Võtsin jälle ette nimekirjas oleva raamatu – nimekiri on juba arutult pikaks veninud, nii et nendest raamatute väljavalimine on suhteliselt suvaline. Ja kanäe – nii tore raamat sattus 🙂
Eelkõige tuleb öelda, et see on lühike ja peaaegu et novellilaadne raamat. Konkreetne, aga samas mõnusalt vanamoodsalt romantiline. Kuigi täiesti tänapäevases keskkonnas. Kokku saavad kaks praeguse maailma kloaagiga töötavat inimest – mees, kes töötab raamatute utiliseerimisega masina juures ja naine, kes töötab kaubanduskeskuse tualetis. Ja otse loomulikult on mõlemad tegelikult kaunishinged. Nagu ka peategelase ehk raamatute utiliseerimisega töötava mehe kolleegid: valvurihärra, kes räägib ainult aleksandriinides ja selles utiliseerimismasinas jalad kaotanud endine kolleeg, kes otsib “oma jalgu” ehk neid eksemplare, mis sellest taastoodetud paberist hiljem said. Lisaks on peategelase sõbraks kuldkala – kannab alati sama nime, erinevat numbrit (kuna kalad kaua ei ela).
Sisuks on see, et peategelane/mees loeb igal hommikul rongis ette need suvalised lehed, mille ta masinast on puhastamisel “päästnud” ehk mis on kuskile kinni jäänud ja tuleb sealt ära korjata. Kord aga leiab mälupulga, kust leiab palju põnevamaid jutte ja hakkab neid ette lugema – kaubanduskeskuse tualetivalvuri päevikuid.
Tore, lühike ja armas.
SEHKENDAMINE 