32. Per Petterson “Ma nean aja voolu”

Ma ei tea, miks ja kust ma selle raamatu endale lugemist ootavate raamatute nimekirja kirja panin. (Olen tegelikult pettunud juba neljas raamatus, mis ma sealt nimekirjast võtsin – kolm viisin raamatukokku tagasi ilma läbi lugemata. Osalt alustasin, osalt lugesin suisa 100 lk. Ikka suur vedamine, kui järjest tulevad HEAD RAAMATUD nagu vahel on juhtunud).

Nüüd ma muidugi juba paljastasin ka selle, et see raamat mulle ei meeldinud (oleksin pooleli jätnud, kui see poleks nii lühike olnud). Mul on norra kirjandusega üldse mingi jama – ma ei leia ega leia sealt seda, mis minu maitsega klapiks. Pidevalt mingi sisutu soigumine, ei teki poeetilist tervikut ega paku midagi hingele.

1989. aastal on Arvid Jensen on parajasti abielu lahutamas, tema ema aga saab teada, et põeb ravimatus staadiumis maovähki ja läheb kõigile ootamatult paariks päevaks oma kodumaale Taani. Nüüdseks 37-aastane poeg Arvid järgneb talle päev hiljem. Ja tegevus toimubki aeglaselt selles ajas ning tagasivaadetena Arvidi noorusesse ja lapsepõlve. Nimelt on ta tulnud kõrgkoolist ära, et minna tootvale tööle vabrikusse, kuna on hakanud kommunistiks. Tagakaanel leiduva tutvustuse järgi tundub minategelasele, et “just selle otsusega kaotas ta läheduse emaga, kes ise pidi ülikoolist loobuma olude sunnil ja jäi eluks ajaks lihttööliseks.” Tjah, see kindlasti klapib. Minu arust ongi kogu raamat selle väikese poisi karje või püüdlemine ema poole, samas igasugused vaheklipid sellest, kuidas ta tüdrukuga käima hakkab, ei paljasta sugugi seost nende võimaliku lahutuse või isegi sellega, et sellest tüdrukust võiski saada tema naine ja laste ema. Mulle jäi hoomamatuks, kuidas see üleüldse asjasse puutus. (Möönan, et vbolla lugesin kuidagi pealiskaudselt ja mõte läks otsustava tähtsusega kohtadel siis uitama äkki). Iseäranis vaidleks aga vastu tagakaanel öeldule, et kui Arvid Taani emale järele jõuab: “Kohapeal avastab ta õudusega, et tema teadmata on langenud Berliini müür ning et ema meeli näib köitvat rohkem Gorbatšovi kui Arvidi saatus” – selle lause puhul on konkreetselt tunne, et tegemist peab olema mingi muu raamatuga! Sest tegelikult ei olnud see aastaarv siin kuigi oluline! Oluline oli kõik muu. Elamata elud. Saavutamata kontaktid. Seega lause: “Autor ei kiirusta puändini jõudmisega, see on peidetud lugemise protsessi endasse ja aja voolu paratamatuse tunnetamisse valusse.” on mõnevõrra eksitav, kuna väga konkreetset püänti, peab tunnistama, polegi. Peale selle ema järele ihalemise ja peategelase ääretu (suisa ärritava) ebaküpsuse ongi väga oluline teema n-ö “elamata elud”. Ühel ei ole võimalik haridust saada (kuigi on lugenud kõiki uuemaid raamatuid ja on suhteliselt haritud), teine otsustab ise sellest teest loobuda kommunistliku ideoloogia tõttu.

Minult soovitust ei saa, pigem hoiatuse. (Ja ärge mind uskuge – kui raamat on nii paljudesse keeltesse tõlgitud ja ka mingeid preemiaid saanud, siis peab seal ju midagi olema. Põhjamaade nõukogu kirjanduspreemia, Bragepreemia, Kriitikute preemia/Kritikerprisen).

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s