23. Robert Seethaler “Kogu elu”

Selle raamatu lugemise järgselt valdas mind küsimus: “Mäh? Mis see siis oli?” Lubage mul taas kopeerida siia raamatu ametlik kokkuvõte – olles raamatu läbi lugenud, võin kinnitada, et jah, klapib ju küll, kuigi see annab juba juurde ka omamoodi tõlgenduse.

Romaan „Kogu elu“ on omalaadne essents Seethaleri andest jutustada ühe lihtsa inimese näitel tervest ajastust, elu tippudest ja kuristikest ning nendega leppimisest, selles on nii huumorit kui ka poeesiat. See on mõtisklus elust, surmast ja õnnest ning kõige selle kõrval kummardus loodusele, sest Alpid on raamatu täieõiguslikud tegelased.

Napil 120 leheküljel vaatab köisraudteede hooldaja ja mägimatkade korraldaja Andreas Egger tagasi oma elule, lühikeseks jäänud õnnele, ebaõnnele, tema elu puudutanud surmadele, raskele tööle ja sellest saadud rahuldusele. Aastate möödudes on ta hämmastunud ja leplik. See on lihtne ja sügavalt liigutav lugu mitte üksnes ühe mehe elust, vaid omal moel täiuslikust elust. Andreas Eggeri näol toob kirjanik lugeja ette arhetüübi, mis meie elust kaduma hakkab. Aga kas ikka hakkab?

Seethaleri „Kogu elu“ pakub omamoodi alternatiivi tänapäeva globaliseeruvale, kiirustavale, vilkuvale ja sädelevale maailmale. See on justkui hümn aeglusele ja rahulikkusele, kus igatsus looduse järele vastandub urbaniseeruvale maailmale. Seethaleril õnnestub peaaegu võimatu. Ta näitab, et ei pea läbi rändama pool maailma, ei pea vahetama elukaaslasi ja elukohti, ei pea kõigist progressi saavutustest kohe kinni haarama – ka ilma kõige selleta võib oma elu elada sisukalt ja väärikalt.

Andke mulle andeks täiesti kohatu võrdlus, aga kui võtta Jonas Jonassoni “Saja-aastase” raamatust ära farss ja ringikäimine mööda maailma ja lisada poeetiline keel, siis on nendest kahes midagi sarnast. Peategelaseks lihtsat päritolu vanamees, kes vaatab tagasi oma elule. Ja kuna krutskeid ei ole, siis tegelikult polegi muud kui tagasivaade elule ühes külas, mille vahele mahub kümme aastat kuskil Kaukasuses (algul sõda, siis vangilaager – miskipärast rõõmustavad vangivalvurid 1951. aastal). Just see lihtsus, millega ta ka vangilaagrit kirjeldab, on umbes samaplaaniline nagu Allanil Jonassoni raamatus. Ja kogu asja mõte näib olevat näidata aega – vaeslapse elu kurja onu talus, armumine ja armastatu kaotamine, köisraudtee tulemine Alpidesse, sõda, laager, tavaline elu turismisihtpunktiks muutunud külas.

Mõnes mõttes mulle see raamat ju meeldib – kunagi alustasin Hamsuni “Maa” lugemist ja kogu see talukoha loomine ja elu metsas tundus väga paeluv. Kui aga hakkas igasuguseid jamasid tulema, mõistsin, et ega raamatut saagi kirjutada, kui ei teki konflikti või midagi taolist. Siin on sündmusi üles loetledes küll teatud konfliktid ju sees, aga kõike kirjeldatakse tagasi vaadates lihtsalt ilma igasuguse suurema afektita. Samas poeetiline. Ilus kaanekujundus muidugi võimendab head elamust, tõlge oli ka hea (kuigi mulle jäi arusaamatuks, miks eelistab tõlkija Piret Pääsuke mitmuse osastavas “teesid” lihtsama i-mitmuse “teid” asemel. Esimesel korral viis mõtte kohe teeside peale 🙂 ).

Aga nõutuks tegi ikka.

Esialgu ei leidnud ka veebist kellegi kirjatükki selle raamatu kohta.

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s