49. Therese Bohman “Aftonland”

therese-bohmanSuhteliselt uus raamat, retsensioonid sellest sügisest. Lugesin kuskilt, et tegemist on “tõepärase ja toreda romaaniga segaduses (nais)professorist” ja tekitas huvi. Ülikooliromaan kui selline on juba omamoodi, lootsin midagi sellist. Tutvustav tekst ütleb:

Aftonland är en idéroman om kärlek, konst och ensamhet. Karolina rör sig i intellektuella kretsar men hela tiden finns där det rent mänskligt närvarande det sexuella, det pulserande, livskonkurrensen, ledan och sveken, konsekvensernas rädsla och lockelse.”

Peategelane on ca 40 aastat vana naine, kes on kunstiajaloo professor (kusjuures oli nagu lektor, aga mingil hetkel see ametikoht lihtsalt ülendati professoriks). Äsja omaette elama kolinud pärast pikemat kooselu Karl-Johaniga – kolimine toimus Vasastanist Södermalmile muidugi… (Ja Karl-Johan… halloo – nimi tähendab põhimõtteliselt puravikku!).

Esmalt siis milline oli raamat mu ettekujutluses: et humanitaarprofessor otsib kohta tänapäeva ühiskonnas – vist midagi sinnapoole. Üksindus nt. Tegelikkuses osutus see aga kiimas 40-aastase märkmeteks, mis olid mähitud “kunstiajaloo professori elu” kuube, kuigi see osa jäi pisut ebausutavaks. Jah, tundus, et kirjanik on veidi tuttav ülikoolieluga, aga noh… sellisel magistritasemel. Oskab nimesid ja autoreid välja sülitada, mingid suvalised lihtsamad arutelud ka, aga see osa ei pakkunud tõesti ei usutavust ega midagi põnevat. Kiimaline neljakümnene… vot see osa pakkus pigem arusaama, et tädi teab, millest räägib, aga põnev see küll ei ole.

Tegelikult on minu põhiline etteheide ikka samasse auku: see on läbini moraalse taustsüsteemi(tuse) raamat, tüüpiline Rootsile (ja nagu äsja nägin, ka Norrale vähemalt). Moodne ühiskond, kus pole enam millestki kinni haarata. Traditsioonid, juured, kogukonnad, perekonnad, ligimesearmastus jms. teemad on ära langenud, neid ei eksisteeri enam. Ja kui selliseid asju ei eksisteeri, siis pole see minu jaoks põnev lugemine, vaid ulpimine kuskil kosmoses, kus otsitakse gravitatsiooni. Mul on jäänud mulje, et ainus, mis selle tohutu seksuaalrevolutsiooni ja naiste õiguste tagaajamisega seal saavutatud on, ongi see, et naisel on alles ainult keha ja õigus oma ihadele – st. aga omakorda, et naise elu on tegelikult taandatudki kõige basaalsemale tasandile. Nagu üks kultuurieliiti kuuluv Rootsi naisterahvas mulle mõni aasta tagasi ütles: “Mehi on meil muuks vaja!”, kui jutuks tuli – st. mingit perekondlikku stabiilsust, majanduslikku stabiilsust kahe inimese kooselust pole mõtet jutlustada, kuna mehi “on meil vaja” suht üheks asjaks ainult – kõige muuga saame ise hakkama? Tegelikult ongi see ehk midagi loomalikku: emane paaritub ja sööb isase ära, igatahes jätab maha ja kasvatab pojad ise üles… Trööstitu ikkagi mingis mõttes. Naised saavadki kõigega hakkama, on ju alati saanud.

Nojah, tegelikult võibki seda raamatut võtta siiski kui ihalust selle taustsüsteemi järele. Peategelane ju tegelikult kadestab kõiki, kellel on taustsüsteem, neid, kes võivad ka kaneelisaiakese päeval kahe kaneelisaiaga koju minna ja kellegagi seda tähistada (sest üksi mingi kaneelisaiapäeva tähistamine oleks absurdne), koos millegi üle naerda, koos istuda. Võib-olla on kogu raamatu mõte just jutlustada sama, millele mina eelmises lõigus vihjasin, lihtsalt läbi prisma, mis jätab su vaatama ja haletsema. (Nagu Geir Gullikseni raamat, mis mulle oma moraalikosmoses hõljumise tõttu ka ei istunud – kuigi äkki ka seal oli eksperiment, mis saaks, kui naised hakkaksid elama nagu mehed seni ja jõudis järeldusele, et sellest ei tuleks midagi välja, sest naine kiindubki armukesse ja kaob). Viiteid sellistele mõttekäikudele ju on:

På tjugohundratalet, i en kultur som lagt mycket möda på att förneka biologin, framstod det mest naturliga som groteskt när det väl gjorde sig påmint. Särskilt i det sociala skikt som hon hade kommit att ingå i, den urbana medelklassen, där livet dessutom handlade om karriär och prestige och status, där hela tillvaron uppmuntrade till självförverkligande och självständighet och den kvinnliga biologin mest var en opraktisk rest från mer primitiva tider. Kanske hade hon på något sätt tänkt att hon hade lurat systemet när hon ägnat sig åt studier och forskning istället för familjebildning, när hon betett sig som män hade privilegiet att kunna göra, men kanske var det systemet som hade lurat henne. Hon hade tänkt att om hon inte erkände systemet så skulle det låta henne slinka igenom, föreställt sig att de på något sätt hade slutit en pakt om att ignorera varandra, även om den varit outtalad. Inte kunde väl biologin rå på henne, som hade läst så många böcker? (lk. 200)

Nagu tunnetab, aga ei tunnista. Ma ei jaksa ära tõlkida praegu. Tegelikult oleks tore, kui peategelane tunduks endale sümpaatne. Võib-olla oli see taotluslik, et ennast paremaks pidav (kuna on ometi professor ja “palju raamatuid lugenud”) tšikk kepib iga ettejuhtuvaga ringi, isegi korra oma doktorandiga, räägib kaastunnet nõudvalt oma armukesest, kes oli tegelikult pereisa, aga kelle pereelu ju ei laabunud (sellepärast leidiski selle tädi, kellega tal oli parem kui eales varem kellegi teisega, eksole)! Möödaminnes mainides, et tegelikult oli peategelasel ka Karl Johani kõrval kogu aeg truudusemurdmisi, mis midagi ei tähendanud. SvD kulturchef Taanist – loomulikult dringle ja üheöösuhe (sest tollel on Taanis pruut, kahju küll.). Ja otse loomulikult ei suuda peategelane leppida oma keha vananemisega, erinevate kreemide näolemäärimisest on paaril korral lausa juttu. Hallisegused juuksed paistvat oimukohtade juurest ja juuksejuurte kandist, kuna peaks pesema.

Ahjaa, mitte vähetähenduslik ei ole muidugi ka proua kunstiajaloo teema – tegeleb naisi kujutava kunstiga eelmise sajandi vahetusel. Samas avaldub tema kiindumus Itaalia manierismi, mida ta võrdleb igasuguste muude ajastute lõppfaasidega, täiuslike lõppfaasidega, mis viivad languseni. (Loomulikult meeldib kõikidele kultuurieliidist, kellega ta vestleb, see imeline võrdlus. Sest see naine on ju nii tark, eksole, palju raamatuid lugenud). Just nüüd uurib ta ahvide kohta – ma olen kahjuks unustanud, kuidas täpselt, aga tegemist oli tema huviga teema vastu “naised ja loomad” ja “naised kui loomad” kunstis. Seetõttu oli ta jäänud pidama Ilja Ivanovi katsete juurde ristata ahv ja naine. Stalini ajal. Et luua uue ajastu sõdureid. Kuidas projekt pooleli jäi ja mida see õnnetu naine, kes oma elu teadusele ohverdas, tundis. Seega see otsene paralleel naise kui soojätkaja rolliga, samas sellele haigele mõttele ristata vaeseid “loomi”.

Tegelikult tuleb ühest vestlusest armuke Andersiga välja ka see, et peategelane pole kunagi mehe kohta midagi eriti küsinud ega tema vastu huvi tundnud. Täpselt. See paisab igalt poolt välja – käib, loobib mõttes kõikide kohta hinnanguid, arutleb, mida keegi temast arvab, kas keegi võis teda kõrgelt hinnata või vastupidi: “mõtle, ta kujutas ette, et tal on võimalus”… aga mingit soojust ega huvi kaaskondlaste vastu ei ole. Karvavõrdki. Juba kasvõi see päris alguses kirjutatu, et “loomulikult olin Karl Johani ajal palju truudust murdnud”. Siis jääbki ju ainult naine oma ihadega ja enesekesksusega.

Pealkiri viitab ka ikka täielikult õhtumaa allakäigule🙂.

Ah, kirjanduskriitikud öelgu paremini ja seoslikumalt. Ma panin kiiruga kirja oma esimesed mõtted, mis on seotud pigem mu lugemiselamuse kui raamatu endaga.

Loen pärast arvustusi ka, hetkel lingin kõigest (ja mul on mulje, et retseptsioon Skandinaavias on ikka hoopis teine kui minul):

This entry was posted in raamat and tagged , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s