Kuhu küll kõik lilled jäid? (Rakvere Teater)

rakvere-4Ostsin selle pileti kuidagi kõhklemisi. Kaheldes. Marlene Dietrich? Külalisetendus ja reedesel õhtul? Aga kuna Sadama teatris kohanumbreid ei ole, siis pole vahet, millal ostmise kasuks otsustad (mis on samas suur miinus). Seega ostsin ja läksin kohale, kuigi ka aeg väga ei sobinud. Ilma eriliste ootusteta. Ilma eelteadmisteta. Kavalehelt lugesin autori, Aleksander Stroganovi kohta ja Bellini ooperi “Norma” kohta. Olid ka peatükid bioloogilisest surmast ja Marlene Dietrichist, mille silmadega üle lasin. Ei saanud ka kavalehelt sotti, kuidas see kõik peaks kokku käima.

rakvere-1Algas etendus. Ja teate, esimesest hetkest haaras see etendus mind. Esmalt tagasihoidlikumalt ja põhiliselt kunstnikutöö pärast. Kõik oli nii imeliselt paigas – kangad, nende toonid, näitlejate kostüümid ja nende peegelpildivastavus, voodikatted, nn. rippuvad kostüümid-tüll, tuba-lava. Kreemjad toonid – beež, helesinine. Välja ilmuvad näitlejad ja nende koos olemine katteteki all (jälle see sobiv läbiv kangas). Pime, näitlejaid pole näha. Kuniks selle katte alt ilmub välja Marin Mägi-Efert ja räägib. Monoloogi. Ütleb, et primadonna  nimetab teda viimastel aastatel Normaks. Siis hakkab mõte pisut tööle, meenub kavalehelt loetu, Rooma asekonsul Pollione ja laste ema Norma ja preestrinnast uus lemmik Adalgisa (kes olid parimad sõbrannad). Kuniks välja ilmub ka primadonna ise ehk Ülle Lichtfeldt.

rakvere-2Vaadake, minul ei ole tegelikult mõtet siin oma talupojasõnastuses nüüd midagi edasi anda, aga tegelikult on juba algusest saadik aru saada, et tegemist on ju sama inimesega, kahestumisega, fantaasiamänguga Marlene Dietrichist, nagu kavalehtki ütleb. Kogu selles naistevahelises dialoogis ja võimumängus antakse õrnu vihjeid lauljanna elu kohta, tema iseloomu kohta, tema isiksuse… kahestumise kohta. St. pigem on diivast eraldatud inimlik pool ja need omavahel dialoogi pidama pandud. Ei, nii lihtne see ehk polegi kui kõlab. Sest peale selle, et tegemist on looga naisest, on tegemist ka inimese valikute looga, looga tagasivaatest elule. Kuivõrd minu jaoks on tekst nii oluline, siis sel etendusel oli tõesti lihtne mu südant võita – juba tekstiga.

rakvere-5Tekstist paistis välja venelikkus, samad igavikulised teemad ja mitte puust ja punaseks, vaid ridade vahelt ja rööpselt. Risti-põiki. Kihtidena. Spiraalidena. Kordustega, väikesed tekstisisesed kordused. Äärmiselt sümpaatne. Viited teistele tekstidele – kasvõi see Bellini ooper Alexandre Soumet’ libretole, aga ka Tšehhov! Ja siis muidugi viited Marlene Dietrichi ajale, sõjale, sõjale, sõjale (vahest oli videokunstniku lisandus vahepeal isegi liiga realistlik….) – ja läbi kogu teksti ei olnud tegelikult erilist vahet, et see peaks olema “Dietrichi sõja aeg” (kas teadsite, et tema eluaastad on 1901-1992?), vaid üldse sõda – see mõttetu ja vägivaldne nähtus üldiselt. Nagu tekstis öeldakse: sõda on nagu tulekahju nukuvabrikus!

rakvere-3Läbi teksti puutume kokku ka erinevate teemadega Marlene Dietrichi elust, põgusalt, väga riivamisi, aimamisi (kes teab, see saab aru). Meestest, abieludest, armastusest, lapsest, alkoholist. Loomadest! Ja ikka ja jälle selle isiksustevahelise võitluse, isiksusesisese võitluse, meenutuste läbi. Ülle Lichtfeldt on kui diiva, Marin Mägi-Efert see inimlik pool, mis on peidetud, aga milleta elada ei saa. Tekstis viidatakse ka pidevalt sellele, et see teine pool, Marin Mägi-Efert, oleks nagu suur alkohoolik. Ma ei tea, kuidas tekstis on ja kas lavastaja (Eili Neuhaus) jättis selle sihilikult sedasi, et Marin Mägi oli just kaine ja mõistlik, läbivalt. Või oli juba tekstis kirjas, et see olgu vaid viide, ent näitleja mängib kainet.

Kaks näitlejannat, nagu öeldud, tegid põhilise töö. Kogu esimene vaatus püsis ainult nende kahe peal. Ülle Lichtfeldt ongi kui diiva, kui primadonna – ja samas oma esimese vaatuse grimmis ja kostüümis mõjus imeliselt vananenud diivana. Sealjuures on Marin Mägi lühem ja töntsakam (millele viidatakse ka tekstis), aga ta on nii väljendusrikas ja hea. Teises vaatuses oleme juba nn “teises reaalsuses”, ehk lausa “elu pärast surma” (“kui inimene on surnud, et saa ta ise ka tükk aega aru, et teda ei olegi enam”). (Nende esinduslik välimus, nende tantsud, liikumine – ülihea!).

Kui nendesse ruumidesse, kus naised suhtlevad, tegutsevad, esinevad ja räägivad, satub Mees (Madis Mäeorg), nimetab ta seda kohta “tühjade südamete varjupaigaks” (ja samamoodi kordab “tühjus südames” väljendit ka naistegelane). Jah, esialgu mehe saabumine häirib. Häirib tõsiselt. Ilusasse diivade maailma (imeliselt üles mukitud ja väga hästi esinevad daamid) ilmub kaltsakas joodik, must, määrdunud, eemaletõukav. Aga väga vahetute, ausate, võiks isegi öelda idioodisilmadega. Venepärane “lihtsameelne”, kes peab tõe välja ütlema. Ja samas – ta ei näe neid vaime, neid naisi. Ta korjab nendest järele jäänud esemeid, nende lugusid, ta mõtiskleb elu mõtte üle, õhkab Tšehhovi tegelaste kombel, kardab vaime ent loodab, et täielikust põrmust ja vaesusest on lihtsam õndsuseni jõuda.

Seega mingis mõttes mees murrab näidendi, aga annab sellele ka mõtte – meenutab mehi naise elus, meenutab, et nad kõik olid kokkuvõtteks sarnased, meenutab armastust. Mehest saab nii kerjus kui jumal üheaegselt, lunastus.

Nagu öeldud, pole mul tegelikult mõtet oma talupojasõnastuses seda etendust edasi anda. Otsin kohe veebist, kindlasti on keegi veel tabavalt kirjutanud. Ja tegelikult ma ju ei tea, kas teistele sedasi meeldiski. Samas julgen ma seda tükki tegelikult soovitada – loomulikult mitte kõikidele (saate aru, aplaus kestis täna lühidalt – isegi kolme korda ei kutsutud tagasi! Piinlik! Nii hea oli, väga hea näitlejatöö, tore lavastus, imeline kunstnikutöö, koreograafitöö… Eks publik tuligi midagi muud vaatama – ehk mingit elulootükki). Soovitan seda tükki ka mõnele preemiale – teadjamad valigu ise! Kunstnik? Näitlejatööd?

Mina igatahes tänan näitlejaid ja lavastajat ja kunstnikku (Irina Marjapuu) ja tantsuseadjat (Kätlin Piiskoppel).

Õhtu kisub hiliseks ja võib juhtuda, et ma ei ole suutnud kõike siiski kirja panna. Eks ma siis hiljem täiendan.

Teised:

  • Pille-Riin Purje ütleb Sirbis tõesti tabavalt: “Aleksandr Stroganovi tekst ja Eili Neuhausi lavaversioon sellest on programmiliselt anti-eluloonäidend, protestiavaldus pealiskaudsete või isiklikke arveid klaarivate, legende pisendavate biograafiate vastu.”
  • Virumaa Teataja
  • Rohkem ei leia….

Lõpetuseks kolm lugu, mida etenduses mängiti.

Nimilugu:

This entry was posted in teater-muusika-kino and tagged . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s