31. Jens Andersen “Astrid Lindgren. Päev nagu elu”

Kuna ma selle raamatu ostsin, jäin õhtul sirvima ja lugesin ootamatult läbi, kuigi teine raamat on pooleli. Lugesin seekord kogu päeva – alustasin juba hommikul, sest kl 11 pidi tulema üks töö ja kartsin, et siis läheb kogu päev ja hilisõhtu selle peale. Töö jäi õnneks tulemata, aga lugemise hoog oli sees ja otsustasin mitte tunda end patusena, kui keset päeva raamatut loen 🙂 . See kõik klappis veel iseäranis hästi, kuna eile oli kaneelisaia päev ja koolist saabus puruhaige laps, seega olin täiega koduperenaine, kes valmistas sooja lõuna, jahutas külma märja lapiga lapse kuumavat laupa, pikutas tema kõrval ja tegi viinasokke. Vahele lugesin Astrid Lindgrenist, kelle raamatus räägitakse palju lastest, nende hirmudest, üksindusest ja nende vajadusest (vähemalt ühe) täiskasvanu järele, kellele toetuda.

Ma pole sel aastal kuigi palju raamatuid lugenud ja nende seas pole väga häid raamatuid palju olnud (enamasti olid head raamatud maikuus loetud). Selle raamatu kohta aga võiks öelda, et mulle väga meeldis. Ma ei ole ju Astrid Lindgreni elust kuigi palju lugenud ega teadnud, seega minu jaoks oli kõik põnev ja uus, seda enam, et Jens Andersen ei kirjuta seda raamatut lakooniliselt, kronoloogiliselt ja fakte üles lugedes, vaid toetub paljudele seniavaldamata kirjadele Astrid Lindgreni mahukast kirjavahetusest, mis on UNESCO Maailma Mälu pärandina Kuningliku Raamatukogu arhiivis säilitatud (pidi olema 150 riiulimeetrit, seega suurim eraisikust jäänud kogu Rootsis), ja suudab igast eluetapist välja noppida just mingi temaatilise terviku, et kronoloogilist edasi-tagasi hüppamist on kokkuvõtteks tegelikult suhteliselt vähe.

Muidugi on eesti lugeja jaoks suhteliselt esmakordselt pikemalt juttu sellest, et Astrid sünnitas oma esimese poja juba 19-aastase tütarlapsena salaja Kopenhaagenis, kus laps kolm esimest eluaastat ka kasuperes elas. Lootuse alleel (Håbets allé 36) Kopenhaagenis Brønshøj linnaosas. Tegelikult lähebki sellele raamatust suhteliselt palju lehekülgi, kuna see on varasemates biograafiates väheräägitud (kas üldse?) punkt – Lasse sünnist ja käekäigust on kirjutatud nii pikalt, et jutt hakkab kirjandusliku loomingu poole kalduma alles pärast 125. lehekülge (tõele au andes tuleb muidugi mainida, et algab kogu see saaga 54. leheküljelt alles). Omal moel sensatsiooniline, aga on pälvinud raamatus teenitult just nii palju lehekülgi – eks just see oli üks väga tugev raputus, mis pani aluse nii paljudele üksikutele lastele ja väikestele üksindust tundvatele poistele Astrid Lindgreni loomingus. Mulle meeldib, et Jens Andersen oskab kõike justkui seostada, analüüsida, viidata asjadele, millele paratamatult varem väga mõelnud ei ole, kuna tema raamatuid, mis siin salata, lugesin siiski pigem lapsepõlves. (Viimane raamat, mis meie lapsepõlves ilmus, oli Vennad Lõvisüdamed ja Röövlitütar Ronja ühisköide. Mio, mu Mio, Madlikeseraamatud, Hakkaja Kaisa, Päevanurme, Lärmisepa tänava Lota, isegi Vahtramäe Emil – kõik need ilmusid hiljem ja nende sisusid tean peamiselt ainult lastefilmidest või (Emili puhul) ettelugemisest). Ja minule tundub endiselt, et need on head lasteraamatud – täiskasvanuna lahedad ainult kuidagi laste kontekstis. (Muumid mulle samas lapsena üldse kohale ei jõudnud, seevastu täiskasvanuna meeldisid vägagi).

Vaatan, et kaldun selles postituses kõrvale ja raamatust kirjutan vähe. Täpselt – mis sa ikka oskad kirjutada. Soovitan lugeda. Raamat inimesest, mitte sündmustest. Jaanika Palm Lastekirjanduse Keskusest ütles kultuuriuudistele: “Kui rootslaste puhul oleks ilmselt Astrid Lindgren hästi püha inimene, siis taanlaste puhul paistab natukene rohkem seda inimest ennast või tema elu sealt tagant välja.” See oli ka üks lause, mis mind lugema ahvatles. Võib-olla just mitte päris sellepärast, et “rootslastele on AL püha”, vaid taani kirjanik ei saa raamatut kirjutades eeldada, et kõik tunnevad Rootsi taustu, mistõttu ta ei võta seda enesestmõistetavalt ja selgitab. Meile, samuti Rootsist väljaspool elavatele inimestele, on see vägagi tervitatav. Kuigi mulle ehk mõned nimed ongi rohkem tuttavad kui keskmisele eestlasele.

Astrid Lindgren ongi inimesena nii põnev, et temast raamatu lugemine ei pea sugugi olema seotud tema enda loominguga. See tähendab – need, kes pole biograafilise meetodi erilised pooldajad, ei peaks väga muretsema. Lindgreni elulugu on ajastu lugu ja inimese lugu. Kuidas oli sündida Smålandis Vimmerby lähedal Näsi talus 20. sajandi algul ja teha “iseenda näitel” läbi kogu sajandi areng. Teha iseteadlikud valikud väga noores eas (mitte abielluda 50-aastase kirjastajaga, kes oli Lasse isa ja kes oleks meeleldi Astridi pärast oma lahutust ära kosinud ja koju viinud oma (lisaks Lassele) 8 lapse kasuemaks), elada üle sõda, abielukriis, mehe surm, muutused lastekirjanduses ja lastekasvatuses jne. Ainus osa, mis mulle väga ei sümpatiseerinud, oli tema poliitiline võitlus ehk nn. Pomperipossa juhtum, kui ta sotsiaaldemokraatias pettus ja Expresseni veergudel nende valitsusega valimiste eel maksupoliitika teemadel võitlust pidama hakkas. Kuulun vist pigem nende hulka, kellele tundub see lugu veidi… fookusest väljas. Muidugi on võimalik sedasi tähelepanu juhtida asjadele, mis on valesti ja kindlasti oli Astrid Lindgrenil terav pilk. Aga ta oli siiski üks kodanik teiste seas, temal oli üks arvamus, paljudel teistel ehk teine. Samas oli ta tuntud nimi ja Expresseni peatoimetaja oli lähedane peretuttav, seega tundub see eriti just tänases kontekstis kuidagi näotu. Hilisem loomade õiguse eest võitlemine on ka õilis, aga tema stiil oli nendel aegadel kuidagi ikkagi “kuulsa vanainimese” oma. Nojah, tegelikult mingi loomakaitseseadus tema 80ndaks juubeliks talle (ja Rootsile) ju kingiti, aga tollega ei olnud kaitsjad tegelikult rahul – oli vaja kaugemale minna. See üritus on iseenesest loogilisem Astrid Lindgreni suguse inimese võitlusena ning tema kui paljudest idüllilistest talumaastikest kirjutanud maailmakuulus lastekirjanik sai kindlasti olla abiks tähelepanu tõmbamisel sellele teemale.

Veel märgiks ära pealkirja, mis pärineb Thomas Thorildilt (18. saj) ja mida Astrid Lindgren nägi noorena Ellen Key Strandis seinale kirjutatult, kui nad sõbrannadega parajasti 300-kilomeetrilist jalgsimatka tegid. Aasta oli vist 1925, suvi. Päev nagu elu. Denna dagen, ett liv. See on ka lause, mida onu Melker tihtipeale Soolavaresel kasutab. Beekmani tõlkes olla see “On see alles päev!”, millega lause sisu tegelikult veidi kaduma läheb. Tegemist on omamoodi Carpe Diem manifestatsiooniga, mida Melker söögilauas ka Pellele selgitab. Sellisena elas Astrid Lindgren – see Thorildi fraas tundub suhteliselt tabava kokkuvõttena tema elust.

Niisiis – ma soovitan seda raamatut lugeda. Tiina Toometi tõlge on ka väga hea. Paraku ei tunneta toimetaja või korrektori tööd, kuna trükivigu oli masendavalt palju 😦 .

Melker arvab siin, et Denna dag, inte ett liv / Päev, aga ei mingit elu.

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

One Response to 31. Jens Andersen “Astrid Lindgren. Päev nagu elu”

  1. iibis ütles:

    Tore, et kirjutasid. Ma kah ostsin endale, kuna jäin poes sirvima ja enam käest ära panna ei suutnud. Tundub tõesti üks selle aasta lugemisrosinaid. Seetõttu püüan ka aeglaselt lugeda, et kauemaks jätkuks.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s