24. Isa Sakarias Leppik “Purpur paradiisioru veerul ehk päevik eestlase elust Küprose õigeusukloostris”

Lugesin selle raamatu olemasolust suve lõpul Mae blogist. Tundus midagi minule ja laenutasin. Esmalt lugesin need paksemad ja pikema järjekorraga raamatud läbi, nüüd selle õhukese ja lühikese.

Pean ütlema, et ei olnud üldse minu raamat. Mulle on õigeusu teema muidu kuidagi südamelähedane. Staaretsid, alandlikkus, headus, töökus ja sõbralikkus – nendest kategooriates. Kannatus. Iga õigeusuku kiriku juurde, sisse või kloostri lähedusse sattudes tabab mind ennastki aukartus ja soov mitte kedagi sealsetest segada ning austada nende traditsioone. Samuti oli mul eelnevalt positiivne eelarvamus Jaan J Leppikust, kes mingil hetkel nime vahetas ja nähtavasti siis vaimulikuks hakkas. Pärast selle raamatu lugemist on mul pigem tunne, et ta on üks püsimatu hing (ka elulookirjelduse lugemine annab justkui tunnistust hüplemisest ühest kohast teise). See päevik on kirjutatud muidugi 13 a tagasi, 2004. aasta juulis, kui ta Küprosel Kykkose kloostris viibis. Toona siis tüki noorema mehena kui praegu.

Lugedes ei leia ma siit seda alandlikkuse ega pühendumuse hõngugi, mida ma ootasin. Rohkem võib lugeda Küprose kulinaariast, tema heast unest ja laiskusest ning poepidaja Kostasest, kelle poes ta klientidega erinevaid keeli aitas rääkida, kui kirikuisadest, kohtumistest huvitavate munkadega või olustikust. Olustikust pisut siiski on, kuid ülevaatlikult ja igast asjast üsna mittemidagiütlevad omadussõnade rodud. Ühelt poolt on ta justkui üleolev turistide suhtes, keda kloostrisse üha voorib (või see ainult tundus mulle nii?), teisalt tundub, et ta ise pole midagi muud kui turist. Temaatiline turist. Võib-olla on tal hinges põnevaid mõtteid, mille üle ta seal olles mediteeris ja pead murdis. Pigem tõmbab teda siiski muuseumisse, vesprite ajal vajub silm siiski kinni, lambaliha, koriandri ja veini seltsis tekib säde silmi. Halvakspanuga suhtub venelasesse Ivani, kes kloostrisse tuleb ja on üleolev kõikide teiste uskude suhtes peale vene õigeusu … segades oma usku veel müstitsismiga. Raamatu autorile aga meenutab Küprose õigeusk kõiges Setumaa kombeid… Pealegi tundub, et ta justkui ei usu sealsete inimeste moodi pühakutesse. Midagi sügavamat, arutlevamat, alandlikumat oleksin oodanud. Siit kumab läbi ikkagi enesekeskne eestlane, kes ei jõua ära imestada, kui tore, lahke ja sõbralik ta on… Kahjuks. Nojah, see kõik on ehk 13 aastaga muutunud. Samas on see raamat välja antud alles 2010. aastal ja ühes kohas lausa viidatakse, et “lugejale pakub kindlasti huvi, mida hoitakse kloostri keldrites”. See tähendab, et see n-ö päevik ei ole algusest saadik enda jaoks kirjutatud, vaid avaldamiseks, edevuseks. (Einoh, intervjuus väidab muidugi vastupidist). Ja päriselt – ei saa öelda, et kloostri keldris peituv toit mulle kangesti huvi pakuks. Pigem midagi muud. Paraku.

Seega ma ei nõustu Mae kirjutatuga. Ja sealse kommenteerijaga. Võib-olla pole ta lihtsalt kirjaniku tüüpi. Kujundus oli seevastu väga hea. (Urmas Viik)

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s