13. Ann-Luise Bertell “Vänd om min längtan”

Selle raamatu haarasin raamatupoest ainult ehku peale. Kokkuvõte kuidagi kõnetas mind, kuigi kirjanik on tundmatu ja raamatust ei olnud ka midagi kuulnud. Romaan on saanud Rootsikeelse YLE (Svenska YLE) kirjandusauhinna 2016. aastal. Kokkuvõttes on veel üks selline kummaline lause: “En roman om att först i dödens väntrum berätta det mest väsentliga. Om människor som tiger i flera generationer. Om tårar som skall stanna på insidan – fast för läsaren blir det så gott som omöjligt.” / “Romaan sellest, kuidas alles surma ooteruumis räägitakse kïge olulisemast. Inimestest, kes vaikivad mitu põlvkonda. Pisaratest, mis peaksid jääma inimese sisse – kuigi lugeja jaoks on see vaat et võimatu.” Muidu kõlab sisukokkuvõte järgnevalt:

Tegemist on väljarände-eeposega [no siin nad ehk siiski pisut liialdavad – kõik raamatud ei saa kohe väljarände-eeposed olla, Kallifatidese Med sina läppars svalka kohta öeldi ju sama], mis on kristalliseerunud stseenidena Maria Alina elust [see, et minategelase nimi on ka Alina, saamegi teada ainult sellest lausest]. Ta oli isa, kes suri liiga vara, ja ema, kes oskas hobuste igatsustele teist suunda anda. Väikevend Jakob unistas linnuks muutumisest. Suur vend Harald sõidab Kanadasse ja saadab siis raha, et kuueteistaastane Maria võiks talle järgneda.

Kui ma veel kirjeldaksin sündmusi, mis siin aset leiavad, võiks vabalt jäädagi mulje, et tegemist on mingi Soome masendusega, talupojaromaaniga, lehmadega, põldudega, vägivaldsete meestega jne. Tegelikult on siin paar raskemat kohta (just need kaks kohta, kus mehed naiste vastu käe tõstavad), aga ma suutsin need ära lugeda ja jätkata. Sest raamatu stiil haaras mind esimesest leheküljest. Ann-Luise Bertell olla enne avaldanud luulet, novelle ja lasteraamatu, see on tema esimene romaan. Luulelisus paistab aga kohe välja. Selline asi mulle väga meeldib. Siin ei ole sotsrealismi, vaid mingi õhkõrn kurbus. Tegelikult lausa lootus parema ja ilusama poole. Tegemist on ühe vanema naise kirjadega oma tütrele (kes on kirjutamise hetkel ca 67-aastane, kuna naine ise on 87-ne). Kirjadega vahelduvad mälestused tema lapsepõlvest ja noorusest. Naine tahab oma tütrele rääkida, miks ta oli sunnitud temast loobuma – sest tütar on üles kasvanud ilma emata (alates 4. eluaastast).

Ei, sisust ei ole siinkohal tegelikult mõtet kirjutada rohkem kui hädapärast tarvis, et raamat ei ununeks. See, mis siinkohal aga haarab ja hinge puudutab, on siiski stiil. Siin on palju väga liigutavaid kohti. Lisaks on siin siiski seda “soome raskemeelsust”, vaikimist, mis on ka eestlastele nii omane. Kokkuvõtte kirjutajalgi on õigus, kui ta ütleb, et lugejatel on tegemist, et pisarad ei vallanduks. Seekord ei vallandunud, aga oleks vabalt võinud, mitmes kohas.

Kahjuks ei oska ma midagi mõistlikku kirjutada. Aga olen väga rahul, et ma selle raamatu ostsin – kaalusin veel kassas, kas liiga palju ei saa ja see oleks olnud esimene, millest loobuda.

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s