kontserdil

Sattusin juhtumisi kontserdile. Vanemuise kontserdimajja. Esines Uppsala kammerorkester Paul Mägi juhatusel ja kahes teoses soleeris vioolal Ellen Nisbeth. Kava oli suhteliselt klassikaline. Beethoven, Grieg, Bruch, Paganini. Ja fragmendid teostest, enamasti. Lõpetuseks Stenhammar (terve teos). Ma ei hakka muusikast midagi kirjutama, päriselt. Ei oska kirjutada. Aga mõned märkused mul siiski on:

  • Ma ei saa aru Vanemuise kontserdimaja loogikast – ehitatud kontserdisaal, kus lisaks suhteliselt olematule akustikale undab ventilatsioon nii valjult, et iga piano asemel kostub see lihtsalt piinlikult kõrva. Kahjuks sama asi ju ka talvel Jaani kirikus, kui vähegi soojendust sees hoitakse (aga sellegipoolest on külm kui hundilaudas). Mõnes mõttes on see siiski suhteliselt häbiväärne. Griegi “Åse surm” lõppes pianos ja tegelikult suri see Åsekene õnnetult Vanemuise kontserdimaja ventilatsioonitorudesse. “Mäekuninga koopas” (kavalehel on koopast saanud loss) olid forted muidugi võimsad – äkki tohikski Vanemuises mängida pigem selliseid teoseid, millel on rohkem paatost ja valjem dünaamika….
  • No tegelikult tegi nalja ka see, et muusikaliste lausete vahele kostus esimeste viiulite juurest tugevaid sissehingamisi! No mis see olgu? Loomulikult peavad muusikud saama hingata, aga noh… äkki siiski püüaks vaiksemalt?
  • Uppsala kammerorkester olla väga kõrge tasemega orkester, seisab kavalehel ja mujal kontserdiinfos. Mulle jäi vaadates mulje, et orkester koosneb vanadest meestest ja noortest naistest. (Tegelikult oli üks kontrabassimängija ka juba pisut vanem naine ja tšellistil samuti hallid juuksed. Nooremaid mehi paistis vist tagantpoolt, aga neid ei olnud näha). Kõige toredam oli teise rea servas istuv tšellist – noor tüdruk (naine), kes kogu aeg rõõmsalt naeratas. (Otsisin välja – Louise Agnani*). Lisaks olid tal juuksed lahti, mistõttu oli tšellot muidugi keeruline mängida – pooled noodid tuli vajutada koos juustega. Esimeses reas istuval tšellistil läks poognal üks jõhv katki, rebis selle galantselt ära, kruttis veidi ja tõmbas mööda keeli edasi.

Muusikaliselt oli kontsert selline … nagu öeldud, klassikaline. Erilisi üllatusi ega hingevärinaid ei olnud, kuigi ei saa öelda, et üldse mitte. Esiteks kuulasin huviga Beethoveni avamängu balletile “Prometheuse lapsed”, mille helilooja kirjutas umbes siis, kui sai teada, et kõrvakuulmine kaob lõpuks täielikult. Kui Griegi orkestrisüit op. 46 algas, mõtlesin, et ega ma selle pärast poleks tulnud – sedasorti muusikat nagu ei kutsu kontserdile kuulama. Aga hakkas “Hommikumeeleolu”, kus olid dialoogis puhkpillid, edasi viiulid… ja noh, tee või tina, pisar tahtis vägisi peale kippuda. Täiesti ootamatult! Olin just mõelnud, et nojah, eks saab siis linnukese panna, et kuuldud ka laivis. “Åse surma” puhul häiris mind tõesti väga ventilatsioon. “Anitra tants” oli muidugi umbes nagu raadiohitt.

Siis aga tuli lavale vioolasolist Ellen Nisbeth oma 1714. aastast pärineva Amati vioolaga (mille ta kohati alla lasi ja ainult kaelast õrnalt kinni hoidis! Vaadake sellelt Griegi esituselt. Appi, niisamagi oli tunne, et kukub maha. Muide, sündinud samal päeval kui minu lemmiktšellist, kuigi 19 aastat hiljem) ja algas Bruchi Romanss vioolale ja orkestrile, op. 85 (1911). See teos huvitas mind ette kõige rohkem ja ei pidanud pettuma – imeilus. Algus meenutas teemalt Tšaikovski viiulikontserti (1878). Ja vioolasolist mängis tõesti imeilusalt (youtube’ist leitud versioon ei olegi nii hingestatud, tundub mulle).

Veel mängis ta solitsi Paganini viiulikontserdi nr 2 h-molli Rondo osa, mille William Primrose seadis kunagi vioolale ja mida nimetatakse La Campanellaks. See meeldis ühele mu tuttavale noorele muusikasõbrale kõige rohkem, palju pizzicatosid ja muud säärast. No mulle meeldib lüürilisem värk 🙂

Kontserdi lõpetas teine pool, kui mängiti Wilhelm Stenhammari Serenaadi, op. 31. Esialgu ei avaldanud väga muljet (avamäng nt), aga Canzonetta ehk teine osa oli juba põnevam, Scherzo puhul mõtlesin, et mis rütm see on – tutvustav tekst ütles, et helilooja tegi 3/8-lt 6/8 peale üle, aga vaatasin dirigenti ega mõistnud, kuna orkestris oli hoopis midagi muud. Mis iganes – kui 6/8 ja sellised huvitavad rütmid, siis on lahe. Notturno oli ilus (kas mitte siin ka see ventilatsioon ei häirinud?).

Lisaloona mängiti Hugo Alfvéni “Vallflickans dans” ehk karjatüdruku tantsu.

Edaspidi mõtlen ma sellegipoolest kaks korda, enne kui Vanemuise kontserdimajja klassikalise muusika kontserdile ronin. Härra teatridirektor ise oli ka platsis – kuulis seda ventilatsiooni nähtavasti sama hästi kui teised.

* Hullumaja! Kui otsida internetist, on võimalik leida tema vanus (ei olegi nii tüdruk enam, läheneb siiski 50-le), mobiiltelefoninumber, kodune telefoninumber ja inimene, kellega ta seda jagab, st. elukaaslase nimi ja täpne aadress – maja, korter. Nimetatud on, mis korrusel, kust uksest sisse minna. Millised korterid on läheduses müügis. Mitu inimest majas elab, mitu ettevõtet, milline on piirkonnas valimiseelistus jne…. Appi!!!!! Kaksikute tähtkujus sündinud, muide 🙂

This entry was posted in teater-muusika-kino. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s