10. Theodor Kallifatides “Ännu ett liv”

Hetkel suhteliselt värske raamat, ilmunud alles sel aastal, pole kaht kuudki möödas (2017). Imelik – ajakirjanduses olen ise peale sattunud hoopis teistsuguste raamatute arvustustele ja aruteludele. Kriitikud võtavad sõna nii ajaleheveergudel kui televisioonis selliste raamatute teemal, mis on moodsad ja/või liiga kaasaegse moraaliga. Või niisama võõrast ühiskonnatüübist (Rootsi see osa, mis mulle ei meeldi). See siin aga jälle vanameister Kallifatides, seda enam, et ta on ka vanahärra ja vanade meeste kirjandus on lihtsalt tihtipeale nii tore. (Nagu ka Torgny Lindgren näiteks). (Ikka kõik väljaanded on ära maininud selle raamatu, nägin nüüd ja panin lingid lõppu lingid).

Lugema hakates tundus nagu palsam. Üle pika aja lihtsalt loed ja naudid – ja ma ei oskagi öelda, miks. Mulle tundub, et just keelekasutus ja lihtsalt inimlikud mõtted. Peab ju tunnistama, et nagu Uus maa mu akna all – mõtted käivad edasi-tagasi. Selles raamatus siin keerlevad suhteliselt ühe asja ümber: kuidas kirjutamisinspiratsioon äkki otsa sai ja ta otsustas oma kirjanikutöölt pensionile minna. Vanadus?

Foto: Caroline Andersson, SvD

Foto: Caroline Andersson, SvD

(Ibland tror jag att meningen med ålderdomen är att skämmas över sin ungdom, / Vahel tundub mulle, et vanaduse mõte on oma nooruse pärast häbi tunda lk. 74). Mida siis eluga peale hakata? Samas jälle see võõrandumise ja võõraks olemise teema. Võimatus naasta Kreekasse. Kuidas Kreeka on muutunud. Samas ka Rootsi.

Mh mainib ta debatti väljendusvabaduse üle, mis puhkes pärast Charlie Hedbo rünnakut.

Voltaire citerades flitigt. “Jag delar inte din åsikt, men jag är beredd att gå i döden för din rätt att yttra den.” Jag vet inte om Voltaire hade sagt så före osten eller efter den, men jag är säker på att han inte menade det som det ofta uppfattas, nämligen som rätten att förolämpa.

Jag våndades. Till att börja med tycker jag inte att alla yttranden är “åsikter”.

[—]

Det är en sak att yttra sig om det allmänna och en annan att yttra sig om sina grannar. Alla friheter har en naturlig gräns: Den andra människan. Vad man än gör och vad man än säger måste det utgå ifrån den andres existens. Naturligtvis kan man strunta i det, men det har konsekvenser. Det uppstår bitterhet, hat, terrorism eller reguljärt krig. Och då hjälper det inte att gömma sig bakom Voltaire. (lk. 48-49)

Nobedalt tsiteeriti Voltaire’i. “Ma ei jaga su seisukohta, aga ma olen nõus minema surma selle väljaütlemise õiguse eest.” Ma ei tea, kas Voltaire ütles seda enne [–]it või pärast seda, aga ma olen kindel, et ta ei mõelnud seda nii, nagu sellest tihtipeale aru saadakse, nimelt õigusena alandada/solvata.

Tundsin ahastust. Algatuseks ei arva ma, et kõik väljaütlemised on “seisukohad”.

[—]

Üks asi on võtta sõna üldises plaanis ja teine võtta sõna oma naabrite osas. Kõikidel vabadustel on loomulik piir: Teine inimene. Mida sa ka teed või ütled, peab see lähtuma teise eksistentsist. Loomulikult võib sellele vilistada, aga sellel on tagajärjed. Tekib kibestumine, viha, terrorism või korraline sõda. Ja siis ei aita Voltaire’i taha pugemine.

Samas peatükis räägib ta oma vanaemast, sügavalt usklikust ja suhteliselt madala haridusega naisest. Naisest, keda ta läbini austas ja armastas. Näide tema vanaemast on eraldi lugemist väärt, ma ei hakka ära tooma (lk 53), aga enne seda mainib ta lause, mida vanaema ikka ütles:

Min mormor var inte filosof och hon brukade säga att “orden har inga ben, men de kan krossa ben”. Hon visste det som vi alla vet: att ett ord kan göra mera ont och åstadkomma större skada än den vassaste kniv. För henne var det samma sak att säga något som att göra något. (lk. 52)

Mu vanaema ei olnud filosoof, aga tal oli kombeks öelda, et “sõnadel ei ole küll luid/jalgu, aga need võivad luid/jalgu purustada”.

Ka ootamatu vaba aeg ja ühised hommikud naisega, erinevate rutiinide omavahel klapitamine, tundub esmalt võõras. Kuigi oma naisest kirjutab ta alati soojalt, see on kuidagi armas.

Lõpplahendus kui üks võimalus: kirjutada kõikide nende aastakümnete järel kirjanikuna raamat… oma emakeeles, kreeka keeles.

Foto: Fredrik Sandberg/TT

Foto: Fredrik Sandberg/TT

Kirjutan ühe tsitaadi veel välja… ega see midagi erilist edasi anna, aga niisama. Pärast hea meenutada:

Det hände att jag dröjde kvar en stund. Jag har nämligen en hemlighet. Jag tycker om att se kvinnor köpa blommor. Det lyser om dem. Männen är en dyster historia. De ser ut som de skulle köpa handgranater. (lk. 20)

Vahel juhtus, et ma jäin hetkeks paigale. Mul on nimelt üks saladus. Mulle meeldib vaadata, kuidas naised lilli ostavad. Nad säravad. Meestega on lugu masendav. Nemad näevad välja, nagu ostaksid käsigranaate.

Ajakirjandus:

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s