51. Joel Haahtela “Elena”

haahtelaelenaLäksin raamatukokku ja tegin vanaaegset asja: astusin riiulite juurde ja otsisin raamatuid. Lugemiseks. (Eks ma tegin vea, kuna laenutasin oma neli-viis raamatut ja nüüd hakkavad järjekorraraamatud minuni jõudma – kaks paksu ühe päevaga, seega ei teagi, kas vanaaegselt ilma järjekorrata laenutatud raamatuid lugeda jõuangi). Haahtela raamat pakkus huvi – kaunis raamatukaas ja teiseks on kõik Haahtela raamatud olnud imeliselt poeetilised.

Esimesena võtsingi selle kätte ja lugesin läbi. Lühike ja poeetiline, ka seekord. Ja juba algusest saadik aimad, et päris nii see pole, kui paistab. Rohkem pole mõtet mu postitust lugeda, spoiler-alert. Mees näeb kord juhtumisi pargis ühte noort naist. Juhtumisi seetõttu, et just tol päeval on mees mitu peatust varem trammilt maha tulnud. Edaspidi hakkab ta just seda tegema – trammilt varem maha tulema ja sel kellaajal pargipingil istuma, et näha mööduvat tüdrukut. Oleme taas Helsingis. Suveks tüdruk kaob ja mees märkab, et ta igatseb teda kangesti. Kohati tundub, et tegemist on stalker-romaaniga. Ja seda ma ju Haahtelast ei usuks. Mehe vanus jääb kuni raamatu lõpuni veidi häguseks, kuniks lõpuks selgub, et ta saab 81-aastaseks. Siis langevad asjad teise perspektiivi, selgub põhjus ja kõik muutub justkui helgeks.

Kui tihti kõnnivad inimesed üksteisest mööda, jätavad endast maha unistuse sellest, kuidas kõik oleks võinud olla, need juhuslikud kohtumised, möödakihutavad hetked, mis silmapilguks jäädvustuvad meeltesse ja kaovad argisesse maailma, autode mürasse, jutusuminasse, karjumisse ja kolinasse, mida kostab üle tee ehitusplatsilt, kuhu ehitatakse vana kaubapalee asemele uut kaubapaleed. Aga sellest ei ole veel valmis muud kui sügav auk, vesi põhjas ja servadel tihedas riis roostevärvi metalltalad.

Ent aeg-ajalt juhtub midagi arusaamatut, seletamatut, mis muudab meie elu kulgu ja paneb mõtlema, mida kõik tähendab, Õigupoolest ei ole see minu lugu, vaid see on Elena lugu, lugu sellest, mis toimub tema elu äärealal, kus mina olen ainult üks kõrvaline rada ja kus meie teed on ristunud üksnes lühikeseks hetkeks. Ma ei tea Elenast midagi, ja tema ei tea minust midagi ja sellegipoolest on ta päästnud mu elu ja meie vahele on sündinud midagi, mida mõni nimetab saatuseks ja mõni juhuseks ja mõni nende mõlema keeruliseks kombinatsiooniks või kes milles. (lk. 143-144, tõlk. Hille Lagerspetz)

See on raamat, kus kirjutatakse väga õrnalt ja luuleliselt igatsusest, leinast ja päiksekiirest.

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s