29. Helle Helle “Kui tahad”

Kuidagi jäi silma, et raamat, kus midagi otsekui ei juhtu, kaks tegelast eksivad metsa ära ja peavad seal seetõttu paar ööd veetma. Tundus, et võiks ehk midagi minu jaoks olla? Võtsin raamatukogust ja otsustasin kohe läbi lugeda, kuna raamat on õhuke (suurte peatükivahedega ca 122 lk). Hmm. Meenub, et lugesin kellegi blogist ka seda, kui naljakas on siiski lugeda Taani metsa äraeksimisest (püüan selle lingi siiski leida, hetkel ei leidnud). Ja mind ennast valdas täpselt samasugune tunne. Kui kaks inimest on sattunud 44. nädalal (mis pagana nädal see on? Peale skandinaavide ei kasuta ükski inimene sellist ajaarvestust! Sel aastal 30. oktoober – 5. november) terviserajale jooksma – mh on ühe näol tegemist inimesega, kes jookseb ehk 15 minutit. Selle ajaga on nad (meenutagem – terviserajal) lootusetult ära eksinud. Kohtuvad paar korda ja ekslevad edasi. Kuniks kohtuvad ja sinna hirmsasse terviseradu täis metsa ööseks jäävad. Kus on mingi varjualune, eemal mingi oja. Tegelikult ei maksa sellesse ülearu realistlikult suhtuda, muidu ajab tõesti ainult õlgu kehitama. Pigem tuleb lugeda ülekantumalt, siis läheb lugemine ehk paremini. Või teine võimalus – lugedagi kui kahe linnainimese absoluutset võõrandatust loodusest ja metsast, nii et nad suudavad ära eksida jooksuradadel ja pärast ühte ööd metsas on peaaegu suremise äärel. Mehel jalas vill ja naine oksendab, kuna jõi janutamiseks liiga palju jõevett! Kui teise päeva õhtuks leiavad maja, kus on sees hubane, kaminatuli põleb ja lapsed mängivad, aga sisse neid ei lasta (aga ka politseid ei kutsuta), siis ööbivad selle maja abihoones ja kedagi ei huvita, et mingid kaks kaltsakat sinna üheks ööks sisse kolisid. Hommikul tulevad ainult lapsed uksele.

Järelsõnast nähtub, et tegemist on siiski peene raamatuga – et mõjutusi Herman Bangilt ja kust kõik. Et seal öeldavat vähe, lugeda tulevat ridade vahelt. Ma ei tea – minu arvates ei olnud ridade vahel tõesti mitte midagi. Ja vahele tuli lisaks liialt ebaproportsionaalselt selle tüdruku (38-aastase, st) elulookirjeldust, mida too pärast 19-aastaseks saamist umbes tegi, kus ja kellega elas, kuidas oma elukaaslase Christianiga kokku sai ja nii. Minule jääb küll mulje pigem laisalt kirjutatud raamatust. Kuigi ma peaksin sel korral võib-olla tõesti tunnistama, et ju ma siis lihtsalt enam ei küündi mingitest raamatutest arusaamiseni.

Ka ühes teises blogis märgitakse, et toimetaja on veidi ülenurga tööd teinud (ma lausa uurisin, kes seekord toimetaja on – auväärt Rein Põder – kas siis vanemaks jäänud nüüd? 74-aastane, loen). Esiteks mingid väikesed trükivead, punktide puudumised lõpust, pöörded-käänded vahel viltu. Ja kohati oli mul tunne, et lausa mõni taanikeelne sõna oli sisse jäänud… Muidu ei olekski arvanud – arvaks, et ma lihtsalt ise ei tea neid sõnu. Aga kuna see toimetajatöö oli kuidagi ebaühtlane, siis hakkasin kartma, et ta lihtsalt ei märganud, kui tõlkesse oli taanikeelne sisse jäänud, mis ootas veel eestikeelse vaste leidmist. Mis on nt “fiberhusk” (lk 112)? Nüüd veebist näen, et tõesti ka eestikeelsetel lehtedel selle nimega see toode.

Keegi väidab blogis, et kohati polegi aru saada, kas tegemist on naise või mehega – et ainult kinganumber ütleb seda. Et võiks tegemist olla ka kahe naisega tegelikult. Sellega on nii, et skandinaavia (ja üldse indo-euroopa) keeltes ei saa kirjutada, määramata sugu. Seega on originaalkeeles lugejale kohe täpselt aru saada, kes on kes. Sageli ütleb tema midagi ja tema vastab ja tema ütleb talle ja ta vastab temale. Meie oleme totaalses segaduses, aga originaalilugeja mitte. He-she, han-hon – seal on otsekohe vahe sees. Seetõttu häiris ka siin raamatus, et olidki jäänud ainult need “temad”, kuigi kohati pidanuks ehk ütlema “mees” või midagi sinnapoole – kuna originaali lugejale ei ole see arusaamatu, pole vaja seda dimensiooni minu arvates eesti keeles juurde tekitada.*

Tjah. Minu raamat igatahes ei olnud. Ütleksin, et loodusest võõrandunud linnalaste kurb lugu, kui nende ainus tänapäevane kokkupuude loodusega on jooksmas käimine.

Teised kirjutavad:

* See on tegelikult omamoodi paradoks – nt. rootsi keelde Rootsis, kus see sooneutraalsus hakkab juba liialt võimust võtma, ei ole samas võimalik tõlkida nt Sipsikut, ilma et sa ära ei määraks, kas see nukk on naine või mees. Meie ei ole sellisele asjale ju mitte kunagi isegi mõelnud! Kui vaja tõlkida, siis ma ehk naissoost sõna ei kasutaks – aga milleks meessoost sõna? Sipsik on ju lihtsalt Sipsik! Ja kui Almqvist kirjutas (rootsi keeles) oma Tintomara-tegelase, siis ta tahtis anda mõista, et keegi ei saa täpselt aru, on ta naine või mees, laps või loom. Ometi pidi ta kasutama asesõna ja sellest nähtus ju otsekohe, et naissoost. Kahju kohe neist.

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s