38. Dmitri Šostakovitš “Tunnistus” (kirja pannud Solomon Volkov)

shostakovitshMul on nimekiri raamatutest, mida ma tahaksin lugeda. Mõned kuuluvad äsja ilmunud raamatute hulka ja nende puhul tuleb enamasti järjekorras olla (raamatukogus), aga mõned võiksid saada kätte iga hetk. Seetõttu ei oskagi kunagi otsustada, milline raamat pikast nimekirjast järgmisena tellida. Seekord võtsin ette Šostakovitši mälestused ja ei pea pettuma. Võib-olla on pisut kahju, et ma seda Višnevskaja raamatuga ajaliselt rohkem lähestikku ei lugenud. Kuna mu mälu pole kiita ja suur osa seiku on juba raamatut lõpetades meelest läinud, siis oleks see vähemalt mingil määral meeldejätmist kergendanud.

See on väga hea raamat. Põhjuseks – väga oluline periood, mida tuleb mäletada, väga olulised inimesed, keda ei tohi unustada ja kelle kannatustest tuleb kuulda. Teisalt on loomeinimeste kohta alati väga põnev lugeda.

Iseenesest ei ole Šostakovitš neid mälestusi ise kirja pannud, vaid usaldanud Solomon Volkovit, kellega ta on vestelnud, kes on oma märkmetehnikas teinud ülestähendusi ja neid siis heliloojale näidanud ning saanud heakskiidu. Samas oli neil ka kokkulepe, et see raamat ilmub alles pärast Šostakovitši surma ja läänes. Raamatu eestikeelse versiooni ilmumiseks (tõlk. Liisi Erepuu, Vagabund 2002) ei olnud seda veel vene keelde tõlgitud… Leidsin siiski veebist mingi tõlke, kus palutakse vist selle pärast isegi vabandust – peaasi, et lugeda annaks.

Volkov ütleb eessõnas, et oli keeruline panna heliloojat endast rääkima. Seetõttu kasutas ta hoopis oma meetodit vestluse juhtimiseks – ta palus Šostakovitšil kõneleda inimestest oma elus. Seetõttu ongi siin raamatus nii Mussorgskist, Glazunovist, Rimski-Korsakovist, Meierholdist, Zoštšenkost, Judinast, Sollertinskist, Hatšaturjanist kui paljudest, paljudest teistest. Lisaks Stalinist, Hrennikovist, Ždanovist jne. Ja veel kontrastist “lääne humanistidega”, kelle vastu ta on eriti sapine. Põhjusega. Siin on juttu paljudest elukäikudest ja väga paljudest seikadest, millest mitmed on tõsiselt anekdootlikud. Kurbloolisus on muidugi see, et need asjad juhtusid päriselus.

Võtkem näiteks seik päris raamat lõpust, kus räägitakse sellest, kuidas Stalin korraldas kampaania uue riigihümni leidmiseks, kuna prantsuse “Internatsionaal” lihtsalt ei sobivat. Kuulutas välja konkursi ja osa võtma pidi. Arusaamatul põhjusel soovis ta, et Šostakovitš ja Hatšaturjan kirjutaksid ühe versiooni kahasse – täiesti võimatu olukord tegelikult, kuivõrd nende töömeetodid ja muusikaline stiil olid erinevad.

Kohtumine Hatšaturjaniga tähendab eelkõige maitsvat ja kosutavat kõhutäit, nauditavat keelekastet ja lobisemist ühest kui teisest. See on põhjus miks, kui mul vähegi aega on, ei keeldu ma kunagi temaga kohtumisest. Niisiis, me saime kokku. Jõime ja sõime, võtsime läbi kõik viimased uudised. Me ei kirjutanud ühtegi nooti, me isegi ei võtnud töö teemat üles. Ja siis selgus, et Hatšaturjan oli olnud tol päeval tõelises töömeeleolus, kuid mina (oo, mõistmatu slaavi hing!) olin juhtinud ta õigelt rajalt kõrvale.

Määrasime uue kohtumise. Sel korral olin mina tulvil töötahet, tundsin justkui sportlikku hasarti. Mõtlesin: loome suuremõõtmelise panoraami pealkirjaga “rahvushümn”. Saime kokku ja selgus, et Hatšaturjan (oo, mõistmatu armeenia hing!) on millegipärast norus. Ta ei tahtnud kirjutada. Tal oli tuju filosofeerida ja ta ütles, et tema noorus on möödas. Selleks, et veenda Hatšaturjani selles, et noorus ei ole veel täielikult kadunud, pidime võtma klaasikese. Ja siis oli juba käes õhtu, aeg lahkuda. Ja oma ühisest hümnist ei olnud me ikka veel ühtegi nooti kirja pannud. (lk. 238)

Nojah, igatahes otsustasid nad, et sedasi ei tule tööst midagi välja, Šostakovitš pidi kirjutama salmid ja Hatšaturjan refrääni. Muidugimõista jäid nad lõppsõelale nii oma eraldi kirjutatud kui hakasse kirjutatud hümnidega. Stalin siis targutas, et muidu ok, aga refräänis tuleks paari kohta ümber teha – kaua läheb? Šostakovitš mõelnud, et tegelikult läheb paar minutit, aga tõsiseltvõetavuse mõttes vastas, et 5 tundi. See muidugi olla tekitanud Stalinis tunde, et asja ei võeta täie tõsidusega ja valiti kõige kehvem, Aleksandrovi bolševike partei hümn. Hiljem asendati Stalini nimi Lenini omaga.

Või kui ta räägib Zoštšenkost, keda ta austas ja keda pidas oma sõbraks, kuigi möönis, et oli õigus neil, kes väitsid, et härra ei adu muusikast midagi. Sellega seoses pajatab ta väga armsa loo sellest, kui toimus tema 5. sümfoonia esmaettekanne (4. sümfoonia seisis sahtlis, seda mängiti esmakordselt üle 25 aasta pärast selle sündi). Väga keeruline aeg oli, repressioonide aeg enne sõda. Samas mängiti kontserdi esimeses pooles Tšaikovski “Romeot ja Juliat” ja Šostakovitš tundis ennast saalis istudes nagu “kala praepannil”. Pärast kontserdi esimest poolt aga ilmus kohale Zoštšenko:

Selgus, et minu uus teos oli Žoštšenkole väga meeldinud, see oli meloodiline. “Ma teadsin, et te ei ole suuteline kirjutama rahvavaenulikku muusikat,” kiitis Zoštšenko mind. Olin mõistagi meelitatud ja naersin südamest. Ma peaaegu et unustasin kontserdi teise poole ja selle, et minu viies oli alles esitamata. (lk. 244)

Nojah, neid täiesti ajuvabasid seiku, mis mõjuvad anekdootlikena, on siin palju. Kohati on kontekstist abi, teinekord täiesti eraldivõetavana. Näiteks kui Stalin otsustas, et ei teegi kehvasid, keskpäraseid ja lihtsalt häid filme, vaid ainult kolm filmi aastas (Mosfilm) ja need olgu meistriteosed. Valis ise kolm varem hästi esinenud režissööri välja ja töö võis alata. Kahjuks oli kõikidel mingil hetkel tervisehäda ja Mosfilm seisis tühjalt kui tondiloss, ainult direktor istus telefoni juures ja ootas Stalini kõnet. Kui siis teises kontekstis räägitakse, et Stalinile meeldis öösiti filme vaadata – tal oli selleks eraldi saal, kus tema ise istus üksi kõige tagumises reas – ja ta otsustanud, et võiks kohale kutsuda ka režissööri (kelle jaoks oli selline kutsumine justkui kutsung viimasesse kohtusse). Igatahes paigutati nimetatud filmi autor siis “kinematograafiaministri Bolšakovi kõrvale”:

Tõõstusel, mis tootis kolm filmi aastas, oli siiski oma minister. Annaksin sellele ministrile päevas kolm klaasi piima nende haavandite raviks, mida tema närvesööv töö põhjustas. Räägitakse, et see minister kirjutas pärast pensionile jäämist memuaare. Huvitav, mis ta neile nimeks pani – Kuritöö ilma karistuseta? (lk. 233)

Kusjuures see on teine raamat (kui mitte kolmas), kust ma loen Judina Mozarti 23nda lindistusest, mis tehti ühe öö jooksul kolme erineva dirigendiga ja ainult ühele plaadile. (Ja mind vaevab, kust ma sellest varem lugenud olen).

  • Andrus Kivirähk kirjutas Päevalehes. Väga tabavalt ütleb ta: “Dmitri Šostakovitši mälestusteraamat ”Tunnistus” on otsekui hõbetaldrik, mille heidab vangla trellitatud aknast välja eluks ajaks raudset maski kandma mõistetud mees. Selle hõbetaldriku peale on ta kraapinud oma tegeliku nime.”
  • Üks lehekülg Šostakovitšist.
This entry was posted in raamat and tagged , , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s