Variatsioon

Foto: Maris Savik (vanemuine.ee)

Foto: Maris Savik (vanemuine.ee)

Olin juba mõnda aega plaaninud seda tükki vaatama minna. Rootsi noorema põlvkonna draamakirjanik Kristian Hallbergi sulest ilmunud eelarvamusi käsitlev näidend. Silmajäänud arvustused tundusid positiivsed. Nägin nüüd ära. Nõutus on see tunne, mis mind valdab. Sarnane Põlenud mäe tundele. 1 h 15 min kestev õpikutükk keskmisele ja vanemale koolieale, kus õpikulaadselt ja mustvalgelt (kuigi tõsi, valgetes toonides) ära selgitatud. Ma hakkan Vanemuises ikka enam ja enam pettuma, sõnalavastuste puhul pean ikka tükk aega mõtlema, kas meenub ikka mõni tükk, mis mulle tõesti meeldis … Miks ei võiks olla nüansse, kahemõttelisust, midagi, mis jääb kuidagi hinge sisse ja tekitab mõtteid. (Arkaadia puhul oli tekst ju hea, tekitab mõtteid, lavastuses oli probleem). Pille-Riin Purje kirjutab ERR kultuuriportaalis just: “Lühike, tihe, kontsentreeritud lavastus sisestab ebamugavaid küsimusi ja piinlikke äratundmisi, poeb nahavahele, tikub koju kaasa. Kuigi kõik näib selge, jätkub mõtlemisainet.”

Tüki kokkuvõte kõlab ju paljulubavalt:

Keskealine keskklassi kuuluv mees, tema ema ja lasteaiaealine tütar. Mees on taimetoitlane ja aktiivne rassismi vastu võitleja. Kui tema tütrel tekib tüli sisserändaja taustaga mängukaaslasega, puruneb mehe eneseusk olematuks.
Rootsi noorema põlve dramaturgi Kristian Hallbergi (sünd 1982) näidend räägib meie ühiskonnas eksisteerivatest barjääridest ja nende ületamisest ning meie hingepõhjas elutsevatest eelarvamustest. Sellest, kui kergelt lendavad teele läbimõtlemata süüdistused. Sellest, kuidas täiskasvanute traumad ja foobiad hakkavad edasi elama meie lastes.

Tegelikkuses on peategelane lihtsalt problemaatiline isiksus, katkine inimene, kelle iseseisvumine üksikemast on olnud valuline ja kes kasvatab oma 6-aastast tütart Leed üksi (lahku läinud). Siinkohal on võrdlemisi ebaoluline, kas probleemi keskmes on tänapäevane rassism või ükskõik milline muu vanemate ja laste vaheline probleem (ausam oleks, kui see rassismiteema siit sedapuhku lausa välja jääks, kuna peamine point võib sellesse ära kaduda – nagu näha ka tükki tutvustavast tekstist). See on lugu katkisest segadusse aetud kompleksidega inimesest. Ja siinkohal võidaks lavastus lausa, kui antud konteksti ei toodaks teisi aspekte – nagu rassism või taimetoitlus. Seda enam, et teiste tegelaste pealt oli näha, et need teemad polnud mingid teemad – “okei, sa ei söö liha, veidi tüütu, aga sinu otsus; mis tähtsust sel on, et mul on Somaaliast pärit kolleeg – ta on väga tore ja teeb kõikidest paremat tööd. Aga ta on ju Somaaliast lihtsalt? Kas ma ei tohi seda mainida?” (Jah, sest vastikud ja teravad teemad ilma nendetagi).

Näitlejate vastu ei tahaks ebaõiglane olla. Iseäranis tahaksin välja tuua Leila Säälikut, kes mängis peategelase (otse loomulikult on “eksinud” peategelase nimi K) ema. Tema monoloog oli lihtsalt äärmisel liigutav. Võttis kokku kogu ematunde, tõi pisarad silma, oli “mängimata”, lihtsalt oli. (Ja ma mäletan, et noorena ei meeldinud mulle Leila Säälik näitlejana… nüüd, vanana, sobib ta ideaalselt. Väljenduslikud silmad, huvitav hääl…). Ja Margus Mikomägi kirjutab Teatritaskus ka:

Minu eriline rõõm oli ema rollis näha Leila Säälikut. Lavastaja ja ehk ka näidendi autor paneb Sääliku mängitud ema ja vanaema seisma eeslavale täisvalguses ja vastama kohtuniku küsimustele. See, kuidas Leila Säälik enda tegelase mõtteid ja tundeid väljendab, on meisterlik ja see on veel vähe öeldud. Kuidas liiguvad näitlejanna käed, milline nappus ja täpsus! See, kuidas kõik sündiv peegeldub silmades! Ma tean, mida ütlen, kui ütlen, et seda me teatris näeb üha harvemini. Lihtsalt mängitakse ja lavastatakse teises keeles. Aga see keel, milles laval olles mängib Leila Säälik, on päris, selles on vägi.

ja Avestik kirjutab Sirbis samuti:

Ma ei tea, kas või kui suure ümberkorralduse põhjustab Lee vanaema roll Sääliku teatritööde pingereas, kuid fakt on see, et kui ta ise vähegi tahab, võiks talle anda oluliselt suuremaid, keerulisemaid ja igas mõttes kandvamaid rolle, sest Sääliku teravus ja täpsus avaldub kõige paremal moel just ja ikkagi teatris. Kõnealune roll on selle hea tõestus.

Samuti kirjutab Mikomägi: “Ma taas ei oska seletada, aga ka selle lavastuse puhul käis mu mõte sinnakanti, et Andres Noormets juhib ja organiseerib mõnda oma lavastust meelega just nii, et selle kohta ei ole võimalik öelda: oli hinge puudutav.”

Kärt Tammjärv ei ole mu lemmik, ka siin oli mul teda siiski tihtipeale raske vaadata. Rait Avestik kirjutab: “Tammjärv mängib oma Lee kergelt erivajadustega lapseks, mis loo kontekstis võib anda juurde lisanüansi. Kui Leel aga seda kõrvalekallet tegelikult pole, siis tekivad muidu jõulise mängumootoriga Tammjärve mängus (või näitejuhitöös) küsitavused, sest tema mõneti maneerlik mänguviis tõmbab liigset tähelepanu.” Tjah, minu arvates ka pisut üle mängitud…

Kui näidendi originaalpealkiri on “Variatsioon” ja eesti keeles hoopis “Suluseis” (suluseisust on tüki alguses ka juttu, seega iseenesest kindlasti oluline osa), siis tekkis mul küsimus, kui palju on siia juurde lavastatud ja kui palju ette antud. Marika Barabanštšikova “H” (mingis mõttes jalgpallikohtunik) on kindlasti tegelane originaalist, aga tema paiknemine jne – tekkis küsimus. Autor ütleb ise ühes intervjuus, et see on tükk “valgest ja vaikusest” (vithet och tystnad – siinjuures pole vithet ju valge, vaid… valgus. Nagu must-mustus, kollane-kollasus), aga ka “rassistlikust mõttevarast, mida me endis kanname”… (rassistisk tankegods som man bär med sig). Mis viib mõtted jälle sellele, kas tekst ise pakkus sedasorti absoluutset vihast pimestatust, nagu K-l või oleks seda tekstina võimalik lugeda ka kuidagi arusaadavamalt, nii et see rassistlik teema relevantsemana tunduks).

Seevastu on teised arvustused siiski väga positiivsed. Ja ma pole nendega nõus. Enamasti on tasulised artiklid, seega parim viis lugemiseks on Vanemuise enda kodulehelt:

Advertisements
Rubriigid: teater-muusika-kino, sildid: . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s