20. Bernard Kangro “Kuus päeva. Andreas Sunepoja päevaraamat ja pihtimused”

Andreas Sunepoeg ehk Sunesen ehk lausa ladinapäraselt Andreas Sunonis on ajalooliselt oluline isik ka Eestile. (Taanile nii kui nii), kuna ta sai pärast Absaloni Lundi peapiiskopiks ja oli tihedalt seotud Taani ristiretkedega Eesti aladele 13. sajandi algul. Mis ajaloolised tõed on, ma kahjuks ligilähedaseltski ei tea, kuna Kangro raamat on ju ka siiski fiktsioon. Samas eks Kangro ole ajalugu uurinud ja mingid osad seal klapivad, lihtsalt mina ei tea, millisest hetkest algab fantaasia. Nagu Krossi Väljakaevamistes, on ka siin Suneseni kujutatud tegelikult veidi teistsugusena (et mitte öelda positiivsena) kui ajalookirjutuses. Muidu ikka öeldakse, et Sunesen oli Valdemar II innustaja tema retkedel Läänemere idakaldale paganate juurde, siin lastakse paista, et tema huvi oli siiski kõigest rahus ristida ja usku tuua ja see, mis vitusepäeva lahingus 1219. aastal juhtus, on fopaa, häbiväärne juhtum ja et tema võdises öö läbi surnutega telgis, selmet kellegi eest palvetada. (Nimelt on teada legend, et tema oli just see, kes lahingu ajal palvetas, mistõttu langes taevast ristilipp ja taanlased võitsid. Ristilipust saanud Taani riigilipp Dannebrog. Kangro raamatus notiti esimene punt kohe maha, teine veidi võitles, ja kui Rügeni sõjaväeni jõuti, siis läks alles lahinguks ja nemad selle ürituse n-ö päästsid.) Kristo Siig on kirjutanud päris palju pikemalt, seega kindlasti võiks ka tema kokkuvõtet lugeda. Selles suhtes on tal õigus, et ega siin suurt midagi ei sünni, üks soigumine algusest lõpuni – aga kui oled huvitatud mingist aspektist tol ajal või nendest kohtadest, kus Sunesen liigub, on kindlasti väärt läbi töötada see raamat. Mind see keelekasutus ka ei häirinud.

Pealkiri “Kuus päeva” viitab Suneseni enda heksameetrilisele poeemile Hexaemeron – teoloogiline maailmaloomist käsitlev 8040 heksameetrilisest värsist koosnev teos. Kuue päevaga loodi maailm, seitsmendal puhati. Ühtlasi on teose ülesehitus veidi inspireeritud Augustinuse Pihtimustest.

Paar tsitaati tahaks ära tuua:

Ei ole midagi ilusamat ning õnnistusrikkamat kui südasuvine taevavihm. Peaaegu ilma tuuleta, tasakesi sahiseb see ootavatele puulehtedele, janunevale maamullale, haljendavatele karjamaadele ja põldudele, mille kohalt üles himmendab hallrohekas udulaine. Alguses harvemad, siis tihedamad vaalakad vihmajooned kootakse viimaks kokku üheksainsaks haaramata laiaks kangaks, mis sind lõpuks koos kõigega enese sisse mässib. (lk. 122)

Ma ei aimanud siis, et unistaja inimese elu polegi muud kui koputamine salamõistatuste ukse taga ja ikka ja jälle sinna tagasipöördumine. Hiljem olen kohanud senneseid, kes on ehitanud losse sõnadest ja elavad nendes, nõnda kui neid, kelle ehitatud majad on kindlasti kivist, aga nendes nad elada ei malda, vaid ajavad taga petlikke sõnu. Olen ma nende mõlemate taoline ühel ja samal ajal? (lk. 132)

Advertisements
Rubriigid: lasteteemad, sildid: , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s