1. Hanya Yanagihara “Inimesed puude võras”

inimesed-puude-vorasKuidagi huvitav pealkiri raamatul, kas pole? Autori nimi ka na eksootiline (olla noor Hawai kirjanik), et kutsub tutvuma. Raamatu enda tutvustus kõlab nt nii:

Rahutukstegev ja kaasahaarav „Inimesed puude võras“ on traagiline nägemus sellest, mis võib juhtuda kultuuride kokkupõrkel.

Noor arst Norton Perina sõidab kaugele Mikroneesia saarele otsima kadunud suguharu. Ta ei leia mitte ainult suguharu, vaid ka sellest eraldunud kummalise väga pikaealise metsahõimu. Perina oletuste kohaselt peitub saladus haruldase kilpkonna liha söömises. Oletused osutuvad tõeks ning Perina teenib oma tööga ära ülemaailmse tuntuse ja Nobeli preemia.

Kuid edul on ka süngem pool ja üsna varsti ilmneb, et kättevõidetu eest tuleb maksta hirmsat hinda.

Kui ma poleks seda raamatut palavikulise kiirusega lugema hakanud, oleks vist seegi pooleli jäänud. Pea 500 lehekülge teksti, mis sujub suhteliselt tavapärases rütmis ja kronoloogias, kuigi raamist selgub, et asjad on kehvasti läinud (sellest rahutukstegev alatoon). Tegemist on justkui kuulsa teadlase ja Nobeli preemia laureaadi vanglas kirjutatud mälestustega, millele on eessüna, järelsõna ja kommentaarid (“allikatega”) kirjutanud tema noor kolleeg, kes tema geeniust ja isiksust jumaldab. Selgub, et kogu lugu on tugevalt mõjutatud Daniel Carleton Gajduseki elust (ekspeditsioon eksootilisele maale ja ühe hõimu põhjal tehtud teaduslik avastus, palju lapsendatud lapsi), tööst (mh Nobeli preemia 1976) ja käekäigust (pedofiiliasüüdistus ja aastane vangistus). Gajduseki enda elulookirjeldus on sellel lingil.

Ütleme nii, et reisikirjana ja pseudo-allikakriitiliste kommentaaridega loona on asjal ju jumet – ekspeditsiooni, maadeavastusliku poole kirjeldamise osas. Lisaks muidugi see põhiline konflikt, kui lihtne on hävitada tervet väikest põlisrahvast, primitiivseid pärismaalaste hõime – ühe teadusliku artikliga. Lubatud tsivilisatsioonide konflikt. Ehk ongi vaja just nõnda utreeritult, et näha, kui vajalikud on inimestele juures, traditsioonid, kultuur, kombed, tavad? Ma ei loekski siia sisse seda vanamoelist valge lääne mehe ja põlisrahva vahelist konflikti, vaid üldisemat.

Juba pseudo-eessõnast selgub, et kõrgesti austatud doktor Perina on vangi pandud, süüdistatuna pedofiilias, mida dr Robert Kubodera täiesti võimatuks peab ning seetõttu Perinale ettepaneku teeb, et too oma eluloo kirja paneks (viidatakse muidugi ka paljudele põhjalikele ilmunud käsitlustele, mille biograafid ja teadusajaloolased on kirjutanud 🙂 ).

Just seetõttu paneb lugeja tähele erinevaid sellesse teemasse puutuvaid õhustikke. Seetõttu kumab läbi kogu raamatu, kui väga Perinale mehed, mehe kehade ilu jms meeldivad (kasvõi tema latentne kiindumus esimese ekspeditsiooni juhti Tallenti vastu, kelle heakskiitu ta janunes, kuigi püüdis endale mõistusega sisendada, et ta ju tegelikult põlgab kogu antropoloogiat) – kirjeldused pole sugugi eksplitsiitsed, vaid kuidagi aimamisi ja taustal. Juba äärmine võõristus oma ema suhtes ja armastus venna vastu. Vend on avalikult homo, elades koos erinevate noorte meestega. Perina aga suhtub naistesse täiesti ükskõikselt, oma esimese ekspeditsiooni juhi Tallenti naisassistenti Esmesse suhtub aga lausa vaenulikult ning kirjeldab muuhulgas tema keha ja poore ja higistamist ilmselge vastikusega. Nagu ka kõike muud, mis Esme Duffi puutub. Samas ei avalda ta kunagi ühtegi mõtet enda erootiliste elamuste kohta, pigem kirjeldab põlisrahva seas nähtud kummalist siirderituaali neutraalsusega. Raamat lõpeb aga Kubodera poolt memuaaridest välja lõigatud peatükiga ning “Kubodera kommentaariga”, et see lõik võivat lugejat eksitada. Tjah, mis siin eksitada. Kunstiline võte, kõik otse ja ilustamata välja öelda. Ning tekivad ka paralleelid sama ivu’ivulaste rituaaliga: 60-aastane külavanem ja ca 10-aastane üleminekueas poiss. (Kes, kas mitte, pole selle “ilusa poisi” … poeg, kes talle pähe määriti?).

Nojah. Kohati on kiidetud kirjandust lugedes tunne, et ahah, paksem, eepilisem, luuleline ja hea stiiliga kirjutatud, huvitavalt üles ehitatud, pseudoallikad jms… Siis aga mõtled suhteliselt kogu raamatu vältel, et seda puudutust hingesse ei teki mitte ühestki kohast, mitte ühestki kirjeldusest. Ja kuna see raamat lausa õhkab implitsiitselt ja salamisi pidevalt meesarmastust, mis täidab selle raamatu maailma, siis ongi ehk ette nähtud, et minule jääb kättesaamatuks. Soovitan samas kindlasti selle suunitlusega meestele, kuna võib aimata, et see võiks selle taustana ja hingusena kõnetada, mis minul raamatust leidmata jäi muu sisu kõrvalt (ei, seal ei ole pornot ega midagist, sellest suhtes karske raamat, ärge kartke).

Võiksin ka välja tuua veel ühe joone, mille peale lugedes tihtipeale mõtlesin. Nimelt on raamatu “toimetanud” ja “eessõna ja järelsõnaga varustanud” fiktiivne noorem teadlane, kes ülistab dr Norton Perinat taevani. Seega tekib lugejas positiivne eelarvamus, enne kui memuaare lugemagi hakkab. Elab noorele Perinale kaasa, samastub – nagu ikka. Ometi tuleb siin ja seal mingeid väikeseid detaile (kasvõi kilpkonna kaasa varastamine?), mis panevad selle imetluse mingil määral kõikuma. Seda enam lõpupoole, kui Perina kirjeldab elu oma lastega – korduvalt käis peast läbi mõte, et selle raamatu põhjal saaks teha filmi, millel on kaks osa: esimeses osas räägitakse meile lugu Perina silmade läbi, teinekord kõikide kaaskondlaste silmade läbi (laborikaaslased teadlase laboris nooruses, kes teda ei sallinud… Esme, kes teda ei kannatanud. Paljud teised, kes väidetavalt süüdistuste esitamise ajaks hakkasid teda materdama. Ja see, kuidas ta kasvatas oma lapsi – nähtavasti kasvataski neid ju pigem majahoidja, kuna Perina oli ise palju tööl ja tööreisidel ja ta oli harjunud, et lapsed teismelisena kõik teda vihkasid, et siin täiskasvanutena jälle tänutundest nõretada. See toon, millega Perina sellest räägib, on ehk taotluslikult niivõrd lastekauge või… ma ei teagi. Jutt sellest, et ta ei suuda oma laste nimesid meeles pidada? 43 kasulast erinevate pesakondade ja vanuserühmadena on kui üks-kaks kooliklassi. Ometi suudame nime- ja nägupidi meelde jätta klassitäisi inimesi, klassikaaslasi, koolikaaslasi jne jne). Sellest saaks Sliding doors moodi film :).

Ühesõnaga – minu raamat ei olnud, eriti oma lõpu pärast (mis tekitas erilise pettumuse, kuigi kirjanduslikult sidus kenasti otsad kokku). Aga Valner Valme nt toob 2016. aastal loetud raamatute seast lausa välja.

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s