Emadepäev

Ugala käis Tartus külalisetendust andmas. Ma olin selle kohta kiidusõnu kuulnud, aga see ei tähenda minu jaoks enamasti midagi. Mu maitse on teinekord teistest kardinaalselt erinev ja mitmed üleskiidetud tükid pole mulle üldse meeldinud.

Kui Emadepäev algas, vaatasin ka, et nojah, eks näis. Edasi tulid väikesed lakoonilised etüüdid, mis olid nagu peaaegu kõik minu elust maha kirjutatud. Lihtsalt vaata ja imesta, kas Liisa on meie elu elanud? Vaheldumisi sai täiesti ootamatult naerda ja nutta. Ma ei teagi, miks hakkasid pisarad voolama täiesti imelike kohtade peal (kasvõi seesama vana laul, mida pole ammu kuulnud “Ema, kui mina kord suureks saan, kingin siis sinule linna” … Jaana Kena, kes on minule täiesti võõras tegelane, laulis – nii imehästi!) Äratundmisi oli tõesti väga palju (kuigi kõik, olgu, polnud päris minu elust). Alates sellest, kui pidevalt küsitakse “millal siis pisiperet on oodata?”, “on sul mingi viga küljes äkki” jne.

Ma ei oska seda kellelegi soovitada (vaheajal kuulsin kiidusõnu rahva seast), sest ma ei tea, kas mind kõnetas see, et ma olen kõik selle äsja läbi teinud või olen ma ise veidi samasugune või on see universaalsem. Igatahes ma oleksin nõus seda tükki veel vaatama minema …

Terje Pennie on minu jaoks avastus. Näost oli ju enne juba tuttav, aga miks ma teda kuskil (peale Mamma Mia) näinud pole? Ta on hullult lahe 🙂 (kui nii võib öelda). Võib-olla talle noorte osad ei sobinudki, aga nüüd keskealiste omad seevastu vägagi hästi.

Sellest on ka üsna palju kirjutatud juba:

  • Tutvustus Kuluur.err.ee-s;
  • Laiapea – tema näiteks ei suhestu ka eriti. Ma ei saa mittenõustuda ega nõustuda, sest just selline see tükk oligi – et minule meeldis ja ma ei tea, miks, ja ma ei tea, kellele soovitada.
  • Kultuuritarbija60+ – tema samamoodi ei suhestu ja ütleb, et mida edasi, seda rohkem estraadietendus. Võib olla küll.
  • Põim Kama kirjutab Postimehes – tema on justkui see minu tüüp, tema arvustusele suudaks alla kirjutada. Äkki “keskealised valged mehed” tunnevad alles nüüd, mis mulje meid, “keskealisi” naisi valdab, kui me loeme nt kirjandust keskeakriisides vananevatest meestest, kellel on alati lisaks kõigele mingid peeniseprobleemid ;)? Ma ei tea kusjuures.
  • Intervjuu autoriga;
  • Postimees – lühitutvustus; ja veel üks;
  • Margus Mikomägi – tasuline artikkel Maalehes

Igatahes on mul tunne, et see lugu ei sobi väga meestele (kuigi kes teab, eksole), tundub ka, et vanemate naiste jaoks pole seal seda “Ahhaa” efekti. Lisaks ei oska ma arvata, mida mõtleksid lasteta naised, lapsed, noored. Seega – igaüks peabki ise arvamuse kujundama.

PS. Mina ei näe nii väikest kirja lugeda, mis lavale vahepeal projitseeriti. Mõned naljad läksid kaduma. Seekord ei saanud nimelt esimesse ega ka teise ega ka mitte kolmandasse ritta. Viies rida on minu jaoks liiga kaugel.

Advertisements
Rubriigid: teater-muusika-kino. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s