48. Majgull Axelsson “Jag heter inte Miriam”

jag-heter-inte-miriamJätkan lainel: “loe oma raamatud läbi”. Teiseks tundub, et olen liikunud mingil määral temaatiliselt – esmalt ühest hullumajast teise, nüüd hoopis koonduslaagritest, ja ikka 20. sajandi ajalugu. Nimelt räägib raamat Miriamist, kes peab jaanilaupäeval Nässjös oma 85. sünnipäeva ja ütleb poja, pojanaise ja pojapoja üllatuseks, et ta nimi  olegi Miriam. Edasi jätkub raamat meenutustega – Miriam meenutab ise, teiseks tahaks lapselaps Camilla kuulata, miks vanaema sedasi ütles ja nad teevad pika jalutuskäigu ümber järve (Nässjös) jõudes lõpuks koju, kus järgneb veel paar meenutuslõiku.

Mida siis meenutatakse? Tegelikult on peategelane Baierimaal mustlasasumis (maja, kuigi ülerahvastatud) üles kasvanud Malika, kes sõja hakul lihtsalt kodudest laiali veetakse, lapsed viiakse kloostrisse lastekodusse ja isa saatus on teadmata (ema on juba ammu surnud ja Malika on oma väikevend Didile olnud ema eest, kuigi on ise alles 12-aastane). Sealt edasi aga viiakse nad Auschwitzi ja hiljem (pärast Didi surma Noma eksperimendi tõttu üksi) Ravensbrücki. Teel vagunis rebitakse ta kleit aga katki, kuna on oma kleiditaskus alles hoidnud ühte leivatükki ja püüab seda nälja leevenduseks süüa – süüdistatakse varguses. Välja hiilides võtab ühe surnud tüdruku terve kleidi ja muudab seetõttu juhuslikult identiteeti – nüüd ei ole ta enam rooma (Auschwitzis oli mustlaste laagriosas), vaid juut. Kogu see temaatika on väga tugevalt kilbil: sakslased vihkavad juute. Aga vangid vihkavad mustlasi veelgi rohkem. Seega kui ta juhtumisi lõpuks Rootsi pääseb, ei kavatse ta oma õiget identiteeti paljastada, kuna isegi laagris olnud parimad sõbrad on väljendanud tülgastust mustlaste vastu. Seetõttu elab ta kogu oma elu kui koonduslaagrites ellu jäänud juuditar – kuna Rootsis ei oleks ta roomana elada saanud. Ei üldiselt ega ammugi selles peres, kuhu ta sattus ja kuhu abiellus.

Raamat ilmus 2014. aastal – just samal ajal, kui Rootsis avaldati raport roomade vastu toime pandud repressioonidest Rootsis 20. sajandil. Seda enam on aktuaalne võõras päritolu, õige ja vale päritolu, kui oled võõral maal. Isegi kui oled roosilises ja sõjast puutumatus Rootsis. On halvad, on halvemad. Näiteks “tatarirahutused/rassirahutused” Jönköpingis pärast sõda… (pikemalt ja korralikumalt ehk siin), kui valet värvi inimeste osakaal teatud linnaosas suurenes ja “õiged rootslased” neid peksmas ja hirmutamas käisid.

Raamatu üks tutvustus ütleb, et sellistest teemadest tuleb ikka ja jälle rääkida, ei tohi unustada – kogu see romaan just seda eesmärki täidabki. Samas väga inimlikul kombel, näidates lugejale suhteliselt selgelt, kui võimatu oleks Miriamil olnud tunnistada oma tegelikku päritolu. Näiteks alustab Aftonbladet oma retsensiooni raamatule fotoga roomast, kes on just ühest Stockholmi eeslinnast laagrist minema aetud. (Ja mul on endalgi tahtmine öelda, et on roomad ja on roomad. Aga tegelikult ma ju ei tea ja lähtun enamvähem nendest, kes Tartu bussijaamas ja vahel mujal rahvast kimbutavad).

Siis on loomulikult üleval ka teema probleemidest elus. Selle põrgu vastu, mis valitses koonduslaagrites II maailmasõja ajal (ja sarnastest terroriliikumistest mujal) hullemaid pole. Tänapäevased probleemid kerkivad ju enesestkimõista kontrastis toonaste ja üldistega siin raamatus üles. Sellesse võib suhtuda loomulikult ka skeptiliselt: igaühel on õigus oma probleemidele ja traagikale. Vahel tuleb aga tõesti kasuks, kui mõtled, et oled õnnelik juba üksnes seetõttu, et sul on voodi, kus magada, katus pea kohal, sul ei ole kõht tühi ja sul on soe. Toitumisteemad. Suhteteemad. Jne jne. Muidugi ei tohiks alavääristada tänapäevaseid probleeme, aga samas on ju hea, kui mõnes raamatus need täieliku põrguga kuidagi kõrvutatud on.

Kunstilise külje pealt ei oska ma paraku midagi mõistlikku öelda. Pärast teistsuguse stiiliga raamatuid (Enquisti lakooniline ja selge stiil, Stridsbergi veidi skemaatilisem ja selgem esitus) tundub Axelssoni jutustava eepilisusega raamat pisut… “naiskirjandus”, nagu mina sellele pahatihti viitan. Ei, siin pole muud häda, kui kohati tundub, et tahetakse palju öelda, tahetakse kõik ära rääkida, tahetakse mõista anda, et näete, nii halb see asi oligi. Axelssonile võib selle aga vabalt andeks anda, sest tegelikult on see tema stiil – see vanade juttude jutustamise traditsioon, ometi moodsa romaani vormis. Lisapunktid kehavedelike puudumise eest (v.a. teinekord ainult vere ja oksendamise mainimine, ei mingeid vedelike lähemaid kirjeldusi, nagu tänapäeva rootsi kirjanduses muidu kombeks). Üldiselt on mul ikka hea meel, et selle läbi lugesin ja tegelikult soovitan selle aegumatu aktuaalsuse tõttu ka eesti keelde tõlkida (kuigi eks ta ole suhteliselt mahukas, 451 tihedat lehekülge, ja ma pakun, et sedasorti raamatutest ei saa kunagi päris kassahitte).

Ajakirjanduses:

This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s