“Kaks ema” Theatrumis

Mul pole vaim piisavalt värske, et oma eilsed teatrielamused ka veel siia kirja panna. Samas tundub, et nagu võiks või peaks. Järjekordne sõit Tallinna, et see tükk ära vaadata – minu aasta tagasi alguse saanud tutvus Theatrumi teatriga ja kolm väga head lavastust (Griškovetsi “Linn“, Võrõpajevi “Joobnud” ja “Delhi tants“) tekitasid huvi ka mõne muu etenduse vastu. Otsustasin Unomuno kasuks.

Justnagu äsja läbi loetud islandi raamatuski, on selles tekstis surm ja sünd/elu algus väga tugevalt seotud. Siin muidugi veel rohkem kui romaanis. Teistmoodi, tugevate pintslijoontega seotud. Samas avastasin, et olin Theatrumilt seni näinud vene autorite tekstidele tehtud näidendeid Lembit Petersoni visioonides. Need on minu maitsega väga kokku läinud – juba tekstid on väga head olnud (ja mina otsin eelkõige teksti).

Seekordne on ju teine kultuuriruum, hoopis teine atmosfäärgi selles suhtes. Samas on näitlejad ju enamasti ikka kattuvad – minu lemmik Maria Peterson, siis Anneli Tuulik, Tarmo Song, Helvin Kaljula, Mare Peterson ja …

Foto: Gabriela Liivamägi (Theatrumi kodulehelt)

Foto: Gabriela Liivamägi (Theatrumi kodulehelt)

Aleksander Eelmaa (keda varem polnud siin näinud). Ja kohati hakkab see mind ennast häirima – ma ei suuda neid enam sedavõrd teistest tegelaskujudest eristada. Näiteks ingellik Maria Peterson mängib siin Bertat ja Delhi tantsus seda pisut naiivsevõitu meditsiiniõde – mingil määral on tegemist sama tüübiga. Anneli Tuulik tegi oma tavapärast maneerlikkust vähem, kuigi siiski pisut, aga noh, tegelikult erines siiski kahest eelmisest rollist.

Foto: Gabriela Liivamägi (Theatrumi kodulehelt)

Foto: Gabriela Liivamägi (Theatrumi kodulehelt)

Tema saatanlik naine, leskproua Raquel, oligi saatanlik (noh, lausa ebameeldivalt – sest suhtes, et kuidas ka teksti lugeda ilma näitlejate ja etenduseta, siis etendusel ei suuda tegelikult selle tegelasega samastuda, kuna ta on suhteliselt läbini “paha”. Tekst loob võimaluse tekitada tugevam tasakaal mõlema naise vahel, mõlema ema vahel. Tegelikult on teksti põhjal võimalik ka leskprouat paremini mõista).

Muidu on see tükk skemaatilisem kui eelnevad nähtud (iseäranis Võrõpajevid, mis olid küll vaat et matemaatilise ülesehitusega, aga tekst oli läbi põimitud segasemalt ja paljutähenduslikumalt).

Aga nimetaksin kohe ühe asja, mis tegi sellest tükist siiski arvestatava etenduse: koreograafia ja liikumine, kunstnikutöö. Tiina Mölder ja Elle Türkel – koreograafid. Selle ümber hakkab kogu Unomuno sõnaline osa põimuma. Võib-olla pole varjuteater ehk ei-tea-mis uudne enam tänapäeval, aga mõjus oli see siiski – keskel Don Juan (Tarmo Song) ja servadel kaks ema – Berta (Maria Peterson) ja Raquel (Anneli Tuulik). Naiste elutantsu matkivad enesekindlad flamenkolikud liigutused (Anneli Tuulikul eriti head käeliigutused kogu etenduse vältel) ja keskel mees, segaduses mees. Riina Vanhanen on kavalehe järgi kunstnik. Linad, mis rippusid, moodustades kiikesid, hälle, ahelaid, sülelapse, surnulina – ka väga leidlik ja tähendusrikas. Lisaks need kolm suurt valget lina, mis olid varjuteatriks ja taustaks justkui maalinurkades istuvatele inimestele.

Kogu sõnalavastuse rütm hargneski tantsuliste liikumiste ümber. Tantsuga oli tegemist ehk 1,5-l korral, aga muidu läbimõeldud liikumiskoreograafia. Lükata-tõmmata Juan kahe naise mõjuväljas. Tarmo Song oskas seda rolli lihtsalt ääretult hästi mängida (midagi urmaskibuspuulikku). Väikese intiimse saali tõttu olid näoilmed ka hästi näha.

Sisu poolest ei olnud konkreetsetel faktilistel sündmustel isegi väga olulist rolli – oluline oli see soov saada emaks, lapsevanemaks, sigitada laps, et ise seejärel surra. Umbes nii, nagu eluring käib. Umbes nagu Jh 12:24: “Tõesti, tõesti ma ütlen teile: kui nisuiva ei kuku mullasse ega sure, jääb ta üksi; aga kui ta sureb, siis ta kannab palju vilja.” Kavalehel ma seda paralleeli otseselt ei märganud, aga mul on tunne, et sellest kogu asi põhimõtteliselt rääkis. Talveti vahenduse tõttu on kaval välja toodud ka paralleelid Juhan Liiviga – peale ühise sünniaasta Miguel de Unomunoga (1864) on neil ka sarnaseid mõtteid surma osas. (Kui ma nüüd kavalehe uuesti läbi loen, tundub mulle, et siin antakse ikka suht teistmoodi tõlgendus…). Seevastu ei saa märkamata jääda paralleel Piibli Raheliga. Kahtlased pettusel põhinevad abielud, lapsed, kelle vahel tuleb valida jne.

Tegelikult võib seda näidendit tõlgendada muidugi ka puhtbioloogilisest vaatenurgast, imetajate vaatenurgast. Kes keda ära kasutab – läänelikus inimühiskonnas loomulikult traditsiooniliselt mees võtab naise/naine läheb mehele. Aga siin lähtub leskproua abielusakramendi tähendusest, mis kätkeb ka järeltuleva põlve kasvatamist. Sellest aga samm edasi ongi emased need, kes isaseid valivad ja õgivad. Isased “surevad” peale sigitamist. Mis saab aga siis, kui emane pole võimeline sigima?

Orpheus, kes on näidendis jutustaja, on, nagu lõpuks selgub, hoopis lisafunktsioon – siis alles vihjatakse/selgub, et tegemist on koeraga. Selle vaikse ja truu sõbraga, kes kõike näeb, aga alati ja kõiges isandale järgib ja talle truuks jääb. Orpheus kui jutustaja, laulik, keda isegi loomad-linnud kuulama jäid. (Samas Eurydike lugu siit kuidagi välja ei joonistu). “Orpheus kehastas laulu jõudu ja armastust, mis on tugevam kui surm.” Check.

This entry was posted in teater-muusika-kino and tagged . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s