12. Tove Jansson “Bulevarden och andra texter”

Jälle üks suhteliselt uus raamat – ilmumisaasta jälle 2017. (Toimetaja ja eessõna+järelsõna: Sirke Happonen). Tove Janssoni lugemine on kui palsam hingele. Minu jaoks on raamatu füüsiline vorm ikka ka väga tähtis – jah, ma loen väga tihti küll suvalisi paberkaanelisi väljaandeid, aga kui siis satub kätte mingi selline mõnusa tekstuuri, imeliste värvidega ja Tove Janssoni piltidega raamat, siis olen ma juba enne lugemist rahul.

Ja lugemine võimendab neid positiivseid muljed veelgi. Tegelikult on tegemist perioodilistes väljaannetes ilmunud lühijuttudega, mis on varem ilmunudki vaid nendest ajalehtedes ja jõulunumbrites. Nüüd on need kokku kogutud, sinna juurde Tove Janssoni enda illustratsioonid (enamasti sellisena ilmusidki) ja iga loo vahele veel illustratsioone teistele juttudele – sellisel juhul on lühidalt kokku võetud ka vastavad lood, millele TJ pildid juurde on joonistatud. Ja need pildid on pandud sellise loo järele, mis temaatiliselt sobivad ka nende teiste lugude ja nende piltidega. Raamatu eessõnas soovitatakse seda raamatut lugeda paralleelselt tema kirjavahetusraamatuga – seegi ootab riiulil oma järge, aga hetkel kõrvuti lugemiseks ei olnud mahti.

Raamatus on järgnevad lood:

  • Bulevarden (1934)
  • Kliche (1935)
  • Stadsbarn (1935)
  • Brevet (1936)
  • Bryggliv (1937)
  • Quatz’ Arts (1938)
  • Skägget (1938)
  • Hyra rum… (1939)
  • Aldrig mera Capri! (1939)
  • Fiolen (1940)
  • 1 stjärna (1940)
  • Ön (1961)
  • Den lömska barnboksförfattaren (1961)
  • En ohemul historia (1966)
  • Muminhuset, Mumindalen (1979)
  • En gång i en park (1997)

Nagu lühilugudega ikka, lähevad nad kõik kiiresti meelest. Jääb ainult see tunne, see vahva jutustamisviis. Kusjuures keeleliselt mahlakas – võib-olla osaliselt tänu sellele, et on soomerootslane, osalt tänu ajale, millal enamus neist kirjutati ja osalt muidugi Tove Janssoni enda hea stiil. Mulle meeldis näiteks väga lugu “Kiri”/”Brevet” – eks need kõik lood siin räägivad mingil määral üksindusest, aga just see oli kuidagi väga armas. Just see algus, mis häälestab kogu looks – kuidas vanamees ärkab hommikul muusika peale üles. See häälestab teda, tekib tunne, et see päev toob midagi erilist.

Bryggliv“/ “Paadisillal” puudutas mereteemat ehk sagimist paadisillal, mis kuidagi seostub Tove Janssoniga. “Skägget” / “Habe” oli toredalt irooniline lugu habemega kunstnikust, kes hakkas noorele tüdrukule mesijuttu ajama. “Hyra rum” / “Toa üürimine” oli kindlasti väga ajakohane, kui noor Tove selle kirjutas. Sellest, kuidas inimesed käivad mööda linna ja otsivad üürikorterit, kuidas nad end tutvustavad, millised need korterid või korteriperenaised on, mida nõutakse, kuidas sellest saab vaat et omamoodi meelelahutus. “Aldrig mera Capri!” / “Capri, ei iial enam!” oli väga tuttavlik lugu turistisaarest, kus naine ja mees ideaalsest puhkusest erinevalt aru saavad, naine eraldub, et näha “päris ehtsat saart, selle rustikaalsust” ja mees jääb peenesse hotelli, kus teda ümmardatakse. Ja kuidas mõlemad lõpuks väga pettuvad ja kiirelt koju kiirustavad. “Fiolen” / “Viiul” oli lihtsalt vaikne kulgemine ja sõbrakssaamine, selline õnnelik jõululugu. “Ön” /”Saar” oli vaat et minu lemmik. Jälle samamoodi mereteema, Tove Janssoni teema. Teiseks, kuidas peategelane püüab olla saarel kuni jaksab. See saarel viibimise rahu, kirjeldamine, nauditav. Ja siis põrutab suure hooga talveks minema – lõpus lausa:

Du sommarkräk, tänkte man. Du tror att du älskar din ö och har aldrig uthärdat en vinter tillsammans med den. Du sommarfågel, du strandbadare, du parasit på en lättillgänglig ensamhet, du som leker med det primitiva och pittoreska, du gemena stadsbo.

[—]

Jag rodde på instinkt, nånstans där inne fanns det trygga fastlandet med sovande hus, längre bort den upplysta staden. Den där jag bodde, den som jag hörde till, den som innebar hela vintern. (sid 189-190)

Väga ligikaudne kiire tõlge:

Sa igavene põlastusväärne suvitaja, käis mõte läbi pea. Sa arvad, et armastad oma saart ja pole kunagi ühtegi talve temaga koos üle elanud. Sa suvelinnuke, sa rannas supleja, sa hõlpsasti ligipääsetava üksinduse parasiit, sina, kes sa mängid primitiivsuse ja maalilisusega, sa igavene linnaelanik.

[—]

Ma aerutasin instinktiivselt, kuskil seal kaugemal oli turvaline maismaa uinuvate majadega, veidi eemal valgustatud linn. See, kus ma elasin, kuhu ma kuulusin, mis tähendas kogu talve.

Ka “Den lömska barnboksförfattaren” / “Silmakirjalik lastekirjanik” on hästi tore jutt. Siin püüab ta lahti kirjutada, miks küll võiks keegi lastekirjanikuks saada. Kuigi algab täielikus arusaamatuses, kuidas selline asi saab juhtuda:

Det fanns inte mycket att säga. Vad vet man om barn? Snälla barn gör en blyg och stygga barn skrämmer en. Och där fanns inget motiv till att man frivilligt skrivit den ena barnboken efter den andra. (sid 195)

Polnud kuigi palju öelda. Mida lastest teatakse? Head lapsed muudavad su häbelikuks ja halvad lapsed ajavad hirmu nahka. Ja polnud mingit motiivi, miks inimene vabatahtlikult oli kirjutanud ühe raamatu teise järel.

Nojah, mis siin ikka. Jätan selle raamatu riiulisse ja teinekordki kindlasti tore kätte võtta ja sirvida, lugeda. Sest novellidega on kord juba selline lugu, et nad ununevad nii ruttu ja kindlasti on ülelugemine sama tore kui esimene lugemine.

Teised kirjutavad:

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s