15. Torgny Lindgren “Dorés Bibel”

Selle raamatu hankisin endale suhteliselt kogemata. Ma tean, et olin seda köidet juba varemgi poes vaadanud ja jõudnud järeldusele, et see sisaldab osaliselt juba loetud raamatuid ja on kallis. Seekord mais vaatasin, et oleks nagu uus teos (Nåden har ingen lag) ja ostsin ära, et juba tagasiteel avastada, et neljast romaanist, mida see sisaldab, on mul kaks loetud. Nüüd siis kolm. Ja kogu kogumik on eesti keeleski olemas (Isa arm) ja mul endalgi riiulis (juhin tähelepanu, et tookord hinnati see eestikeelne kogumik ka väga odavaks alla). Eestikeelsest on puudu viimane, Norrlands akvavit.

Kuivõrd ma alles nüüd avastasin, et see on eesti keeles olemas, kopeerin eestikeelse sisukokkuvõtte esmalt:

Doré Piibel, räägib iseäralikust vanemast mehest, kes istub Põhja-Rootsis Västerbottenis mäe tipul asuvas majas ja jäädvustab oma elu diktofonilindile. Mees ei ole iial õppinud lugema ega kirjutama. Tema puue on ta ühiskonnast välja arvanud, aga see ei takista teda oma elu mõtestamast. Tema ainsaks toetuspunktiks ja teadmiste allikaks on vana Doré pildi-Piibel, mille ta lapsena on detailselt meelde jätnud. Raamatust ilma jäänud, katsub ta terve elu neid pilte reprodutseerida, et näidata neid Isale, kes on ta hüljanud. Selles näeb ta oma eluülesannet.

Tegelikult on see raamat puhas nauding, lihtsalt algusest lõpuni. Midagi ju eriti ei toimu, aga just see jumalik arm on justkui peategelase üle, mis teda igal pool toetab ja ta kõigesse optimistlikult ja headusega suhtuma paneb. Raamatu kõige valusam koht on ehk see, kui minategelane tsiteerib peast seda kirja, mille isa on talle kunagi kirjutanud, aga mida ta kunagi avanud pole ega ka lasknud endale ette lugeda – ta on lihtsalt täiesti kindel, et ta teab sõna-sõnalt, kuidas isa talle kirjutas. Kui seesama kiri siis mõned leheküljed hiljem ära tuuakse… erinevus on valus.

Samuti on oluline see, kuidas on võimalik elu ilma kirjasõnata – see tähendab siinkohal küll suhteliselt vastupidist. Peategelane võib pea kõiki raamatuid peast tsiteerida, mida talle ette on loetud. Lihtsalt tähti ei suuda ta ise kokku lugeda. Ta suudab seda vaid kord elus – siis, kui ta enda purju joob. Pärast seda hakkab tal nii õudne, et ta enam kunagi ei joo. Seevastu (nagu näiteks Klingsoriski) pöördub ta hoopis kujutava kunsti poole. Selle aluseks on Doré pildipiibel, mis talle lapsena kätte satub ja mille taastamisele ta kulutab vaat et kogu oma elu. Edasi ka teised kunstnikud ja kunstitööd.

Samas trikitab Lindgren jälle nagu alati. Kust ta kõik need toredad vimkad võtab, ei tea. Mulle istub sedasorti krutski. Igatahes on siin sees jälle Norrland, kellest saab tema raamatutes tihtipeale eraldi tegelane.

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s