Lugesin sellest raamatust kellegi blogist (nüüd näen, et vaatamata sellele, et ilmus alles 2017, on väga paljud blogid sellest juba kirjutanud. Originaal ilmus alles 2015). Ma ei mäleta täpselt, kuidas seal väljenduti, aga umbes sama tunne valdas ka mind – ei tundunud kuigi “minu raamat” olema, aga miski vedas edasi ja lõpetades ja raamatut käest pannes valdas mind tunne, et oli väga hea. Et mitte mainida lisandunud (suht ootamatuid) pisaraid.
Sealsamas blogis vist mainiti, et tegemist on fantasy-raamatuga (nüüd loen, et kõik mainivad). Just see sõna tekitab teinekord võõristust või ettevaatust, kas raamat ikka on minule või mitte. Nüüd võin öelda, et samahästi võiks selle raamatu kohta võimalik öelda muinasjutt. See ju ka fantasy, eksole? Samas ajalooga segatud muinasjutt, pseudoajalooline muinasjutt ehk? Tegevustik toimub kuningas Arthuri valitsemisjärgsel ajal. Wikipedia ütleb, et kuningas Arthuri* legendid on niivõrd põimunud rahvaluulega, et nüüdseks on kuninga kunagises olemasolus hakatud juba kahtlema. Seda kontekstisobivamaks muutub seesama raamat. Ja just see poolmuinasjutuline ümbrus (scenery) aitab ehk puhtal mõttel lihtsamini esile tulla?
Kusjuures ma alustasin lugemist tempokalt, kartes, et muidu võib pooleli jääda. Peamised tegelased Axl ja Beatrice elavad mingis koobastikulaadses külakeses oma toas, neilt on ära võetud õigus küünlale. Miks? Keegi ei mäleta. Nad on vanad. Kardetakse koletisi. Seega esimene n-ö lavakujundus ja stseen viib meid utoopiasse. Tegelikult hakkab üha enam välja tulema mingeid seoseid ajaloolise ajaga: britid ja saksid. Ristiusk. Mure on selles, et kõiki on tabanud unustushaigus (hm… kuigi mitte selline nagu Marquezil) ja vanad otsustavad mingil hetkel teele asuda, et külastada oma poega ülejärgmises külas, enne kui hilja. Kuigi alul öeldakse, et neil polegi lapsi. Justnimelt sedasorti väga tillukesed detailid, mis kohati nihkeid pakuvad, annavad seda unustushaigust edasi. Enamasti kirjeldatakse seda siiski suhteliselt loogiliselt. Kord ühes tunnelis kõndides satuvad tegelased surnud nahkhiire peale, aga kõik kolm näevad selles erinevaid asju – mis on tõene?
Järgmisesse, sakside külla satuvad nad äreval õhtul. Nende külavanem on küll britt, keda kõik austavad, aga üldiselt on inimesed ärevil ja unustavad kohati, miks või kelle pärast/peale. Külla saabunud võõras sõdalane, saks Wistan aitab kolli käest päästa noore poisi, Edwini, aga külarahvas tahab Edwinit nüüd tappa, kuna see on saanud kollihammustuse ja seetõttu arvatakse, et teda täidavad varsti deemonid. Seega võtab sõdalane Wistan ta kaasa ja nad jätkavad teed neljakesi – vanapaar, Wistan ja noor poiss.
Tee järgmisse külla viiks küll otse, aga nad otsustavad käia ära mäe peal kloostris, kus olla vend Jonus, kes oskab ravitseda. Beatrice’il on mingid väikesed eakohased valud. Teel kohtuvad nad sõdalastega, kes nad alul üle silla lasevad, ent üks vanem hallipäine sõdur tuleb neile siiski järele, kuna paljastas nende pettuse (et nendega on kaasas Wistan, kes on saksi sõdur ja keda kõik kuninga mehed taga otsivad ja keda ei tohi nendele aladele lasta).Reisiseltskond on aga just sõbrunenud vana Sir Gawainiga, kuningas Arthuri endise rüütliga, kes endiselt oma hobu Horatioga, mõlemad turvises, ringi kõnnib. Nojah, hallipäine sõdur langeb ausas võitluses Wistaniga ja Gawain ei lähe talle appi.
Kloostris toimub rida sündmusi, seiklusi ja nad lahkuvad sealt kõik eri viisidel ja eri suundades (v.a. vanapaar, kes hoiab väga kokku). Neid huvitab, miks see unustustõbi kõikidel kallal on, mis selle “udu” on põhjustanud. Kloostris saavad nad teada, et selle põhjustajaks on emalohe Querig. Ja vbolla tuleks enda jaoks meelespidamise mõttes kirja panna, et kloostris tahavad suht kõik neid kõiki tappa, v.a. siis vend Jonus (kes on ise juba poolsurnud) ja tema vaikimisvande andnud munk Ninian.
Iga päevaga, iga kohtumisega hakkab erinevate tegelaste taustades ja tagamõtetest üha rohkem välja tulema. Samm-sammult, märkamatult. Sest nende teed viivad ikka mingil põhjusel edasi ühes suunas – nad kohtuvad kõik taas Hiiglase kalmu lähedal, et jätkata teed emalohe Querigi juurde. Kel ülesanne ta tappa, kel ülesannet teda kaitsta, kel soov leida ema, kelle briti sõdurid kunagi minema viisid. Ja vanapaaril huvi kergitada loori oma unustatud ühiselt ajalt ning ühtlasi kartus, et võib meenuda midagi, mis nende praegust armastust teineteise vastu kahandaks.
Kui see loheteema saab lõpetatud ja kurnatud vanapaar mäest alla ronib, aitab “minategelane” paadimees nad varju alla. Beatrice’ile meenub, kus nende poeg on – seal saarel, kuhu saab siit lähedalt abajast. Kahjuks ei saa ma väga rohkem kirjutada, et mitte väga palju paljastada. Igatahes on seda lugu ju võimalik lugeda kui tavalist muinasjuttu, aga samas on ju iga muinasjutt mingitpidi allegooria – igaüks võib välja lugeda täpselt seda, mida ise rohkem otsib. Lugesin kuskilt kokkuvõttest (tundub, et raamatu tagakaane pöördelt, ka veebilehel): “Armastuse ja unustamise kõrval on raamatu teiseks oluliseks teemaks võltsmälestused, see, kuidas inimesed ise oma mälestusi kujundavad ja kuidas rahvad oma minevikku loovad.” See tuksus mul pidevalt kuklas, kui lugesin.
Nagu juba traditsiooniks saanud, pean tunnistama, et ei oska suurt midagi kosta, et öeldu annaks adekvaatse pildi. Miks see raamat mulle kokkuvõtteks siis nii meeldis? Nähtavasti just selle armastuse, hoolivuse, heatahtlikkuse pärast (kuigi siin näidatakse kõrvuti sellega inimeste kurjust, kättemaksuiha ja piiratust). Leplikkuse pärast. Ehk. Raamatut läbi tõesti rahulik rütm – nagu rahvalugudes teinekord ikka. Mingit põnevuse üleskruvimist pole rohkem kui tavapärases muinasloos. Lihtsalt tekivad mõtted, iseäranis muidugi mäletamise-unustamise teljel, aga minu jaoks oli see armastuse temaatika olulisemgi.
Ilus muinasjutt. Krista Kaera tõlge oli ka hea ja aitas kindlasti kaasa. Ja kujundus (Britt Urbla Keller).
Lingikogu:
- Katkend raamatust (ja eelnev lühitutvustus);
- Eneli Jaama EPLis, tasuline;
- Loterii;
- Marcamaa;
- Hyperebaaktiivne;
- Sõber Raamat;
- Siiliste;
- Kultuuritarbija60+.
* Kuningas Arthur on keskaja Lääne-Euroopa kirjanduses legendaarne kuningas Suurbritannias. Traditsiooniliselt dateeritakse kuningas Arthuri valitsusaeg 5. sajandi lõppu ja 6. sajandi algusse. Keskaegsete ajalooraamatute ja rüütliromaanide väitel juhtis Arthur rooma-keldi Inglismaa kaitset saksi sissetungijate vastu 6. sajandi alguses. Arthuri legendis on põimunud rahvaluule ja kirjandus ning tänapäeval on tema ajalooline olemasolu kahtluse all.
SEHKENDAMINE 