4. Anne B. Ragde “Berliini paplid”

berliini-paplidSee on jälle raamat, mille haarasin raamatukoguriiulist hetke ajel. Pluss seetõttu, et ca 10 aastat tagasi keegi rääkis sellest raamatust. Lisaks on see ka raamat, mille kohta minu arvamus ja teiste inimeste arvamus tõenäoliselt lahku lähevad. Norra kirjandusega on kohe nii, et ma ei saa päris hästi lainele – ja samas kõik teised kiidavad. (Kasvõi Knausgårdi triloogia esimene raamat – ma ei saanud pihta, mis seal nii toredat peaks olema, ometi tundun kuuluvat absoluutsesse vähemusse selle arvamusega). Näiteks Mae toob mh selle raamatu ära eriti meeldinute hulgas 2012. aastal. Sauga raamatukogu on ka üsna heal arvamusel. Rääkimata sellest, et Anne Ragde sai selle raamatu kirjutamise järel Riksmålsforbundeti kirjandusauhinna. Seega kõlab, et õigus on neil ja mitte minul.

Ma ei saa öelda, et see oleks halb raamat. Lihtsalt ma ei leia jälle midagi, mis mind ennast kõnetaks. On välja mõeldud sisu, sinna istutatud omamoodi inimesed ja lõpetuseks (pluss raamjutustus) keeratud üks väike vint ka peale. Kõik ülejäänu on erinevad kirjeldused erinevate tegelaste tunnetest, mõtetest ja argipäevast, nende otsingutest armastuse järele või arusaam selle puudumisest. Sisu on selline, et ühes vanas ja armetus talus, Neshovi talus Trondheimi lähedal on üles kasvanud kolm poega. Üks neist on homo, kõige noorem poeg Erlend, tema lahkus talust pärast vanaisa Tallaki surma ja elab nüüd Kopenhaagenis oma vanemapoolse tüseda elukaaslasega (Raasuke) ja kujundab vitriinaknaid. Teine on kohalik matusekorraldaja Margido, selline üksik ja pisut torssis kuju. Kolmas on aidanud talu pidada. Kõige vanem, Tor. Ühel hetkel aga ei tõuse nende vana ema enam voodist ja lõpuks tuleb haiglasse viia, kus ta ka sureb. Vennad pole enam aastaid suhelnud ega ka Neshovil käinud – nüüd siis on põhjus kogunemiseks. Muuhulgas ka Tori ebaseaduslik laps, kelle seesama pereema Anna ära põlgas, mistõttu on Torunn üles kasvanud oma ema ja kasuisaga. Lisaks on majas ka isa, vana mees, kes on kummaline, hoiab omaette ja keda Tor lausa ei salli.

Kõikidest nendest kohtumistest ongi jutt. Loomulikult jälle suur koristamine talumajas, kui Erlend ja Torunn kohale jõuavad (tjah, pisut meenutab ju Knausgårdi see detail). Sissevaated kõikide tegelaste argipäeva väljaspool/enne seda kohtumist. No ja lõpuks vint, mille ette rääkimine rikuks lugemiselamuse ja eks ma püüan siis ise meeles pidada ilma üles kirjutamata. (5. juuli 2017: Väike vint? Püüan meeles pidada?Asjatu vaev, juba meelest läinud….)

Ma ei tea, mis mul on teatud raamatutega – kui ei kõneta mingi loodustunnetus või muu tunnetus, mingid suhted ja nende arengud, siis jääb raamat lihtsalt sõnade kokku kuhjatud kogumikuks ja ma ei oska seda vääriliselt hinnata. Norra kirjandusega on mul juba oma 25 aastat kana kitkuda – proovin küll, aga olen leidnud üksikuid, mis mulle tegelikult siiski meeldivad. (No kasvõi Lars Saabye Christenseni Oscar Wilde’i lift või Laila Stieni Päikseline veranda.) Lugege ise ja otsustage.

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s