46. Per Olof Enquist “Boken om Blanche och Marie”

boken-om-blanche-och-marieAmor Omnia Vincit. Tegemist on jälle raamatuga, mis põimib ilukirjandust dokumentalistikaga. Aga nagu Enquisti puhul ikka – mil määral ja millise piirini, kes seda teab. Nagu ta ise järelsõnas ütleb: “Det här är en roman. Jag har använt faktamaterial för att skriva just en roman och avstår därför från att katalogisera de arbeten jag utnyttjat.” (“See on romaan. Faktimaterjali olen kasutanud justnimelt romaani kirjutamiseks ja seetõttu ei hakka katalogiseerima kasutatud töid.”)

Just sel nädalal (7. novembril) oli Marie Curie‘ sünniaastapäev. Siinne raamat räägib lugusid Marie Curie’ armastustest ja Blanche Wittmani armastustest. Armastuse sisemisest tõest, või midagi sinnapoole. Kõneldes ja uurides neid armastusi, näeme me aga P O Enquisti lugemisi, reaktsioone, kirjeldamisi (alles siia kopeerides näen, et raamatukaanel on tema valge profiil). See on lüüriline ja ilus. Ja armastused ei lange kunagi naturalismi, vaid annavad hõrgu ja üleva tunde. Need kordused! “Vart bar det hän?” ja “Jag viker aldrig från din sida.” Sisemisest truudusest.

Blanche kirjutas “küsimusteraamatuid”. Kolm kaustikut. Kollane, must ja punane raamat. Mul ei ole kahjuks üldse aega välja otsida, kas need raamatud on päriselt olemas (miskipärast arvan, et osaliselt siiski peaksid ju olema). Igatahes on seegi romaan jagatud osadeks just Blanche’i küsimusteraamatu osade järgi. Marie Curie ja Pierre Curie avastasid radioaktiivse polooniumi, Marie hiljem ka raadiumi. Selliste radioaktiivsete ainetega töötamise tõttu surid kõik sellega tegelevad inimesed suhteliselt valusalt (Pierre esmalt). Marie Curie oli ka esimene naine, kes sai Nobeli teaduspreemia. Ja kui nad said selle esmalt 1903. aastal koos Pierre’iga, siis 1911. aastal sai ta teistkordselt Nobeli teaduspreemia, sedapuhku juba üksi “tunnustuseks oma teenete eest keemia arendamisel elementide raadiumi ja polooniumi avastamise, raadiumi eraldamise ning nende märkimisväärsete elementide loomuse ja ühendite uurimise näol”.

Andre Brouillet' maal aastast

Andre Brouillet’ maal “Une leçon clinique à la Salpêtrière” (1887)

Kes oli aga Blanche? Tegelikult on ta eelkõige tuntud dr Jean-Martin Charcot‘ Salpêtrière’i vaimuhaigla kõige tuntuma patsiendina. See haigla on väga oluline kogu neuroteaduste ajaloo mõttes, kuna kõnealusel perioodil liikusid seal veel teised suurkujud peale Charcot’ (Sigmund Freud, Jules Janet, Joseph Babinski jt). Enne Blanche’i oli Charcot lemmikpatsiendiks hilisem Jane Avril (kodanikunimega Jeanne Beaudon), tuntud  Henri de Toulouse-Lautreci maalidelt. Väidetavalt oli Charcot Blanche’i armunud (jälle pole aega täpsemalt uurida). Igatahes viis ta läbi avalikke raviseansse, millest on isegi olemas André Brouillet’ maal, millel arvatakse patsiendina kujutatavat mh. Blanche’i.

Tegelikult on selle raamatu taustast palju kirjutada. Ometi räägib see hoopis … armastusest läbi nende faktide ja Blanche’i küsimusteraamatu. Väga tabavaks võrdluseks on helendav raadium, mis tegelikult sellega tegelevad inimesed vaikselt ja ajapikku tapab. Nagu ka armastus romaanis. Näiteks Marie Curie armusuhe Paul Langeviniga, kuulsa prantsuse füüsikuga, kes oli abielus ja kellel oli kolm last. Nõiajaht, mis algas Marie Curie, “poola juudist hoora” vastu just 1911. aastal samal ajal, kui Marie sai teise Nobeli preemia, on valus ja ühtlasi tüüpiline kõikidele aegadele… Pärast seda ei suutnudki Marie enam õieti teadusega tegeleda. “Õnneks” algas siis Esimene maailmasõda ja Enquist kirjutab: “hon gick ut som frivillig röntgenläkare för att på detta sätt genomlysa det tjugonde århundradets sönderslitna kroppar.” /hakkas vabatahtlikuks röntgeniarstiks ning sai sedaviisi läbi valgustada kahekümnenda aastasaja katkised kehad. (lk. 120-121).

Blanche’il on aga selleks ajaks, kui kirjeldatav raamistik toimub, käed-jalad amputeeritud (v.a. parem käsi, millega saab veel kirjutada) ja ta liigub edasi ratastega kastis. Pärast Charcot’ surma, kui väga suur osa hüsteerikutest imekombel kohe terveks sai, asus Blanche nimelt tööle Marie’ assistendina ja nad eraldasid koos raadiumi. Nad on teineteisele suureks toeks.

Ma tõesti vabandan, et pole aega ennast kokku võtta ja korralikult kirjutada. Panin linke ja lisan veel, mida teised on kirjutanud:

I SvD är Anina Rabe inte helt övertygad om att Enquists Boken om Blanche och Marie (2004) är lyckad. Hon väljer ändå att bortse från sina invändningar och kommer fram till att ”Det förminskar inte min upplevelse av en ytterligt innerlig och vacker roman, men det grumlar min läsning en aning”. Men grumlet, är inte det något som förminskar?

Det är lättare att ånga på, det gäller också sågningar.

I DN angrep en föraktfull Birgit Munkhammar Boken om Blanche och Marie. Men också det utan att egentligen förklara vad som är problemet med boken. Å andra sidan får DN-kritikern Leif Zern tillfälle att lika reservationslöst hylla boken i Expressen: ”Enquist har aldrig skrivit en friare och vackrare prosa. Allt speglas i allt.

brouilletSellel pildil on kõik kuulajad ka peal. Vt. linki – nimed juures.

This entry was posted in raamat and tagged , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s