ju siiski lauldi koorilaule. Vana mees oli oma südame igaks juhuks “ära peitnud”, kuna maailmas avali südamega liikumine teeb haiget. tonu-ojaTüdruk aga käib ja otsib ta südant lumeräitsakatest, vitsast ja linnu seest, kuid ei suuda leida. Kui vaatate esimest videot, siis tuleb see luulelisus oma alliteratsioonidega Tõnu Oja monoloogist välja. Väga meeldis. Tõnu Oja hääle tämber ja tekstiütlemise viis andsid kogu etendusele palju juurde. Tore, et seal oli just tema.

Foto: Maris Savik, Postimees

Foto: Maris Savik, Postimees

Laulud ja nende ettekandmisviis oli muidugi põhiline ja eriline. Võtkem kasvõi koori ilmumine lavale – joostes, naerdes, mängeldes, hüpeldes. Tegelikult ääretu julgus, kuna tegemist ei ole ju professionaalidega (kujutasin ette, kas suudaksin ise sedasi – ei usu…). Samamoodi kohe esimene laul – Tormise “Röntüškä” – see ei alanudki korraga, vaid aimus rühmadest, kes ringi jooksid – esmalt suvaliselt, hiljem üha enam ringidesse koondudes, kuniks kõik laulsid koos ja kahes suures ringis. Ja mina muudkui imestasin, millise tempoga joostes on võimalik laulda!

Tegelikult imestasin kogu etenduse aja, et koor suudab laulda ühtse tervikuna, kui nad on ka mööda lava laiali paisatud ja tegelikult ei näe isegi dirigenti. Triin Koch oli koorirahva seas laval, enne laule kõlas tihtipeale, et andis kiiruga hääled. Aga just see rütmi pidamine – kõik vaatasid erinevates suundades. Jälle müstika! (Arvestades jällegi asjaolu, et tegelikult ei ole seal kooris ju professionaalid, vaid oma valdkondade spetsialistid, kes käivad koos vabast tahtest ja laululustist).

Eraldi tahaksin välja tuua, kui tore, et nad esitasid väga häid lugusid, mille autorid on Eesti tuntud heliloojad-klassikud. Ma nii hindan, et seda traditsiooni hoitakse – lauldakse nii Saart, Tormist, Pärti, Ester Mägi kui Sisaskit ja Uusbergi. Vahele ka üks Rahmaninov suurteosest, mida nad samuti on täies pikkuses ette kandnud (“Õnnis on inimene” teosest Koguöine jumalateenistus). Ega saa teisiti, kui pean need esitatud lood ikka siin ära tooma. Kahte olen juba nimetanud, aga Cyrillus Kreegi “Maga, maga matsikene” ja tsüklist Taaveti laulud “Õnnis on inimene”. Veljo Tormise seatud “Meil aiaäärne tänavas” ja … “Raua needmine”!!!! Ester Mägi “Armastus on pärl”, Arvo Pärt “Memme musi”, Urmas Sisask “Ood armastusele”, Mart Saar “Miks sa nutad, tammekene?” ja Pärt Uusberg “Talveõhtu…”, “Õhtu ilu” ja selle juubeli jaoks kirjutatud “Me oleme nii sarnased”.

Kõik see kokku – need väga ilusad eesti koorilaulud muinasjuttu mässituna (ärapeidetud südame otsimine) pakkusid lihtsalt elamuse, mis justkui täitis kõik meeled korraga. (Ei saa salata, et armastus koorilaulu vastu andis kindlasti ka palju juurde. Pärt Uusbergi “Talveõhtu…” ja otse loomulikult “Õhtu ilu” puhul varusin taskust taskurätiku. Nii väga ilus tundus see mulle). Saara Nüganen laulis ka – näiteks just “Maga, maga, matsikene”, kus koor liitus alles hiljem. Saara Nüganenil ja Tõnu Ojal olid mikrofonid.

Foto: Maris S

Foto: Maris S

Imekspandav oli, et koor julges rahulikult üleval “aknaorvas” käia ja laulda. Kõige hirmsam tundus, kui nad tõesti kogu koorina olid seal üleval ja laulsid “Õhtu ilu” (kahe solistiga). Ehk on see ruum seal suurem, kui meile paistis. Alla igatahes ei kukkunud keegi.

“Raua needmine” oli ka omamoodi ja võimas jälle – seda lauldi veel hiljemgi paar korda vahele.

Etenduse arenemisega ühes taktis jõudiski sisu pühakojani, Rahmaninovi jumalateenistuseni, kus Triin Koch seisis dirigendina justkui kirikukoori ette (koor seisis meie poole seljaga, jättes meid selja taha) ning kõndis siis poole pealt teisele poole, koor pöördus nägudega meie poole.

Allikas: fb

Allikas: fb

Või Cyrillus Kreegi “Õnnis on inimene”, mis on eriti õnnistav laul – kõik seisid pikas hanereas nägudega ukse poole, mis oli sügisõhtusse (öelgem ausalt – põhimõtteliselt oli eile suvi) lahti. Üksteise taga. Kuidas nad suutsid laulda? Kas keegi õuest salaja juhatas, näitas rütmi? Esimene ja viimane ei saa ju loogiliselt võttes üksteist kuulda? See eeldab absoluutset helistikuspüsimist ja sisemise rütmi pidamist. Aga kuulajale/vaatajale annab elamuse!

Kuniks ülevalt hakkab vihma/vett/õnnistus/ristimist (tõlgenda, kuidas tahad) sadama, inimesed tulevad ükshaaval ette, pesevad oma näolt savi, võtavad jalast kingad ja jalutavad õue. Koorilaul muutub üha vaiksemaks, kuniks kõlab õuest. Ja Pärt Uusbergi selleks sündmuseks kirjutatud laulu sõnad kõlavad: “Me oleme nii sarnased: me hingame ja kuuleme, tõuseme ja liigume, nutame ja naerame…”, millele lisandub temalikult palju üminaid.

Savi. Tuli. Õhk. Vesi. 

Selliseid etendusi ei ole palju, mis niimoodi mõjuvad. Nagu võis arvata, ei oska ma seda sõnadesse panna. Jagan mõned videod ja lingid.

Autor KRISTIINA EHIN
Lavastaja JAANUS TEPOMEES
Muusikajuht TRIIN KOCH
Koreograaf JANEK SAVOLAINEN (Vanemuine)
Kunstnik KRISTINA LÕUK
Valguskunstnik PRIIDU ADLAS (Vaba Lava)
Videokunstnik SVETA BOGOMOLOVA

This entry was posted in teater-muusika-kino. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s