45. Jón Kalman Stefánsson: ”Fiskarna har inga fötter”

stefanssonSüdantsoojendav oli kätte võtta selline igavikulistel teemadel arutlev raamat pärast norra lahutusraamatut kogu oma kehalisuse ja muuga. See islandi kirjandusse kuuluv raamat tundus pärast seda täieliku poeesiana. (Olemas ka inglise keeles). Nautisin eriti alguses väga – esiteks tänu kontrastile eelnevaga, teiseks seetõttu, et algus oligi hõrgum ja poeetilisem. Teemad ei ole tegelikult sugugi helged, aga see viis, kuidas neid lahti kirjutatakse, on äärmiselt sümpaatne. Tegelikult tundub, et meil on mingi eeldus islandlasi paremini mõista kui teisi skandinaave. (Ka soomlasi on kergem mõista tegelikult). Siin on tuttavlikku raskemeelsust, pimedust, lootusetusetust käsikäes lootuste ja helgusega. (Mitte mingeid haiglaseid kõrvalekaldeid ja uue moraalinormistiku otsimist). Kui lõppkokkuvõtteks võiks ehk öelda, et tegelikult läheb ju kõik halvasti ja õnnelikku lõppu pole, kuna inimene ei ole täiuslik ja teeb valesid otsuseid, siis pakub kõik ometi äratundmist ja siin on nii mõnedki mõtted, mis meenutavad poeesiat argielus🙂. (Nojah, siin romaanis pole selges mõttes algust ega lõppu, vaid ekslemine erinevates aegades ja raamjutustus on “tänapäeval”, seega see ongi juba see “lõpp”, mis pole sugugi helge) (Ma ei oska seda ikka väljendada….). Räägitakse suguvõsa lugu, armastuste lood ja Islandi lugu, Keflaviki lugu.

Raamatu algus kõlab nii:

Inte ens solskenet förmådde hejda det, ej heller vackra ord som regnbåge eller kärlek; de var tammefan oanvändbara, de kan slängas bort utan risk – alltsammans började med död.

[—]

[…] för döden är slutet, det som tystar ned oss, tar ifrån oss blyertspennan mitt i en mening, stänger av datorn, låter solen försvinna, himlen brinna upp, döden är meningslösheten, vi ska inte tillskriva den någon början, det går inte an. Döden är Guds brist på argument, vad som uppstod när Gud, kanske i förtvivlan, göt samman grymhet och saknad, därför att skapelsens patiens inte vill gå ut. Men i varenda död bor det nytt liv – (lk. 5-6, tõlk. John Swedenmark – lugesin rootsikeelset tõlget, kuna islandi keelest siiski aru ei saa).

Ei päikesepaiste ega ka sellised kaunid sõnad nagu vikerkaar või armastus suutnud seda ära hoida; need olid, pagana päralt, kasutuskõlbmatud, need võib rahumeeli eemale heita – kõik sai alguse surmast.

[—]

[…] kuna surm ongi lõpp, see, mis meid vaigistab, võtab meilt poole lause pealt käest hariliku pliiatsi, lülitab välja arvuti, laseb päikesepaistel tuhmuda, taeval leekides hävida. Surm on mõttetus, sellele pole tarvis mingit algust välja mõelda, see lihtsalt ei lähe. Surm on Jumala argumentide puudumine, mis tekkis siis, kui Jumal, vahest meeleheites, sulatas kokku julmuse ja igatsuse, kuna loodu pasjanss ei tahtnud välja tulla. Ent igas surmas elab uus elu.

Näiteks algus, kui Ari lendab tagasi kodusaare Islandi poole pärast mitmeaastast eemalviibimist Kopenhaagenis. Temaga ühes pingis istub abielupaar, keda ta vaat et ei salli (naine sööb krõpsu ja see haiseb, ta käed on rasvased jne). Ometi ütleb naine talle muu jutu seas reisi lõpuks:

den som inte känner smärta eller sinnesrörelse inför tillvaron har ett kallt hjärta och har aldrig levat – därför ska du vara tacksam för tårarna. (lk, 28).

sellel, kes ei tunne olemasolu ees valu ega meeleliigutust, on kalk süda ning ta pole kunagi elanud – sellepärast peaksid sa olema tänulik pisarate eest.

Millega haakub üsna peagi väike meeldetuletus üksikul leheküljel:

Låt mig påminna dig om att människan behöver två saker för att vinna tyngd, för att stå någorlunda upprätt, för att bibehålla glimten i ögonen, hjärtats snabbhet och styrka, blodets musik – en stark rygg och tårar. (lk 55)

Lubage endale meelde tuletada, et inimesel on tarvis kahte asja, et leida raskuspunkt, et mingitmoodi püsti püsida, et säilitada sära silmis, südame kiirus ja tugevus, vere muusika – tugevat selgroogu ja pisaraid. (ligikaudne kiire tõlge)

Raamatu pealkiri – Kaladel ei ole jalgu – viitab muuhulgas sellele, et “keegi ei saa vee peal kõndida, sellepärast pole kaladelgi jalgu”. Lisagem siia kalade sümboolika kristluses üldse (ja eriti selle seotud Islandiga – maa, mis on kogu eksistentsi ajal nii suurel määral just kaladest ja merest sõltunud). Seetõttu on siin väga suur osa just merel. Iseenesest toimub tegevus Põhjafjordidel (vanem aeg, vanavanemate tutvumine ja elu) ja Keflavikis, mustas linnas, mida pole. Linnas, kus on kolm põhiilmakaart: tuul, meri ja igavik. (Ameerika sõjaväebaas, mis oli neljandaks, on nüüdseks läinud, ka kalanduskvoodid – seega pole Keflavikist palju järel). Raamat jätkub ju kohe Keflaviki ja kogu Islandi karguse kirjeldusega – enam ei jõua tsitaate ära tuuagi. Island kui jumalast mahajäetud maanurk. Iseäranis aga need kohad, millest käib jutt – kõigist unustatud. (“Búdardal, platsen som Gud inte ens har hört talas om, där finns ingen kyrka, ingen kyrkogård, syskonen döden och evigheten tar en omväg förbi denna småstad, änglarna flyger aldrig över.” / “Búdardal, paik, millest Jumal isegi kuulnud pole, seal pole ei kirikut ega kirikaeda, õeksed surm ja igavik lähevad sellest väikelinnast ringiga mööda, inglidki ei lenda kunagi sealt üle.” lk. 287-288). Loed ja naudid lihtsalt. Ari vaatab merd nt:

Ari trodde att det skulle kunna skänka honom tröst, visdom, vila, att alla vågorna, havets djup, den ständigt rörliga kärnan skulle kunna berätta någonting för honom, ge honom vägledning. Havet kan uppenbarligen förstå fiskarna, och tycker på sitt eget vis om drunknande människor, men förmodligen saknar det både förståelse och intresse för ett liv som farit i diket. Eller kan någonting som är lika stort som havet eller någonting ännu mycket större förstå sig på människans ångest eller föreställa sig att någonting så pyttigt och snabbt övergående som en människa kan vara försett med tillräckligt mycket känslighet och djup för att fyllas av ångest och hamna på mörka stigar? (lk. 74-75)

Ari arvas, et see [meri] võiks talle pakkuda tröösti, tarkust, rahu; et kõik lained, meresügavus ning see pidevalt pulbitsev tuum võiksid talle midagi jutustada, teda juhatada. Meri mõistab ilmselt kalasid ja omal moel meeldivad talle uppuvad inimesed, kuid kraavijooksnud elude vastu puudub tal nähtavasti niihästi mõistmine kui huvi. Või kas saab üldse miski, mis on nii suur kui meri või veel suurem, mõista inimese ängi või ülepea ette kujutada, et millelgi nii tühisel ja kiirelt mööduval nagu inimene võib olla piisavalt tundlikkust ja sügavust, mida täita ängiga, et ta võiks sattuda tumedatele radadele?

Sedalaadi stiihiate nimetamine, kirjeldamine, on äärmiselt sümpaatne. (Sõites autoga lumesattu nt: “hela världen luften, marken, himlen, blir alldeles vit, som om han hade kört in i änglarnas tankar. [—] han kör in i änglarnas tankar, in i deras drömmar som är vita som lyckan eller är det kanske helvetet som är vitt, mumlar Ari,” / “kogu maailm õhk, maa, taevas, muutuvad üleni valgeks, nagu ta oleks inglite mõtetesse (sisse) sõitnud. [—] ta sõidab autoga inglite mõtetesse, nende unenägudesse/unistustesse, mis on õnne moodi valged või on hooppis põrgu valge, pobiseb Ari,” (lk. 107; 114). Kui keegi küsiks, mis on raamatu sisu, mingi kokkuvõte, siis pean tunnistama, et ma ei oskagi seda otseselt välja tuua. Ari naaseb Islandile, sest on saanud oma isalt kirja. Isa, problemaatiline Jakob. Isa on saatnud kaasa foto endast ja Ari emast (kes suri väga varakult – mistõttu Ari suhe võõrasemaga oli algusest saadik valedel alustel: algas surmaga – ja see surma ja elu, alguse ja lõpu teema on üks läbivamaid siin romaanis) ja lisaks aukirja, mis tema isa ja Ari vanaisa Oddur on kalapüügi eest saanud ning mis on muidu elu aeg isal raamitult elutoaseinal rippunud. See annaks justkui lootust, et tegemist on mingitpidi võtmetega, mille läbi jõuame mingi probleemini ja lahenduseni. Ei jõua. Minu arvates küll mitte. (Ega kohta me ka seda isa “tänapäeval”, üksnes mälestustes). Küll aga liigume selle suguvõsa erinevate lugude juurde “vanemal ajal” (=vanavanemate kohtumine ja elu), 1976. ja 1980ndatel Keflavikis ja nüüd, kui Ari naaseb. Ma usun, et see võiks edasi anda põlvkondade ja islandlaste lugusid. Seda, millest kasvab välja nende raskemeelsus.

Ja nagu ikka, on suguvõsas mõned, kes on “poeedid”, selliste “poeetiliste” kalduvustega – loevad romaane, luuletusi, isegi kirjutavad, mõtlevad palju ja neid tabab tihtipeale raskemeelsus. Esiteks Ari ja minategelase vanaema (Margrét)  ja vanaema vend (Tryggvi). Näiteks arutlevad Oddur (vanaisa/keskealisena) ja Tryggvi kord elu üle:

Tryggvi: Jag är inte säker på att vi alls försöker förstå oss på andra människor – anstränger vi oss verkligen för att göra det, försöker vi inte tvärtom oupphörligen, gång efter annan, hela livet, göra så att andra ska uppfatta världen så som vi uppfattar den? Är det inte det som är den stora olyckan?

[—]

Oddur: Du läser för mycket, och därför blir dom mest självklara saker krångliga för dig. Man ska inte behöva göra reda för vad som är naturligt. Det är nånting du vet, som du får i dig med modersmjölken, nånting som, jag vet inte, som bara finns överallt i din omgivning medan du växer upp. Du litar på det. Det håller allt på plats, och garanterar att vi inte tappar bort alltsammans i nåt slags tosserier. (lk. 238, 239)

Tryggvi: Ma pole sugugi kindel, kas me ikka püüamegi teistest inimestest aru saada – kas me tõesti pingutame end, et seda teha, kas me mitte vastupidi pidevalt ei püüa kord korralt kogu elu teha nii, et teised mõistaksid maailma nii nagu me ise? Kas mitte selles ei ole meie suur häda?

[—]

Oddur: Sa loed liiga palju ja sellepärast muutuvad kõige enesestmõistetavamad asjad sinu jaoks keeruliseks. Pole vaja ajada järge, mis siis loomulik on. See on midagi, mida sa lihtsalt tead, mille sa saad emapiimaga kaasa, miski, ma ei teagi, mis lihtsalt on kõikjal su ümber, kui sa üles kasvad. Seda sa usaldad. See hoiab kõik omal kohal ja tagab, et me ei kaota kõike mingite jampsimiste pärast.

Ja nii Tryggvi kui Odduri jutt on õige ja oluline. Muuhulgas tõesti Odduri jutt traditsiooniraamist, mis meid oma kultuurikeskkonnas hoiab ja mistõttu ei pea kõiki väärtushinnanguid ja muud uuesti välja mõtlema – mingi kindel pide, millele toetuda (ja mis ilmselgelt oli Geir Gullikseni raamatust puudu).

Toredaid tsitaate, mis võtaksid raamatut hästi kokku, on veelgi (“pagana üksindus on ju siin lausa toodetud”, või “mingil hetkel on see suurim armasutavaldus, kui naine ütles, et ma olen öösärgi all alasti – ent vanaduses kõlaks sama lause lausa ähvardusena”, või “iial ei ole taeva ja maa vahel olnud suuremat vahemaad kui detsembris” – need on kõik ligikaudsed tsitaadid).

Osalt on raamat ka mehelikkusest ja meheks olemisest. Meheks sirgumisest. Ja valedest otsustest või kuidas mehelikkus võib õrnuse surmata. (Eriti selgete joontega välja joonistatud lõpus, mis ei olnud tavapärane lahendus või kliimaks, vaid lihtsalt jõudis kuidagi sinna punkti välja. Meeste võim ja robustsus, mis paljutki elus ära rikub).

Jutustajaperspektiiv on ka väga kahtlane, udune, ühtesulav Ariga – põhimõtteliselt on ta liiga paljudes kohtades temaga koos, mõtleb liiga palju ühiseid mõtteid, et tundub, et tegemist on tegelikult sama inimesega. Samas – sel juhul toimub paar tõsist isiksuse kahestumist, mis on ehk lausa eesmärk. Aftonbladeti kriitik näiteks arvab, et üks esindab Ari “alter ego”, kes justkui oleks Keflaviki jäänud… Usutav. Mingil hetkel nimetab jutustaja, et neil on ühine vanaema – aga ta nimetab Margréti “mormor”. Ma ei tea nüüd, kas tegemist on tõlkega või kuidas islandi keeles on, aga Ari jaoks oli Margrét tegelikult “farmor”. Google translate ütleb, et vanaema on “amma” – sel juhul oleks tegemist tõlkeveaga).

Oleks tegelikult väga tore, kui see raamat eesti keelde tõlgitaks (nt. Põhjamaade romaani sarjas). Tundub, et sedalaadi romaanidel ei ole väga laialdast kõlapinda, aga on sellegipoolest ime ja luksus, et meil siiski nii palju kõrgkirjanduse tõlkeid eesti keeles on. Seda raamatut julgeksin nende hulka liigitada küll.

Teised kirjutavad:

  • Jonas Thente Dagens Nyheteris. (“Jag fängslas av hans intensiva sökande efter mänsklig helhet och sanning. Men jag har alltid haft enormt svårt för hans överhettade bildspråk, som ofta blandar in Gud och hans änglar, himmel och helvete, frihet och människa – stora ord som överutnyttjas och därför urholkas på mening när de dimper ner lite varstans för att signalera innerlighet. Gränsen till pekoral överskrids lite väl ofta. Står man ut med sådant så kan man nog rent av komma att älska denna roman.”)
  • Mia Gerdin P1/Kulturnytt Rootsi Raadios. (“Vad gör en roman fantastisk?  Är det för att man blir knäsvag inför formuleringar som  ”detta är de drömmar som lavan drömmer”, eller  ”i Keflavik finns det tre kardinalväderstreck: vinden, havet och evigheten”.”)
  • Ellen Mattson SvD-s. (“Islänningen Ari vacklar omkring i Keflavik och försöker förstå den gamla tidens manlighet som format hans egen.”)
  • Ragnar Strömberg Aftonbladetis. (“Här har Stefánsson forcerat greppet och läsaren svävar i fruktbar ovisshet om den namnlöse berättaren är identisk med huvudpersonen Ari eller är en ställföreträdare som levt Aris liv i det Keflavik han lämnade som tonåring.”)
  • Cecilia Nelson GP-s. (“För det mesta är det dock härligt att läsa denna text som hämtar näring ur det vindpinade landskapets svindlande kontraster mellan sammanbiten ihärdighet och rasande utbrott. “)
  • Ann Lingebrandt Sydsvenskanis. (“”Fiskarna har inga fötter” är en minnestripp som rymmer många av de obligatoriska inslagen i manliga uppväxtskildringar: Beatles, snatterier, erektioner, längtan bort. Det låter kanske en smula schablonmässigt, men Stefánsson är en gudabenådad berättare som kan vrida och vända på schabloner så att de framstår som glänsande nya. Här har han dessutom ett trumfkort i miljön. Till stor del utspelar sig romanen i Keflavik, en plats som är den torftigaste och tristaste som tänkas kan, ja, som är så hopplös att berättaren slår fast att den inte ens existerar. En gång amerikansk militärbas, nu en flygplats, några hamburgervagnar, en öde hamn och resten idel depression: ”Här är obeboeligt, allt talar emot det: förnuftet, blåsten, lavan.”)
  • Marta Ronne UNT-s. (“Liksom tidigare tar han till ett intressant berättargrepp: ett berättarjag som är allvetande och helt skilt från Ari men som vi inte får veta något närmare om än att han är nära släkt med huvudpersonen och ofta uppträder som ett kollektivt ”vi”.”)
  • Lisa Jagemark Kristianstadsbladetis. (“Romanen beskriver galenskap, svårigheter, kärlek och samhällsutveckling lika levande som de extrema naturkrafter som hela tiden påverkar ön och människorna på den.”)
  • Marie Pettersson HD-s. (“Författaren har lockat fram så många Stora Känslor i mig att de till slut nästan tar ut varandra. Varför lever vi? Vad är kärlek? Vad är rättrådigt? Även om det sällan förekommer några pekpinnar hos Jón Kalman Stéfansson känns det hela till slut både förnumstigt och en smula slentrianmässigt. På samma sätt fungerar texten rent språkligt: de poetiska bildernas ymniga förekomst berövar till sist varje enskild bild något av dess skönhet.”)
This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s