“Põlenud mägi”

Selle tüki tutvustus tundus nii sümpaatne, et hankisin endale pileti juba enne piletisadu. Ka kavaleht oli väga sümpaatne. Ja see, et igal istmel ootas mingi vana raamat – umbes sellised, mis igaühel kunagi riiulis olid. Kogu tüki vältel vaatasin ja uurisin lavakujundusriiuleid/liikuvat mööblit ja lihtsalt mõtlesin, kuidas endale sellist kombineerida.

Tükk ise aga oli kahjuks suhteliselt lahja ja mustvalge. Noh, eks sellise reklaami peale tulevad siiski raamatuarmastajad ja neile oleks vaja jälle midagi sügavamat, eksole. Tugevamat teksti. Logises igast otsast, kuigi paar nalja oli ka. Ja need, kes sellist lihtsamat tükki võiksid parema meelega vaadata, on jällegi need, keda veidi tögati. Seega nõiaring.

Ja Tiit Palu teab ometi ka seda, et kõige piinavam on näha kõiki neid raamatuid ja mitte saada minna üle vaatama, mis seal siis on. See on ju põhiline, mis kellegi kodus riiuli ette sattudes teed.

Seega minupoolset soovitust siit kindlasti ei tule. Selle ajaga võiks mõne raamatu läbi lugeda.

This entry was posted in teater-muusika-kino. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s