44. Bea Uusma “Expeditionen. Min kärlekshistoria.”

bea-uusmaPõhjuseid, miks see raamat mind huvitama hakkas, on mitmeid. Esiteks raamatu sisu: ekspeditsioon, millest kõneldakse, on Salomon August Andrée katse õhupalliga üle põhjapooluse sõita, mis sai alguse (ja kahjuks ka lõpu eesmärki saavutamata) 1897. aastal. Umbes kolm kuud. Noorena käisime Andrée muuseumis Grännas. Nüüdki sõidame tihtipeale sealt mööda, E4 ääres on rõõmsavärviline õhupallikujutis lausa sealkandis… Juba ammu on ootel ka Per Olof Sundmani “Insener Andrée õhusõit”, aga küll ma selleni ka jõuan. Lisagem veel siia autori nimi ja esivanemate Eesti päritolu (see ju ei mängi tegelikult mingit rolli, aga ikka hea teada).

(2013. aastal on saanud Augustpriseti aimekirjanduse valdkonnas).

Kevadel kuulsin sellest raamatust ja seekordsel külaskäigul laenutasin. Teadmata, mida see raamat endast tegelikult kujutab. Ei, sedapuhku pole tegemist ilukirjandusega – samas ka mitte läbi ja lõhki dokumentalistikaga. Siin on nii ühte kui teist, autori isiklikke märkmeid ja päevikulaadseid mõtteid “oma” ekspeditsioonil, leidmaks, mis siiski ekspeditsioonil osalenud kolme mehega juhtus.

Lühidalt: nad ootasid lõunatuult, ühel suvel sobivat tuult ei tulnudki, 1897. aasta juulis aga tuli, said õhku tõusta, et teele asuda. Juba alguses läks kõik viltu ja nad kadusid. Nendest ei olnud 30 aastat midagi teada, kuniks kord leiti Vitö saarelt (Kvitøya) juhuslikult nende säilmed ja laager (mh. säilinud filmirullid, päevikud). Seega saadi teada, mis umbes juhtus, vähemalt selleni, kui nad Vitö saarele jõudsid. Neli päeva jõudsid sealgi mõned märkmed teha, aga siis lõppevad märkmed ja mehed surevad. Üks on maetud (=suri teistest enne), teisel pole kindaid ega mütsi (=võiks järeldada, et suri telgis) ja kolmandal on kindad ja müts ning relv käeulatuses. Palju on uuritud ja spekuleeritud, mis nendega siis juhtus ja Bea Uusma tegi omapoolse katse. Mh on ta vahepeal õppinud arstiks, et teatud versioonide paikapidavust kas võimalikuks pidada või ümber lükata. Sellest uurimisest sai tema enda ekspeditsioon.

Siin ongi väljavõtted päevikust, taustauuringud. Erilist sümpaatiat tunneb ta noorima Nils Strindbergi vastu, kes oli äsja abiellunud ja kes kandis mälestust oma armsamast Anna Charlier‘st prossis. (Et naise perekonnanimi tähendavat just seda gaasiõhupalli, on saatuse iroonia?). Kolmanda mehe nimi oli Knut Frænkel. Bea Uusma on tabelina välja toonud oma märkmed, kuhu ta on päev-päevalt ekspeditsiooni kulgu kirja pannud. Ta on käinud Svalbardidel ja lõpuks ka Vitöl/Kvitøyal. Ta on isegi selgeltnägija juures käinud.🙂

Kokkuvõtteks sümpaatne raamat, kuigi tõesti üldse mitte ilukirjandus ega otseselt dokumentalistika. Kõik kokku parajas kastmes. Kuna aeg on hiline ja mu mõtted väga enam ei liigu (varsti pakutakse ühte lisatundi ka öösel, aga ma ei jõua seda vist ära oodata🙂. Kella keeramine), siis saab lugeda, mida teised kirjutavad:

This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s