Pure mind

Käisin vaatamas. Pole mõtet proovidagi kirjutada. Kui teistest olen proovinud ja soovitanud, siis nüüd võrdsuse mõttes ei saa maha vaikida – väga hea tükk oli. Vaatad ja imestad, kust tulevad need ideed, millised erinevad viisid on liikumiseks. Millised multitalendid, kes oskavad laulda, tantsida ja trummi lüüa. Ei pelga ära ka trossiga lae alla lendamist.

Tartu Uue Teatri ja Kompanii Nii koostöös valminud lavastus “PURE MIND” võitis peapreemia rahvusvahelisel teatrifestivali Valgevenes II Theatre Youth Forum.

Mele Pesti olla Päevalehes kirjutanud: „PURE MIND” veeretas lavale puhta mängu, sukeldus häbitult värvilisse alateadvusse ja lubas vaatajal enda omas sobrada, ei kartnud sensuaalsustki. Seksistlik vahemärkus: kui Eesti teatri refrääni kuulub ohtralt üheülbalisi objektistatud naiste rolle, siis siin olid ilusad noored mehed naistega võrdselt vabaks lastud.”

See oli ehk üks asi, mis mulle etenduse juures ka väga meeldis – inimkehad! Ja kui Mele Pesti sedasi kenasti ütleb, ju siis nii võikski öelda. Igatahes tulin jälle teadmisega, et kõik inimkehad (ja eriti naisekehad) on imeilusad. Üks esinejatest (tantsijatest?) oli ju tüsedam ja lihtsalt nii võluv!!! Ega “objektistatud” ka teisi, ja kõik olid ilusad ja inimlikud.

Ma ei mäleta, et oleksin Eestis midagi sellist näinud. Pigem Rootsis, kui üldse. Igatahes oli see täis rõõmu liikumisest ja asjalikkust eluraskustest rääkimisel, elu naeruväärsustest ülesaamistest rääkimisel. Rõõmust kõnelemisel, ilust, armastusest, kiivusest. Kusjuures ei olnud minu arust nii hullult diipi pandud, et käseks tingimata üht- või teistpidi tõlgendada. (Ja võib ka juhtuda, et samas stiilis asju järjest teha võib muutuda ühetaoliseks).

Tantsijate nimed tooksin ka ära: Liisa Tetsmann, Taavi Rei, Maarja Roolaht, Gerda-Anette Allikas, Imre Õunapuu (Rakvere Teater). Autor, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja – Renate Keerd (nähtavasti ka multigeenius).

Alguses hakkas publik minu arvates kummaliselt tihti naerma, imelike asjade peale. Nagu oleksime tsirkuseetendusel ja peaks naerma. Samas tundus mulle, et ma olin vist ainus, kes ei suutnud naeru pidada, kui klassikalise muusika taustal nii graatsilisi liigutusi tehti – st kui oli mingi muusikaline motiiv ja sirutus väike tönts jalg. Või trillerdus ja töntsid jalakesed sillerdasid õhus.

Läksin pigem selleks, et arvamus kujundada, kuna olen kuulnud palju räägitavat. Ja nüüd on arvamus käes ja võin öelda, et meeldis ega kahetse, et läksin. Tore! (Ja neli korda plaksutasime tagasi. Seekord ei olnud vähemalt piinlik selles osas). (Nii palju erineva iseloomuga stseene oli, et ei suuda ega oska veebist ühtegi pilti illustreerimiseks välja valida).

Pure end.

Advertisements
Rubriigid: teater-muusika-kino. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s