22. Riikka Pelo “Meie igapäevane elu”

Tore, et ma hakkasin oma pikast nimekirjast vähemalt veidi raamatuid laenutama ja lugema. Selle raamatu tutvustus kõlab nii:

“Meie igapäevase elu” keskmes on üks märkimisväärsemaid vene luuletajaid, Marina Tsvetajeva, ja tema tütar Alja. See on hingekriipiv portree perest, mille hävitas Stalini terror. Kirglik ja kummaliselt lummav lugu inimlikkusest, armastusest ja kirjutamise vältimatusest.

Kokkuvõte ei ütle suurt midagi, selle järgi ei oska arvata, et järgneb taoline raamat. Muuhulgas tuleb alguses juba mainida, et lugemine on pisut keeruline ja raamat on suhteliselt paks, 516 lk., seega on mõistlik lugeda korralikult järjest. Siis jõuad romaani sisse elada, tunnetad selle rütmi. Minul läks paraku ca kaks nädalat ja seda on tegelikult veidi palju. Lisaks on see siiski suhteliselt painav ja raske lugemine, eriti lõpupoole.

Siin raamatus vaheldub mõtteliselt kolm teksti: üks saab alguse 1923. aasta augustis, kui Marina ja tema tütar Alja (Ariadna Sergejevna Efron) on Tšehhis – juba Venemaalt lahkunud, veel pole Prantsusmaal, Alja on järgmisel päeval lahkumas Bogengardtside internaatkooli. Teine algab 1939. aastal Moskvast, kui Alja ja (isa) Sergei on juba tagasi Venemaal, Alja töötab ajalehe juures ja Marina on poja Murriga (Georgi Sergejevitš Efron) just tagasi saabunud. Kolmandad tekstid on justkui Alja looming, aga see osa on pisut segane, kuna ei suuda õieti ajaliselt ega geograafiliselt kuhugi paigutada.

“Portree perest, mille hävitas Stailini terror” – vastab tõele. Lihtsalt enamasti on see portree perest, kes ise end vastastikku hävitab, kõige keskmes justkui neurasteeniline Marina Tvetajeva, keda on kujutatud äärmiselt keerulise ja raske inimesena. Põhiliselt näemegi Alja vaatenurka, pidevat püüdu ema psüühilise surutise all hakkama saada. Näeme, kuidas Alja usub nõukogude ideaali ja Marina on vastandina kibestunud ja mürgine “vanainimene” (augustis 1939 oli MT 46, septembriks 47 aastat vana). Seetõttu on lausa kummaline, kuidas me tegelikult iseäranis lõpus adume Marina vaatenurka läbi Marina jutu … Lisaks on Alja armunud ja ootab (esialgu alles teada saanud) last Muljalt (Samuil Davidovitš Gurevitš). Ootab, millal temaga ühendust võetakse, et ta jälle salateenistusega saaks liituda – võetaksegi, aga palutakse infot ta sõbranna kohta, kes samuti Prantsusmaalt naasnud, väidetakse, et Segolene on topeltnuhk … Alja ütleb ilusti ära. Ja järgneb, mis järgnema peab. Samas tuleb tunnistada, et just see osa, kui Alja kinni võetakse (raamatu järgi mõned nädalad hiljem Sergei), on suhteliselt lõpupoole. Seega Stalini režiim, mis hävitab perekonna, käivitab oma hammasrattad lõpupoole (ja see on liialt painav lugemine).

Selle romaani puhul on tegemist huvitava nihkega – hea Kadri Jaanitsa tõlge soome keelest, kuigi lugedes tundub ju pidevalt, et tegemist on otse vene keelest meile vahendatud looga. Tihtipeale on keeruline seda venelikkust ja tausta usutavalt ja hästi mõnest teisest kultuuriruumist vastu võtta. Siin oleks aga kõik justkui paigas, kirjanik on teinud ära tähelepanuväärse taustatöö, sest kogu rõhk raamatus on siiski stiilil (justkui oleks alusfilosoofiaks Tvetajeva enda arusaam keele, stiili ja sõna olulisusest), psühholoogial, ja sinna sisse on põimitud märkimisväärselt täpselt elulood, mis järgivad nüanssideni kirjavahetusi ja päevikuid. On püütud tabada kõik isikud ja nende erinevad iseloomud. Süviti on mindud Alja ja Marina suhtesse, ühtlasi üsna põhjalikult ka Marina ja Serjoža suhtest ning Marina erinevatest armumistest ja erinevatel tasanditel armastustest (nt Rilke ja Pasternaki vastu – paljutki nähtavasti kirjavahetuse põhjal). Ka see õhustik, mis peegeldub autentsetest vene allikatest tollest Staliniaegsest õudusaastast 1939 on sarnane. Pole ime, et Riikka Pelo on selle romaani eest saanud Finlandia kirjandusauhinna (2013).

Hea raamat. Väga luuleline. Samas painav ja pikk – pole just lõbus suvine lugemine.

  • Lugege pigem Rein Veidemanni artiklit selle aasta maikuisest Postimehest.
  • Mart Juur soovitas ka, mh sõnadega: “See on suurepärane romaan, mis räägib luuletaja Marina Tsvetajeva elust Stalini ajal. /…/ See on sügav sissevaade Tsvetajeva vaimuilma, mis ei olnud päris selge, aga veel põnevam on see, et soome tänapäeva kirjanik on nii sügavale kaevunud Stalini-aegse Nõukogude Liidu maastikku.”
  • Ka Leelo Tungal mainib seda raamatut viimases (selle hooaja esimeses) Plekktrummis (40:40, päris lõpus, lugemissoovitus) öeldes: “Mina loen praegu soome kirjaniku Riikka Pelo raamatut/romaani “Meie igapäevane elu”. Ja ta räägib Marina Tsvetajevast, õieti tema tütre Ariadna suu läbi. Ma omal ajal ma tõlkisin Tsvetajeva luulekogu, see ilmus vist 1993. Ja tema luulest ma olen vaimustatud ikkagi siiamaani. /—/ See on tegelikult üks väga raske raamat, väga raskelt kirjutatud, ja imestan, et üks noor soomlanna nii hästi sisse elas sellesse keskkonda ja aega.”
Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s