kontsertetendusel (“Kord annan end päriselt ära”)

kord-annan-end-pariselt-ara-tunnusKäisin kontsertetendusel ja peaksin oma muljed kirja panema. Tegelikult on imelik, et leidsin selle ürituse kõige lihtlabasemalt kultuuriürituste stendist mööda jalutades. 11. veebruaril, kui Tallinnas käisin ja vanalinnast Balti jaamale lähenesin. Igasuguseid erinevaid ja põnevaid asju nägin, aga see jäi eriti silma: eelmisel kevadel magasin Südamepeitjate planeedi maha ja mul õnnestus seda vähemalt sügisel näha. Kuivõrd 4. märtsil pidime niigi Tallinna tulema, võtsin julguse kokku ja ostsin pileti ära. Koorilauluetendust lubati, eksole.

Taas oli huvitav, kuigi siiski pisut rohkem kontserdi moodi kui Südamepeitjad. Seda tuligi meeles pidada ja neid ei tohi seetõttu võrrelda. Lisaks on erinevuseks veel see, et kui Tartus lauldi tuntud koorilaule, mis olid üheks sisujooneks kokku sobitatud, siis “Kord annan end…” puhul olid Priit Võigemast ja Rasmus Puur valinud eesti luuletajate tekste ja kõik need oli koorilauluks vorminud Rasmus Puur, Eesti noor helilooja. Seega oli see Rasmus Puuri oopus justkui. Kuulasin hommikul erinevaid intervjuusid nendega ja sain teada nii palju, et kolm laulu olid tegelikult kirjutatud sellesuviseseks noortelaulupeoks, ent ei osutunud repertuaari valituks. Ja kuna Hirvo Surva esitas oma kooriga “väljajäänud lugude kontserdi”, see jäi heliloojat kummitama ja sealt kasvaski edasi mõte kirjutada veel mõned laulud juurde ja esitada need noorte meeste hingeheitluste ja mõtete tsüklina. Koostöös lavastaja Priit Võigemastiga valisid nad siis uusi luuletusi, püüdsid neid järjestikku saada, leida nende koht ja tonaalsus. Ja juba suhteliselt alguses oli selgeks saanud, et ainult meeste mõtetega nad välja ei mängu, kontrastiks ja täienduseks tuleb lisada ka noorte naiste mõtted, tunded ja luuletused.

rasmus-puurTänuväärne! (Ma ei väsi kordamast, kui õnnelikuks mind teeb, et Eesti koorimuusika areneb, kuna on inimesed, kes seda armastavad – kes kirjutavad uut muusikat headele eesti luuletajate tekstidele ja kes seda kõike laulda suudavad! Näed nagu ise justkui otse pealt, kuidas kultuur muudkui juurde tekib ja kihte peale laotakse). Helilooja on jälle verinoor – sündinud alles 1991. aastal, saab kohe 26-aastaseks. Kui ta pärast kummardama tuli, tabas mind paras naeruhoog, sest ega mina arvanud, et kavalehti müüv nooruk on kogu teose helilooja ise 🙂 🙂 🙂

Aga lähemalt etendusest. Tallinn, Kultuurikatel, Katelde saal (olin pildil näinud, nüüd siis käidud ka). Paremalt ilmuvad lavale neidudekoorid: kammernaiskoor Sireen ja neidudekoor Kammerhääled (dirigent Ingrid Roose). Erinevates valgetes pulmakleitides. Osalt ehk liialt üle tarbitud kujund, aga las ta siis sel korral jääda – sest tihtipeale on noortel tüdrukutel just need mõtted ja mured peas. Marie Heibergi 24-aastaselt kirjutatud luuletus “Tütarlaps“. Tütarlaps, kes istub rannal, / külm ja jahe merevool. / Võõras ilm on igalpool. / Hiilgab kuldne kingapannal, / kivid ümber mererannal. / Kuhu sõitvad kauged laevad, / kuhu viivad armuvaevad, / kus on kodu leidnud mehed? / Raamatutest loetud lehed, / võõrad mõtted, kõrged taevad. / Meri vihane ta jalges / vahuvoodes, tormis kalges, / vägev vete ulguuha, / palgel puna tuulepuhas, / kohin, mühin lainte salges. / Tütarlaps, kes riides valges, / ülimaine tõde palges. / Rannale lööb vihas laine, / nagu elu, mees ja naine. / Kuju uue ilma alges. (nt lk. 37 Armastuse valgus, Varrak 2000, koost. Peep Ilmet).

Ongi etendus alanud, puhtad noorte naiste hääled ja helid, mis kõlavad nagu merelained. See lainetus oli lihtsalt niivõrd selge, helidesse nii huvitavalt sisse kirjutatud. Tõin kogu teksti ära ka, kuna see häälestab kogu naisrühma küsimusteks ja mõteteks. Mõtted, mis on elu, kus on mehed, kuidas nemad mõtlevad, meie ees on mäslev meri, kuigi me ise istume rannal ja kingapannal hiilgab. Kõik see tundmatu ja põnev, mis kutsub, on ohtlik.

Ja alles nüüd tulevad teiselt vasakult mehed, Estonia noormeeskoor. Neiud lahkuvad. Gustav Suitsu luuletusele “Lõpp ja algus” kirjutatud vägev meeskoorilaul. Justkui Ernesaks, selline traditsioon. Tugevad meeshääled, pisargi tikub silma meeldetuletuse peale, kuidas meeskoor kõlab. Tulevad julged mehed, laulavad: “Kas tunnete: väriseb maa! / Kas tunnete: kisendab veri! / Nüüd tulen kas ei või jaa! / Nüüd on kallastest tõusnud meri. / Olge valmis!” Selline jõud, julgus – eks kuidas sa ikka muidu maailma astud ja seda vallutama hakkad, kui sa pole julge. Ei istu see noor mees ettevaatlikult ja igatsevalt mere kaldal ega mõtle. Tuleb julgus rindu võtta ja valjult edasi minna, väga pikalt mõtlema ei tohi jääda. Teine salm: “Me seisame kahe riigi väraval: / see üks on pimedus ja teine valgus. / Me, noored, ootame pilgul säraval: / nüüd see ligineb: lõpp ja algus! / Viimaks ometi!” Gustav Suits olla selle kavalehe väitel kirjutanud 22-aastaselt.

Ja jälle naised: Kersti Merilaasi “Soov” ehk etenduse nimilugu, mis olla Võigemasti väga painama jäänud: “Kord annan end kord-annan-end-pariselt-ara-naised2päriselt ära: ma tahaks / olla nii, et midagi ma ei taha, / et langeksin tolmuna teele maha, / et muutuksin tuules tuiskavaks tuhaks. // Siis suve tulekul maanteede veerel / teeksin võilille-silmad pärani valla, / ja läbi õrnsinise juuni veerev / päev tuleks ja istuks mu juurde alla.” Jne. Kirjutatud luuletaja kahekümnendates. See laul kordub ka hiljem – mitte täielikult, vaid mõned read sealt. Endiselt vastanduvad naiselik ujedus ja kõiksus, loodusega ühtesulamine. Mind pani imestama, kui sellele järgnenud Kersti Merilaasi “Boheemi” laulsid ka naised. Ma ei teagi miks. Kersti Merilaas on ju ka naine. Aga luuletuse sisu on jälle pigem selle eelnenud meheliku maailmaparandamise teemaga sarnane. Maailmaparandajad, boheemid, aatelised noored, kelle vaim on kõigest maisest vaba. Ent ühtäkki lõpeb see laul ridadega “Vargsi pilku poetades / poolel sõnal peatub suu. / Vastu planku toetades / imetleme tõusvat kuud.” Ja tõesti, seinale meie taha kerkib valgussõõr nagu Kuu ja kogu naiskoor jääb seda lummatult vaatama.

kord-annan-end-pariselt-araJa naiste vahele tuleb meeskoor, kõik vaatavad kuud ja mehed laulavad lüürilist Ernst Enno teksti (“Igatsus“): “Rändavate vete ääres, / rändavate vete ääres, /palukmarja varte süles, / üksi karjapoisi pasun /laulu luikab pilvi üles – / ja nii kostab ikka tasa / metsast laulu suma: / vii mind ühes, / vii mind ühes, / kauge meelitav kuma.” Ja need kolm viimast rida korduvad ka hiljem. Unistused. Ja meie taga seinal on endiselt kuu. Ja selles dirigent Hirvo Surva vari. (Pidin muudkui taha kiikama, et midagi maha ei magaks. Aga midagi muud ei olnudki – kuuvalges dirigeeriv dirigent). Samalaadset varjudega mängimist oli seal veel – katelde saal on ju tööstusruum, need terastrepid külgedel, suhteliselt pime või lihtsalt erinevad huvitavad valgustused. kord-annan-end-pariselt-ara-naisedAga kord oli minu arvates lausa oluline, et jälgiksime dirigendi varju, mis tekkis külgseinale ja koor oli nagu rida väikeseid elusõdureid seal ees – see oli nagu multifilmist.

Siis, kui koorid olid kogemata mõlemad kuuvalgele unistama jäänud, hakkas justkui kooridevaheline suhtlus. Mehed eraldusid ja naised hakkasid (vist seal?) naerma, itsitama, parastama, meestele lähenema, kaugenema, neid ehmatama-hirmutama oma valju naeruga. kord-annan-end-pariselt-ara-naised-ja-mehedMida dirigent sai suisa juhatada (ühel videolõigul paistis ka). Sellele järgnes nende elavam laul kaasaegse noore luuletaja tekstile: Eda AhiOlen tüdruk sukasilmne” (kirjutatud ca 2010-2011). See oli noore tüdruku enesemanifestatsioon väljapoole. Vaadake siin ma olen, ma võin teha, mida tahan, hoidke alt. (murran valgust / murran truudust / murran nagu musta leiba / lohutuseks määrin aga / moka peale kärjemett). See oli esitatud agressiivselt ja lustlikult, kord meestele lähenedes, kord kaugenedes. Ja meeste vastus Hando Runneli tekstile “Kolm pilku” oli konteksti sobivalt (ehk) vali (nagu ka too esimene meeskoorilaul), kuigi teksti üksinda lugedes tunduks, et tegemist võiks olla mõne leebema tooniga. “Su pilk mu südant puutus, / kõik maailm uueks muutus, / kõik muutus muretuks. / Kõik muutus meeletuks. // Su pilk mu südant puutus, hing imeliseks muutus, hing muutus meeletuks. / Kuid keel jäi keeletuks. // Su pilk mu südant puutus, / aeg hoopis teiseks muutus: / kus varem oli voli, / sai karmilt keelatuks.”

Siitsaadik lähebki süžee kuidagi lahku minu enda kujutelmast, mille sain enne etendust luuletekste lugedes. Tekib vastuseis, tekib võitlus, tekib põrkumine, kuigi soov oleks justkui kohtuda. Runneli luuletus on ju tegelikult armastusest, ent lõppeb tõesti nii, et seda võib tõlgendada ka argiselt ja konfliktimaiguliselt. Lisagem, et siia kuskile vahele kuulus ka naiste naer, mida dirigent juhatas (on videolõikudel ka olemas).

Järgmise Maire Heibergi tekstile kirjutatud laulu “Ma kirjutan…” ei mäletagi enam, kes esitas. Äkki naised. (Ma kirjutan verega / hinge imelist saladust … / murede sügavuse / otsata hämarust… // Ma kirjutan ja pisarad langevad mu silmist / laulu märgade ridade pääle. // Tume tuluke valgustab hämarat tuba, / mille seinu silmad ei seleta… / Õues kostab kange tormi müha, / süda tuksub nii arglikult, valjusti … // Ma kirjutan verega / hinge imelist saladust … / murede sügavuse / otsata hämarust…). Sopranite ja altide vahelduv laul olla olnud.

Siis järgnes esimest korda meeste lauldud Anna HaavaMina usun armastust, mis võidab ära maailma / ja kustutab ära kõik süüd / ja peseb hinged puhtaks ning lumivalgeks / ja kroonib neid igaviku hiilgega – mina usun armastust, mis võidab ära surma / ja elab / ja uueks loob maailma / ikka ja igavesti! …” Kahjuks ma ikkagi ei mäleta enam täpselt, kas laulsid ainult mehed… Sest ma mäletan, et järgnes meeste uhke töölaul: Gustav SuitsNoored sepad” – “süsi andke, kolde kandke, lõõtsa, poisid, vajutage, leeki, leeki õhutage!” Enesekindlus, meeskonnavaim, teeme, toome, töötame. Millele järgneb – jälle kontrastiks – naiste lauldud laul Viivi Luige sõnadele “Paljudel pole…“: “Minul pole julgus, / minul pole püsivust, / ja endasse ma ei usu. / Mul pole / ilusaid lootusi, / ja ma tean: mu tee pole kerge. / Mul on hallid päevad, / mul on mustad ööd / ja suur väsimus. / Aga mul on veel mu kaks kätt, / sulg, süda ja silmad, / ja ma tean: / paljud on vaesemad, / paljudel pole sulge / (aga see pole tähtis), paljudel pole / ka südant / ja silmi, / kuigi nad ise ehk seda ei tea.”

Kohati tundub, et see kontrast ei ole nagu enam õiges kohas, aga eks see on loojate õigus – neil on oma nägemus. Sest nüüd järgneb meeste forte fortissimos laul Hando Runneli sõnadele (Tahaks laulda): “Süda paisub suurest pingest, / tahaks laulda täiest hingest. / Tahaks laulda täiest hingest, / et saaks lahti liigsest pingest.” jne. Selleks hetkeks oligi mul juba veidi igatsus pianode järele meeskooride laulus. See kõik kiskus kuidagi duelliks nende kahe kooriliigi vahel. Justkui tajud, et siin taga on mehed, kelle tõlgendus maailmast see ehk on. Naised on esindatud, aga representeerivad tihtipeale midagi muud – seda, kuidas mehed neist aru saavad. Ükshaaval võttes olid need naiste laulud ja sõnumid täpselt tabatud, aga meestega kokkupandult tundus, et alati on ebakõla ja tõesti – mõistmine nende kahe vahel võimatu.

Nüüd järgnes Kristiina Ehini luuletusele kirjutatud naishäälte laul. See oli väga põnevalt kirjutatud (kui ma nüüd õigesti mäletan). Hääled laulsid vaheldumisi ja sopranid laulsid madalas registris. See andis hoopis teise kõla. Plaadilt kuulatuna poleks ma võib-olla taibanud, aga siin oli näha, kuidas tumeda ja emaliku aldihääle asemel laulsid madalaid noote õrnad sopranid. “noorus voolab aeglaselt välja mu silmade järvedes / kas sa jõuad enne neist jooma / lehed kukuvad juba selle suve puudelt / ja selle suve puudelt / pudenevad / mu armusõnadki // sandaalid kotis lähen alla orgu / ööõhk hõlmade vahel / mina unetu / üha uute tiibade kaotaja ja kõrvetaja”

Luuletekstidest aimub sisu areng, järgmine luuletekst on näiteks Betti Alveri “Räägi tasa” (“Räägi tasa minuga, / siis mu kuulmine on ergem. / Räägi tasa minuga, / tasa taibata on kergem. // Inimrõõmu, hingehärmi / tunnen-taban läbi tuule. / Aga surnud sõnalärmi / kuuldeski mu kõrv ei kuule.”) Üks ilusamaid luuletusi, kujutad juba enda peas ette, kuhu dünaamika võiks minna. Aga ei – hoopiski üllatuslikult laulsid mehed sedagi fortes ning kogu sõnum oli ühtäkki muutunud peretüliks! Või kuidas teised seda tajusid? Ma üllatusin lausa. Tegelikult on üllatuslikud pöörded ju tervitatavad, lihtsalt et see liikus kuidagi nii konflikti poole pidevalt, ei saanud justkui ühishingamist leitud (peale kuuvalgel ühtemoodi unistamise).

Kas mitte siis ei tulnud siia vahele mingi kordus. Ja siis Hando Runneli “Ülestõus” – kui ma seda enne etendust lugesin, tundus see mulle veel eriti kauni luuletusena. Ja nüüd, kui ma ei eksi, laulsid mehed ja olid trotsi täis: “Loomulikult, me läheme ära. / Tagasi puudesse, põõsaisse, rohtu. / Läheme ära, me enam ei kohtu. Läheme ära. Teid jätame ohtu. / Võiksime jääda, kuid läheme ära. // Loomulikult, me läheme ära. / tundke siis endid ja enestest hirmu. / Tundke siis eneste õelusest hirmu. / Seda me tundsime, tundmata hirmu. / Oleme vabad, me läheme ära. // Loomulikult, me läheme ära. / Tõuseme taevasse, tõmbume rohtu. / Kõrkide jaoks pole kurjemat rohtu. / Tundke siis lõbu või leina või lohtu. / Tuleme taas, kui lähete ära.” 😦 Millele naised vastavad naised Viivi Luige 17-aastaselt kirjutatud luuletusega “Septembrilaulud nr 4“: “Ööd on külmi tähti ääreni täis, / punased ja pruunid lehed / hakkavad mullaks saama. / Sa ei tea, kui valus / laul see on, / mida keegi ei laula, / ent ometi kõik kohad täis on!” Valus! Ja nad kõnnivad vasakule. Ja eraldub üksik tüdruk, kes laulab õrnal selgel häälel, teistest taas paremale lahkudes: “See tüdruk ei tule enam, ta teiseks / on saanud. / Puuks või kiviks või tuuleks või / kust mina tean. // Aga tänavanurgal on külm, tule / soojenda ennast. / Must koer meile järgneb, silmis / otsatu ulg.” (Doris KarevaSee tüdruk ei tule enam“). Kui habras. Kuhu ta läks. Miks ta kiviks on saanud. Kuidas dialoogi ei teki, kuigi mõlemad pooled on niiiii haavatavad? Naised kõnnivad tüdruku ümber ja mehed hakkavad vasakul laulma Veiko Tubina luuletuse teksti “Oma koore all oleme haprad“: “Ragiseb loodus ja kärgatab kõu, / veel on terve mu koor. / Valgust ja ilu täis saab minu põu. / Ma olen mees, ma olen noor. // Aga kui varjuna variseb tuju, / olema peame me ikkagi vaprad. / Raiutud kivisse on meie kuju, / kuid oma koore all oleme haprad. // Kindlana seisame, kõrgemaks sirgume, / ikka on võimas me latvade müha. / Suureks ja tugevaks vaimult me virgume, / kasvame päikese poole üha. // Hoia end vend ja ma hoian ka end. / Kasvame koos, kõrgele koos!” Ei, ka see ei olnud minu mäletamist mööda otseselt pianos. Võib-olla ei saagi meeskooriga sedasorti pianosid teha, et oleks väga vaikne, nii et keegi ei julge hingatagi. Sest dünaamika on siin ikka vastavalt sõnadele nii valjem kui vaiksem. (Seda saate kuulata Vikerraadio saate lingi lõpus, ca min 40). See laul olla olnud esimene, millest kõik liikuma hakkas ja mis luuletus selleks Tubinalt telliti.

Naised tulevad ükshaaval tellisseina ette, on seljaga, asetavad ühe käe vastu kiviseina. Alustavad laulu, hiljem pööravad näoga vaatajate poole: Viivi LuikMis oleks, kui …?“: “Mis oleks, kui sõidaksin / praegu siit ära, / läbi suviste vihmade, / päikese sära? / Ära!” jne. Väidetavalt on Viivi Luik selle kirjutanud 15-aastaselt.

Ja lõpetuseks taas Anna Haava “Mina usun armastust”.fb_img_1488803820643 Kuid seekord koos. Algab üks, liitub teine, naiskoor eespool, meeskoor tagapool. Kummalgi oma dirigent. Kuniks lõpuks tuleb ka Hirvo Surva ette ja koore juhatavad kaks dirigenti üheaegselt, koos. See on päris võimas. Mina usun armastust, mis võidab ära surma ja elab ja uueks loob maailma ikka ja igavesti! ….

Kahjuks läksin nüüd oma kokkuvõttega väga detailseks, mistõttu jutt venis ka pikaks. Aga paari asja tahaks ju ikka veel öelda. Vaatamata sellele, et etendusest jäi selline duelli mulje, oli muusika siiski eranditult põnev ja ilus. Kuulad, et kuidas suudab üks (nii noor) helilooja nii palju oma loomingut varieerida. Ise pole ma ju komponist ega oska lugude originaalsust jms hinnata, aga minu kui kuulaja jaoks oli see kõik vaheldusrikas ja põnev, huvitavate aktsentidega, kordustega, sosistamiste või pealerääkimisega, puhaste kõlade ja kohatiste heliklastritega. Igal juhul väga meeldis!

Uurisin ka ajakirjanduses vahendatut ja näiteks saab kuulata Delta valiksaates pikka intervjuud Võigemasti ja Puuriga, kus nad lavastuse idee ja teostuse sünnist kõnelevad (või oli see see õige link). Videoklippe näete AK uudislõigust. Vikerraadios räägivad Rasmus Puur ja Priit Võigemast ka (alates 13:05. Intervjuust selgubki, et Võigemast pole nt Südamepeitjaid näinud, kuna ta kujutleb ette, kuidas üks koori lavastamine tavapäraselt käib ja hea näitena on näinud ainult Savisaare tükis koori kasutamist, ca minut 28. Pärast vabariigi aastapäeva kontserdist rääkimist võtab Rasmus Puur kokku (39:50), et tema noore inimesena tegeleb praegu selliste mõtetega, mis seal on, aga kui Priit oli sama vana, siis oli ta …. BURATINO!!!! 🙂 🙂 🙂 ).

Advertisements
Rubriigid: teater-muusika-kino. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s