40. Solomon Volkov “Šostakovitš ja Stalin. Kunstnik ja tsaar”

sostakovitsTegelikult on juba kaks raamatut pooleli, aga jalutasin möödaminnes raamatukogust läbi, kõndisin muusikaosakonda ja võtsin selle raamatu. Nimekirjas on see mul juba mitu aastat olnud, ma ei tea, miks ma pelgasin ette võtta. Polnud põhjust peljata, väga hea ja vajalik lugemine. (Sest ma ei saa öelda “hea raamat” – sisu pärast tundub ebasobiv).

Sedasorti põhjalikud ajastukäsitlused ja elulookäsitlused mulle meeldivad. Siin ei ole asjatut flirti lugejaga, samas ei ole siin liiga keerulisi arutelusid ega liiga palju taustakirjeldust, mida oleks raske jälgida. Iseäranis arvan ma, et tegelikult oleks inimestel vaja rohkem sedasorti kirjandust lugeda, et mitte unustada. Lugesin veebist, et sel nädalal ütles Marjustin oma raamatu avaldamise asjus telekas esinedes, et vasakpoolsete jutt kõlab kohati hirmuäratavalt sarnaselt tolleaegsete revolutsionääride jutuga ning et noortele tundub, et nõukogude aeg oli üks paras trall… Mulle endale tundub, et tegelikult ei ole rahvahulgad (the mob) muutunud. Jeesuse lugu on umbes samalaadne õpikunäide, aga selliseid on meie päevilgi pidevalt. Kole on lugeda ja kuulda seda ründamist, mis langeb osaks kõikidele avaliku elu tegelastele, kes midagigi teevad. Kõige masendavam oli seda väga lähedalt näha 5 aastat tagasi ja pärast seda ei imesta ma üldse, kuidas asjad nõukogude ajal ja repressioonide ajal toimuda said. See ei käi üldse harimata rahva kohta ainult, vaid ka lugupeetud tegelased ja nn. “arvamusliidrid” hakkavad inimesi ründama. Tegelikult suhteliselt suvaline lõik selle raamatu epiloogist:

Sõprade ja asutajate reetlikkust sai Šostakovitš tunda vähemalt kahel korral – aastail 1936 ja 1948. Sama saatus tabas 1958. aastal Pasternakki: ühel häälel süüdistasid endised kaasvõitlejad teda “alatus äraandlikkuses”. Gorki-nimelise kirjandusinstituudi tudengid tulid Pasternaki-vastasele meeleavaldusele loosungiga “Maha Juudas!” ja lubasid ta korteri aknad sisse visata. Šostakovitš mäletas hästi, kuidas “nördinud rahvas” purustas tema suvila aknad, saanud teada, et võimud kuulutasid ta “formalistiks”. (lk. 318, tõlk. Toomas Huik)

Või näiteks selline tsitaat:

“Kirovi valingu” hakklihamasinas purunesid Leningradi intelligentsi viimasedki illusioonid. Ajalehe Leningradskaja Pravda 1934. aasta 28. detsembri numbris rääkis Šostakovitš esimest korda oma tööst Neljanda sümfoonia kallal. Otse kõrvalküljel seisis – väidetavalt “töölishulkade” esitatud – ajastuomaselt hüsteeriline üleskutse hävitada “vaenlased ja kahjurid”: “Olgu nad igavesti neetud, tabagu neid surm! Pühitagu nad otsemaid maamunalt minema!” Tollastest ajalehtedest nähtub, et samasuguse inimsööjaliku kõnepruugi võttis omaks ka intelligents. Iga-aastastest trüki- ja suusõnalistest kampaaniatest, kus nõuti kellegi hävitamist, mahalaskmist või väljajuurimist, sai siitpeale kombetalitus, milles osalemist vältida õnnestus vähestel. (lk. 155)

Lugedes kohati kommentaare mingitel päevakohastel teemadel, ka facebookist, tundub, et ajad tulevad ja lähevad, aga inimesed ei muutu. Kohati on tunne, et peab lihtsalt olema keegi, keda materdada (nt. kui äkki tekib uus presidendikandidaat ja president ja tõesti mitte millestki ei ole enam kinni hakata, leiab keegi kommenteerija, et tuleb halvustada uue presidendi… kõnnakut!!!!). Sellepärast ongi tegelikult hirmus, et kõikidest võib väljapoole või järeltulevate põlvedele jääda ükskõik milline mulje, kui taustsüsteemi ei tea ega tunne. Šostakovitši puhul tundub äärmiselt ebaõiglane, kuidas teda on süüdistatud partei tallalakkujaks olemises ja muud sellist. Antud käsitlust lugedes võib ehk ka Lääne inimene mõista, kuidas asjalood olid (kuigi kes teab). Ahmatova ja Zoštšenkoga juhtunu näiteks – pärast Stalini surma kutsusid Lääne üliõpilased nad kohtuma ning esitasid küsimuse, kas kirjanikud peavad Stalini/Ždanovi julme sõnu enda kohta ebaõiglaseks… Ahmatova tõusis ja ütles, et jah. Zoštšenko aga tegi selle vea, et vastas ja põhjendas, miks see ebaõiglane oli. Mis viis asjade halvenemiseni ja lõpuks tervisekaotuseni, paranoiani ja surmani. Tegelikult on hirmus, kui palju oli neid andekaid kirjanikke ja loomeinimesi, kes tapalavale viidi (Meierhold jt), kas otse või varjatult (Kirov, Gorki, Mihhoels), kes lihtsalt hirmutati surnuks või viidi enesetapuni (Majakovski, Tsvetajeva, Pasternak)… Ega Šostakovitši terviski sellest tegelikult pääsenud, kuigi ta pidas isegi hästi vastu, arvestades talle suunatud otsestele rünnakutele. Korduvatele.

Märkan, et olen raamatust juba mõnda aega kõnelnud, aga pole veel maininud ülesehitust või raamistust. Kunstnik ja tsaar. Raamat algab nimelt selle päevaga, mil tsaar Nikolai I laseb hukata dekabristid. Ja kutsub siis enda juurde Puškini, kellel on dekabristidega sarnased sümpaatiad ja vaated. Kardetakse halvimat, aga pärast kohtumist lahkuvad tsaar ja poeet üksteisest, ühel pisarad silmas ja teine peab vestluskaaslast kõige targemaks inimeseks, keda on kohanud. Tegelikult aga sidus tsaar luuletaja kavalalt enda eesmärki teenima ning lõpuks, kui asi hakkas kontrolli alt väljuma, suri too kummalistel asjaoludel duellil. Nikolai I analoogiat olla kasutanud ka Stalin (teadlikult?). Mõne kunstniku hävitamine ei ole talle kasulik – kasulikum on neid hirmus hoida või oma vankri ette rakendada. Seega on kujuteldamatu tegelikult Šostakovitši hingeseisund, hirm ja ebakindlus, mis pidi teda saatma kogu elu, iseäranis kuni Stalini surmani 1953. aasta alguses.

Lisaks on oluline osa selle raamatu juures Šostakovitši heliloomingu sidumine tema elulooga ning erinevate teemade ning motiivide lahtiselgitamine. Tekib tahtmine erinevad teemad muusikas välja otsida ja kuulata. Tundub, et Šostakovitši looming on täis tsitaate erinevatest heliteostest – nii laenatutest kui enda omadest, mil kõikidel on kanda mõne vihje roll. Ausalt öeldes on mul lausa kahju, et ma ei jaksa neid endale siia talletada – seda oleks liiga palju. Aga Volkovi põhjalikkus ja materjali tundmine on väga köitev. (Ainus, mis puudu, on vene keele oskus, mille abil võiks poeetilistest venekeelsetest laulutekstidest paremini aru saada). Huvipakkuv on ka Šostakovitši heliline allkiri D-eS-C-H (=Dmitri Shostakovich), mida ta on põiminud mitmetesse hilisematesse töödesse. Siis surmamõistetute marss (mis petab asjatundmatu kuulaja küll kindlasti ära – kõlab rõõmsa marsina), mis teemana läbib mitmeid teoseid. Oluline on ka teada, kust on laenatud erinevad teemajupid ning millest need laulud räägivad. Teinekord on ta tsiteerinud ennast tulevikus – kirjutanud sisse mingi teemajupi, mida selgitab hilisemas teoses, kus on ehk isegi tekst juures. Kõige rohkem olen hetkel kuulanud tema 5. sümfooniat, mis kõneleb hirmsatest repressioonidest enne II maailmasõda (või peaks ütlema Suurt Isamaasõda).

(Väga ajas kinni olles ütlen, et teisipäeval, 11. oktoobril 2016, näidatakse Elektriteatris “Soomuslaev Potjomkinit”, mille muusika on kirjutanud Šostakovitš – minu arvates algas samamoodi. Filmi võib näha ka youtube’is muidugi. Kahjuks ma ise minna ei saa. Film ja arutelu.)

Näitena võiks veel tuua 8. keelpillikvarteti, millest kujunes helilooja tagasivaade, kokkuvõte oma loomingust, mida ta ise pidas selles osas isegi veidi kirjuks – tsiteeris väga palju ennast. Helilooja olla kirjutanud kirjas sõbrale:

“Kvartett on nii pseudotraagiline, et seda luues valasin ma sama palju pisaraid, nagu tuleb kust pärast kuut pudelit õlut. Kodus katsusin oopust paar korda klaveril mängida, ja valasin jälle pisaraid. […]” (lk. 326)

Nüüd üks pikem tsitaat just 8. keelpillikvarteti kohta, kuigi algab veidi varasemast:

Kvartett on autori reekviem iseendale. Vene helikunstis oli pretsedent juba olemas – Pjotr Tšaikovski Kuus sümfoonia. Oma mõtet kommenteeris Šostakovitš veel avameelsemalt kui Tšaikovski, öeldes tütar Galinale, et pühendas kvarteti “omaenda mälestusele”.

Väärib tähelepanu, et samasugusest ideest kantud muusikat oli Šostakovitš loonud ka varem – 1948. aastal, mil ta elas arreteerimise ja hukkamise hirmus. Siis peitis autor neid reekviemlikke lehekülgi hoolikalt võõra silma ja kõrva eest, põimis Aleksandr Fadejevi populaarse romaani põhjal tehtud mängufilmi “Noor Kaardivägi” [lingi lõpupoole] muusikasse.

Film (nagu romaangi) kirjeldab ennast “Nooreks Kaardiväeks” nimetanud põrandaaluse noorterühma kangelastegusid ja traagilist saatust hiljutise Saksa okupatsiooni ajal. Natsid püüdsid “noorkaardiväelased” kinni ja lasksid maha. See filmistseen andis Šosakovitšile võimaluse kirjutada südantlõhestav leinamarss pealkirjaga “Kangelase surm”.

Film “Noor Kaardivägi” Stalinile enne ei meeldinud, aga pärast ta leebus, autasustas filmi (kuid mitte selle muusikat) omanimelise esimese järgi preemiaga. Ja tõenäoliselt jäänukski leinamarsi “Kangelaste surm” autobiograafilisus avastamata, poleks Šostakovitš tosin aastat hiljem võtnud seda oma kõige endaeluloolisemasse teosesse – Kaheksandasse keelpillikvartetti.

See imetlusväärne oopus koosneb enam-vähem täielikult autotsitaatidest (lisaks tsitaadid Richard Wagneri “Jumalatu hukust” ja Pjotr Tšaikovski Kuuendast sümfooniast). Samuti kasutas Šostakovitš seal populaarset revolutsioonilist laulu “Sind vaevatud orjuseikkes”, mille sõnad lõi luuletaja Grigori Matštet 1876. aastal ja mis toona avaldati Londoni vene pagulaslehtedes. Tundmatu komponist valas need muusikasse, ning sellest sai rahvalik leinamarss.

Seda laulsin Kroonlinna revolutsioonilised madrused 1906ndal – Šostakovitši sünniaastal [sellest on raamatu alguses juttu kui millestki, mis pidi vapustama kõiki, k.a. helilooja perekonda]. Legend pajatab, et sama laulu laulsid ka “noorkaardiväelased” enne hukkamist. Kaheksandas keelpillikvartetis läheb autobiograafilise “Kangelaste surma” motiiv vahetult üle eelmaninitud revolutsioonilise leinamarsi meloodiaks. Selgelt kostavad siin nii muusikalised kui ka isiklikud assotsiatsioonid.

Ühes kirjas märgib Šostakovitš, et ta tsiteeris Kaheksandas keelpillikvartetis oma Esimest, Kaheksandat ja Kümnendat sümfooniat, “Klaveritriot”, Esimest tšellokontserti ja ooperit “Leedi Macbeth”. Kokku tuli elulugu muusikas.

[—]

Tulemus oli unikaalne teos – ühtaegu muusikaline autobiograafia ja muusikaline autonekroloog, kus tsitaadid omaenda teostest tähistavad helilooja loometee peamisi etappe. “Paras virrvarr,” märkis Šostakovitš ise sarkastiliselt.

Et kogu materjali kvartetis koos hoida, viis ta sinna ühendavad teemana sisse oma muusikalise signatuuri D-eS-C-H. See etendab Vergiliuse osa – juhatab kuulajat mööda põrguringe, läbi muusika, mis on kord ääretult traagiline, kord vaikne ja viirastuslik, kord närviline, lausa paranoiline. (lk. 324-326)

Jälle aktuaalselt ja ajalise ankruga lisan, et 8. keelpillikvartett tuleb sel talvel (15. jaanuaril) ka Tallinnas esitamisele, tema muude teoste hulgas – sarja nimi on Šostakovitši pihtimused, aga mängitakse ka palju muud muusikat.

Tegelikult on siin lugeda nii “Leningradi sümfoonia” (nr. 7) kui 10. sümfoonia kohta, hiljuti möödunud Babi Jari aastapäeva mõttes tuleb mainida 13. sümfooniat (ERSO mängib Estonias 24. märtsil 2017). Jne jne. Ma tõesti soovitan seda raamatut (ja eelmist samuti).

This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s