43. Geir Gulliksen “Berättelse om ett äktenskap”

gulliksenSellest raamatust kirjutavad kõik Rootsi* väljaanded ja meediakanalid. See nomineeriti Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinnasaajaks, aga ei saanud siiski. “Raamat, millest tahad pärast tundide kaupa rääkida” jne. Seega ostsin (ja üldse mitte pocket-versiooni, sest seda nii uuel raamatul pole) ja lugesin juhtumisi ka läbi. Ja ma pean ütlema, et … ma ei tohi kunagi uskuda Rootsi kriitikuid! Neid võib uskuda siis, kui loen läbi mõne raamatu, mis meeldib ja siis otsin arvustusi. Nime järgi ei tunne, kellega mu maitse võiks ühtida, aga kindel on see, et T. Lindgreni või P O Enquisti laadse klassiku puhul ei kobise nad nii või naa enam, vaid kiidavad. Minu jaoks ei ole raamatu juures tähtis, et see on uutmoodi või põnevalt või hästi kirjutatud, vaid et see annab midagi hingele. (Olles nüüd peale sissekande tegemist lugenud läbi arvustused, saan ma aru, milles seisneb selle raamatu tugevus. Jah. Nõus. Aga see ei tähenda veel, et mulle endale meeldinuks).

Seega “Ühe abielu lugu“. Või ühe lahkukasvamise lugu? Kuidas abielu lagunes. (Eelmisel sügisel olla kirjanik välja andnud veel ühe lahutusteemat käsitleva raamatu – luuleraamatu Ung trost klokken fem om morgenen i en brusende alm . Et dikt fra januar til september, kus terminoloogia oli võetud lindude maailmast. “En sliten spurv med fettete frakk og sjaskete nakkefjær holder seg i nærheten av den tidligere maken, selv om hun har dannet par med en annen.”)

Pean kohe ütlema, et nähtavasti ei ole tegemist halva raamatuga, aga seda pigem kaasaegses Lääne konteksis ja moraaliraamis. Vist. Eriti Skandinaavia omas. Pärast Didierlaurent’i romantilist ja hõrku (ja loomulikult väga ilukirjanduslikku ja ebaelulist, eksole) romaani on plartsatamine sellisesse skandinaavia kehade maailma siiski järsk. Kirjutamise perspektiiv on ju huvitav – kirjutajaks on mahajäetav/maha jäetud mees, kes kirjutab ka neid osi, mis naine läbi elab. Samas lisab ta sellistel puhkudel, et tegelikult ei olnud see äkki üldse sedasi, vaid lihtsalt niimoodi. Seega on perspektiiv ju huvitav. Samuti on meile algusest saadik teada, et see abielupaar on lahku kasvanud ja naine teise mehega – seega pole tavapärast tegevustiku liikumist vääramatu lõpu poole, vaid see tulemus on taustana pidevalt olemas.

Aga mulle on kogu moraalinorm või pigem moraalitaust võõras. Jah, eks meiegi maailmas ei kehti enam 19. sajandi normid, aga mõnes mõttes tahaks loota, et mitte ka need 21. sajandi omad, millel ei ole enam pidepunkti. See ongi põhiline, mis häirib kogu raamatu vältel ja mistõttu ei kõneta või ei haaku. Nimelt on tegemist abielupaariga, kellel on absoluutne klapp, kes pidevalt vaba aja koos veedavad, kõigest üksteisele räägivad, mees on vabakutseline ja seetõttu kodune, peseb-koristab-teeb süüa, ootab naist koju, naine on tervishoiusektoris mingi kõrgem ametnik ja käib palju jooksmas ja (talvel) suusatamas. (Siiani ei puutu moraalitaust asjasse, kuigi on pisut traditsioonilisest erinev). Kokku on nad saanud siis, kui mees oma kaheaastase tütrega arsti juurde läks ja naine oli oma esimesel praktikal ja nii tütrele kui mehele turvatunde ja kindluse andis. Ja siis hakkasid nad mingil hetkel koos jalutamas käima – mees ikka oma kaheaastase tütrega. Mees, kelle värskes abielus ei olnud midagi viltu. Ainult et ta kohtas seda meditsiinitudengit, eksole, kellega oli nii hea koos olla. Kord sattus ta naine neile peale ja oligi viimane aeg lahutuseks ja uueks abieluks, uued kaks last (poega). Raamatu põhisündmustiku ajaks on sellest möödunud ca 20 aastat.

Suhteliselt täpselt antakse siin edasi, kui hästi nad oma naisega siis seksuaalselt klapivad või kuidas nad kord püüavad nädalavahetuse hommikul seda teha, kui lapsed on kodus või kui naabrinaine ootamatult ukse taga ja neid õhtuks/vana-aasta õhtuks külla kutsub. Kolmandal korral äkki õnnestus, eksole. Mees muudkui loeb naise näoilmeid ja keha – tunnetab teda paremini kui naine ise (jutustaja on ju mees ise, tema perspektiivist me kõike loemegi, ka naise mõtteid). Arusaamatul kombel – ja minu jaoks tõesti väga arusaamatul – räägib mees naisele kogu aeg, et naisel on kõik vabadused ja kui ta tahab kellegi teisega keppida, siis mees ei tohi talle piire seada. Ja ta tahaks pigem, et naine sellest talle pärast räägiks. Sedasorti juttudega kütavad end lausa üles. Kuniks siis naine leiabki mehe, kes elab naabruskonnas, töötab temaga samal alal ja käib ka jooksmas – jooksevad tihti koos, suusatavad koos, see mees õpetab naisele ratsutamist ja mägironimist. Naine räägib kõigest oma mehele, sest tegemist on lihtsalt uue sõbraga, kes juhtub olema meesterahvas. Aga oma mees, kes “loeb ju naist paremini kui naine ise” räägib naisele pidevalt, et too teine on naise ära võlunud ja naine on ju peaaegu armunud ja kindlasti tahaks teda jne jne. Põhimõtteliselt manab asjade käigu ise ette, ise tõukab naist selle mehe embusesse (kes elab naabruses, on abielus ja kellel on kolm last). Ise kannatades, nuttes.

Ja see kõik on tegelikult see, mis on raamatu tugevus või eripära – see, et kuuleme mehe perspektiivi “tagantjärele”, seega ei saa me uskuda, kas kõik on nii olnud või ta lihtsalt kujutab ette, et nii on olnud. Lugu armastuse kadumisest ja kandumisest mujale.

Minu jaoks pole nagu erilist rolli heal stiilil, ülesehitusel või perspektiivil (et kogu selle traagika ja tegeliku lahkukasvamise annab mees edasi ennast veenes, et kõik oli pidevalt hea? Et ta mõistis kõike kogu aeg?), isegi peategelaste iseloomudel, kui ma ei haaku laiema taustaga üldse. Kui lugeda järk-järgulisest lahkukasvamisest, libastumisest, kõrvalsuhtest, kuidas üks asi viib teiseni – selles oleks nähtavasti minu sisemise vastuvõtuvõime jaoks midagi mõistetavamat (jah, aga see oleks traditsiooniline ning seal poleks midagi uudset, eksole). Siin oli aga kõik täiesti arusaamatul taustsüsteemil. Mingi skandinaavia mehe ilge ving ja enesesurkimine🙂. Eks seda vist nähaksegi omamoodi rollivahetusmänguna – mees, kes võtab üle naise rollid, et naist mõista ja satub olukorda, kus kaasa leiab seevastu kellegi töise ja atraktiivse väljaspool kodukollet. Pole ehk vähetähtis, et see mees loeb Simone de Beauvoir’ kirju Sartre’ile – “mis mees vastas?” “Ma ei tea, mul neid pole käepärast.” Ühepoolne kirjavahetus, ühepoolne perspektiiv – samas räägib peategelane Jon ju oma naisele (Timmy) sellest, kuidas Beauvoir kirjutab Sartre’ile oma kõrvalehüppest. (Ja kui see raamat eesti keelde tõlgitaks – mis, arvestades asjaolusid, ei olekski päris ebatõenäoline – siis ma arvan, et tegelikult eesti lugeja arvakski, et see on see tänapäeva Skandinaavia ühiskond, kus mehed on naiste rollid üle võtnud.).

Muide, selgub, et kirjanik Geir Gulliksen on Knausgårdi romaanis (Min kamp) sõber Geir. Ühtlasi Knausgårdi kirjastaja.

Aga kirjutatud ja räägitud on sellest raamatust küll vist igas meediaväljaandes:

  • Aase Berg, Dagens Nyheter skriver: “Han feminiserar sig, tar den omvårdande roll som kvinnor förväntas ha. Men att averotisera kärleken är inte feminism. Hemmafrurollen är alltid osexig. Kärnfamiljens maktdiskrepans krossar erotiken, oavsett vilket kön som befinner sig i underläge.” ja “Om Jon hade varit i Timmys kläder, så hade han varit otrogen tills attraktionen gått över, och han tror henne om att funka på samma sätt. I stället blir hon oåterkalleligt kär i Harald. Jon överrumplas av brottet mot de oskrivna patriarkala reglerna.”
  • Sigrid Combüchen Svenska Dagbladetis. “Titeln betonar obestämd form: ”Berättelse om ett äktenskap”, inte berättelsen. Det är ingen slump, berättelsen – eller alltså ”berättelse” – löper i ett svårbestämt deltalandskap, inte i en typisk fåra.” ja “Är det hans kvinnliga leda vid rutinsex och in- och utgång i huset som väcker den masochism man förväxlar med generositet? Om mannens och hustruns namn bara markeras i denna roman, där deras inbördes historia gestaltas med ordens och meningarnas strån och stickor, är Harald tydligt ett namn, en solid entitet. Han skall bli hennes älskare envisas maken. Hon vill det inte. Han vill att hon ska vilja det. Och det är inte det vanliga fenomenet, att någon vill krydda förhållandet med självplågans lust, utan i hans fall fortsatt inlevelse i hennes subjekt. Det vill han i alla fall tro.”
  • Intervjuu kirjanikuga DN-is: kirjaniku eesmärk ei olnud feminismi kritiseerida.
  • Åsa Linderborg Aftonbladetis. “De är stolta över sitt äktenskap som är så normalt men ändå inte, eftersom genusordningen är omvänd; hon gör karriär och han sköter hushållet.” ja “berättarjagets psykologi är lite för suddigt. Samtidigt är det också en av romanens styrkor – för det här är hans berättelse och hur många kan säga att de känner och förstår sig själv? Men han gör anspråk på att även känna henne.”
  • Ingrid Elam räägib SVT-s.
  • Anneli Dufva Rootsi Raadios/SR, P1.
  • Jens Liljestrand Expressenis.
  • Victor Malm, Sydsvenskan.

* Loomulikult märkasin alles raamatuga koju jõudes, et see on tõlgitud. Norra keelest. Seega tegemist on norra kirjandusega. “Historie om et ekteskap”

This entry was posted in raamat and tagged , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s