14. Jörn Donner “Rootsi. Rännakud võõral maal”

See raamat ilmus sel kevadel ja ma tahtsin end asjaga kurssi viia. Ma ei teagi, kui suur selle raamatu lugejaskond Eestis võiks olla ja tegelikult tänuväärne, et tõlkida on võetud (Tõnis Arnover, kirjastus Hea Lugu). Eestikeelsest veebiruumist ma selle kohta veel arvustusi ega arvamusi ei leidnud, seevastu on rootsikeelses meedias nii mõndagi (lisan lõppu).

Eestikeelse raamatuväljaande üheks miinuseks on see, et puudub eessõna, kasvõi lühike, mis oleks selle raamatu puhul oluline. Nimelt avaldas Jörn Donner 1973. aastal raamatu Sverigeboken ja seekordne oleks justkui järg toonasele, n-ö Rootsiraamat 2.0 🙂 . Toonane raamat oli aga justkui viide Heine 1844. avaldatud raamatule Saksamaa. Üks talvemuinasjutt. kus kirjeldatakse satiiriliste luuletuste kaudu tolleagset Saksamaad (1830-40). (Heine teose pealkiri viitab omakorda Shakespeare’i Talvemuinasjutule, 1623). Lisaks võiks eessõnas kirjutada ka sellest, kes Jörn Donner täpsemalt on. Tema raamatuid olen eesti keeles ennegi näinud, ju on seal eessõnad olemas, aga ei saa ülehinnata lugeja teadmisi kirjanikest. Jörn Donner on küll rootslane, aga soomerootslane, kuna on sündinud ja kasvanud Soomes, sealt saanud hariduse, seal tegutsesid ta teised tuntud ja haritud sugulased. Samas on Jörn Donner olnud väga rahvusvaheline mees, muuhulgas elanud pikalt Rootsis, aga töötanud ka Europarlamendis ja peakonsulina USA-s. Ta on tuntud just Rootsi filmimaailmas (mõned filmid, aga Rootsi Filmiinstituudi tegevdirektorina ja osalemine filmiauhindade žüriides), aga teatud mõttes ka ikka ja alati kui “vihane (noor) mees”. 1973. aasta Rootsiraamat (mida ma ei ole lugenud) olla olnud läbilõige Rootsi ühiskonnast, kohati irooniline, kohati kiitev.

Nüüd siis see nõndanimetatud järg. Algatuseks oli päris tore – vana mees sõidab mööda Rootsit ringi, ülevalt Põhja-Rootsist alla Skåneni välja, mõtiskleb suhteliselt laialivalguvalt. Mingist hetkest hakkabki see laialivalguvus ja targutamine pisut häirima. Siin on küll palju tsitaate teiste kirjameeste (ja -naiste) töödest, mille tõlkija Tõnis Arnover on ka meile vahendanud, aga mingi selgem kontuur on siit sellegipoolest puudu. Huvitav on asja juures muidugi see, et kirjutaja ise ei ole Rootsis sündinud rootslane ja vaatab seega teatud mõttes kõrvaltvaataja pilguga, teisalt on ta Rootsiga siiski sedavõrd tuttav, et päris valearusaamu ei levita. Mida levitab, on ehk Rootsi enda kontekstid poliitiliselt ebakorrektsete arvamustena näivad väljaütlemised, mida võib pidada tema isiklikeks arvamusteks ja millele paljud Rootsi avalikkusest (st. saadikud, poliitikud jne) alla ei kirjutaks. Teisalt ei ole see jälle nii lahmiv nagu tihtipeale Eestist lähtuv kriitika või tõlgendamine Rootsi suunal (reportaaž Kanal2 Radaris 14. märtsil 2017 oli kui õpikunäide halvast ajakirjandusest, kus ajakirjanik püüdis justkui mingit pilti vahendada, mis kohale jõudes päris tõele ei vastanud – algus tundus lausa alevströmilik, lõpuks läks pisut paremaks. Sellegipoolest suutis ta väga paljud eesti vaatajad ära veenda. Eriti need, kes ise Rootsis ringi pole käinud).

Donner toob ära (nagu öeldud) teiste arvajate tsitaate ja kommenteerib siis ise, kas arvab nii või mitte. Ma ei jõua õigeid kohti üles otsida, aga üks näide:

Ka niivõrd radikaalne ja kriitiline hindaja nagu Hans Magnus Enzensberger, kellelt ajaleht Dagens Nyheter tellis 1982. aastal Rootsi kohta seeria artikleid, söandab esitada ainult mõne ebamäärase väite, mis näitavad, kui võimatu on praktikas luua pilti ühe riigi kohta. Mõned näited:

[…]

“Milles see tuleb, et riigi kummardamisest on paljudest riikides, ja ma kardan, et ka Rootsis, kujunenud vasakpoolsete usutunnistus, samal ajal kui iseotsustamise soovist on saanud kodanliku kangekaelsuse sümbol, sellest ei ole ma tegelikult kunagi aru saanud.” (“Rootsi sügis“)

Seda on kirjutanud filosoofias pädev saksa intellektuaal. Mina ei tunne niisugust ühiskonda, isegi mitte oma mälestustes tollest 1982. aastast. Ma ei tea ka seda, missugust Rootsit need vaatlejad on näinud. (lk. 135)

Kuna raamatu kirjutamise ajal (2014 sügis) on Rootsis just valimised ja valimiseelne aeg, siis mõlgutab Donner mõtteid poliitika ja selle jõujoonte üle. Võrdlemisi neutraalselt, tema seisukohti võib tõlgendada kui kõrvaltvaataja pilku, kuigi mingid sümpaatiad siiski paistavad välja. Üldiselt ta märgib, et poliitika on alati sama, ainult nimed muutuvad. Toon ühe koha veel välja, kus teema viib selleni, kuidas Rootsi on n-ö “rahukahjustustega riik” (kellegi teise väljend – aga umbes see, mida meie, naabermaad, kuidagi Rootsi puhul märganud oleme – rootslased lihtsalt ei usu inimeste kurjusesse ega sõja võimalikkusesse ja kollektiivne arvamus on justkui, et Rootsi on 200 a “pääsenud” sõjast oma rahuliku meelelaadi tõttu).

Paistab, et Rootsi on ärganud ja märkab, mis Euroopas ja lähipiirkonnas toimub. Kujutan ette, et rahandusministriks kavandatud Magdalena Andersson võib peatada kaitsekulude liiga järsu suurendamise. Ta võib ka, raamatupidaja, nagu ta on, soovi korral viidata ajalookogemusele.

Sisuliselt kaitsetu Rootsi nägi pealt, kuidas Hitler vallutas Taani ja Norra. Soomele tunti Rootsis Talvesõja ajal igati kaasa, anti abi, kuid mitte valitsuse tasandul, ja aastail 1941-1945 hakati vähehaaval mõtlema, kummal jalal tuleks seista, kuni Rootsi valitsusele sai selgeks, et peaaegu alati on parem hoida võitjate poolele.

Seda siiski võimalusel, et võitja ei ole täiesti vastuvõetamatu. 1945. aasta mais, kui Stockholmis valitses võidujoovastus, ei olnud enamikul inimestest päris selget ettekujutust, mis tüüpi on Stalini diktatuur. Selle haarmed ei ulatunud Rootsi, kuid lähinaabruses pidid Balti riigid ja Soome kogemata eri määral kogema vägivalda ja repressioone. (lk. 153-154)

Keda huvitab Rootsi ühiskond, võiks selle raamatu oma öökapile soetada, et vahel veidi sirvida, mõtteid mõlgutada, seisukohti võtta, edasi uurida. Tore oleks lugeda ja 1973. aasta raamatut, aga Tartu Linnaraamatukogust selle viitega saabuv raamat on kahjuks hoopis sootuks üks teine üldse teiste autorite kokku pandud teatmeteos (leksikon Rootsi paikadest).

Raamatu puhul on häirivaks toimetajatöö puudumine (kuigi toimetaja oleks nagu kirjade järgi olemas). Mitmed trükivead, mille keegi oleks võinud ära parandada. Teiseks tundub kummaline, et sellises raamatus, milles on Jörn Donneri enda poolt terve kirjandusnimekiri ja isikuregister lõpus, ei ole kasvõi joonealuste märkustena ära toodud viidatud raamatute olemasolu eesti keeles ja tõlkijaid/kirjastusi. Ma ei hakanud kontrollima, aga arvata on, et ka tsitaadid on Tõnis Arnoveri tõlgitud, mitte juba olemasoleva tõlke järgi. Keda see ikka segab, muidugi… Aga tunduks kuidagi korrektne ja õige, seda enam, et võib-olla tahab mõni lugeja mõnda viidatud raamatutest eesti keeles lugeda. Näiteks esimene reaktsioon, kui mainitakse Elisabeth Åsbrinki romaani Och i Wienerwald står träden kvar, mille Kadri Papp tõlkis suhteliselt kiiresti eesti keelde pealkirjaga Veel kohisevad Viini metsad. Või Lagercrantzi raamat Zlatanist (mis on küll eesti keelde tõlgitud ingliskeelse väljaande kaudu… Virgo Siil). Muidugi on lihtsam tsitaadid ise ära tõlkida, aga kas ka siin ei oleks toimetaja saanud appi tulla?

Väiksem asi, mis võib-olla kedagi teist ei häiri: iga kord, kui kõrvuti seisavad tähed s ja t, on raamatu jaoks valitud šriftis imelik kombinatsioon, mingi ilukirjalisus, mis mind mnevõrra häiris.

Rootsikeelses meedias (kõikidest saab parema pildi kui minu sisutust mölast eespool):

Eestikeelses meedias ka:

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s