Teineteiseta Vanemuises

Teatrietendustest kirjutamine pole tegelikult minu rida. Aga meeldetuletuseks ja soovitamiseks ma siiski paneks märgi maha. David Hare’i Teineteiseta (lavastaja Jüri Lumiste) esietendus Vanemuises vist suisa sel nädalal alles. See tükk on üle maailma suhteliselt populaarseks osutunud, isegi Broadwayle jõudnud. Ma ei tea, kas autoriõigused seetõttu ka kallimad olid. Aga minu arvates on Vanemuisest tark tegu investeerida heasse tükki ja heasse külalisnäitlejasse: Tõnu Ojasse. Sest just selle näidendi tekst ja Tõnu Oja tegid sellest etendusest tõsise elamuse. Muu ei olnud kehv, aga muu üksi ei oleks nii tähelepanuväärne olnud.

Foto: Gabriela Liivamägi

Foto: Gabriela Liivamägi

Mainin kohe algul ära, et mulle meeldis lavakujundus, kuna see oli tavaline ega olnud midagi sümboolset ega imelikku, vaid klassikaline ja kõik vajalikud mööblitükid olid olemas. Diivanist ja söögilauast kuni külmkapi, pliidi ja veekraaniga kraanikausini välja. Pidage mind vanamoodsaks, aga selline klassikalisus rahustab lausa hinge (kunstnik Pille Jänes).

Kokkuvõte kõlab sedasi:

Kaks üksildast inimest, noor naine ja pisut vanem mees, kes kunagi teineteist salaja armastasid, püüavad ühel jahedal ööl selgusele jõuda, mis ja kui palju neid päriselt ühendab. Mees on edukas restoraniärimees. Naine töötab õpetajana tagasihoidlikus linnakoolis ning tema koduks on äärelinna kesine üürikorter. Selgub, et kuigi kirg pole nende suhetest kadunud, on ootused ja vaated elule vägagi erinevad. Kas mees suudab loobuda eelarvamustest? Kas naine tahab oma põhimõtteid muuta? Saavad nad kokku? Või mõistab naist hoopis mehe noorukist poeg?

Foto: Gabriela Liivamägi

Foto: Gabriela Liivamägi

Aga selge on, et tegelikult ei anna seda etendust ainult selliselt kokku võtta. Võib-olla tunduski häiriv see, et tegelikult vaatad ja kuulad ja saad mõlemast poolest aru, mõlemal on õigus, kumbki pole ebameeldiv. Pooli valida pole seega tõepoolest võimalik (kuigi minul tekkis kangesti ikka mõte, et MIKS sellele Tomile see Kyra üldse nii kangesti meeldis, kui nad olid ilmselgelt täiesti erinevad. Ses suhtes pean tunnistama, et ma siiski valisin poole – Tomi poole – aga mitte objektiivsetel alustel). Tõnu Oja Tom oli nii inimlik ja nii usutav ja nii hea, tundus mulle. Ja Maria Annus Kyra osas oli täitsa okei, kuigi karp ei vajunud lahti otseselt, et “oh, milline leid!” vms. (Samas Vanemuise näitlejatest õiges vanusegrupis siiski ainuke, kes sinna sobiski).

Foto: Gabriela Liivamägi

Foto: Gabriela Liivamägi

Samuti oli Kyra juures paar omadust, mis tema “imelise altruismi ja eneseohverduse” juures tundus kahtlane. On lihtsalt üht tüüpi inimesi, kelle ideed on väga üllad, aga, nagu Tom ütleb, kelle üllus avaldub tänu sellele, et nad saavad bussi pealt maha astuda ega pea “nende inimestega” elama. Enese pühendamine pärissuhtesse ja toimetulemine raskustega enda elus ei kuulunud Kyra ampluaasse. Nimelt üks asi tundus karjuvalt kahtlane: kui Kyra hakkas rääkima, kuidas ta süüdistab Tomi selles, et too tema kirju reisilt ei peitnud pööningule salakappi, vaid jättis kööki, kust Tomi naine Alice need avastas, mis viis Kyra lahkumiseni nende elust. Päevapealt. Kyra leiab, et Tom tegi seda nimelt. Aga kullakesed – kui tegigi? Siis oli ta nõus tooma asjad päevavalgele, tegema läbi raskused ja lõpetama patuse topeltelu.

Foto: Gabriela Liivamägi

Foto: Gabriela Liivamägi

Kuidas Kyrale see õiglane ei tundunud – ta süüdistab Tomi, et too ei ole kunagi suutnud taluda tõelist ÕNNE. No halloo – sa heidad abielumehele ette, et too ei ole nõus jätkama 6 aastat kestnud topeltelu, armuafääri peres elava assistendiga, kes on ühtlasi ta naise hea sõbranna? Hmm. See nagu loksutas kõik paika ja ma ei suutnud Kyrast tegelikult aru saada. Päästa üks õpilane sitasest eeslinnakoolist, leida temas säde, julgustada teda – palun väga, see on õilis ja tore. Aga selle juures rikastele ette heita nende elu ja leida, et elada külmas äärelinnakorteris oma töökohast teisel pool (Londoni suur)linna – seda pean ka mina pisut märterlikuks nagu Tomgi. Jah, kui pole teist võimalust – aga kui oleks? Ega pea villasse kolima, palmisaarele. Aga elutingimuste lihtlabane pisikenegi parandamine ei saa olla vastuolus õilsa ülesandega parandada maailma, andes oma väike panud ühiskonna kõige madalamas kihis.

Kaldun liiga isikukeskseks, analüüsin tekstis leiduvate inimeste käitumist ja iseloomu. Teatri puhul pole see ehk kõige olulisem. Olulisem on, kuidas see kõik välja toodi. Vot ja Tomi valu ma nägin, see oli imeliselt välja toodud. Postimehes kirjutab Liisa Ojakõiv, et Kyra enesevalitsus (või pigem ärritus) avaldus selles, kuidas ta süüa tegi. Ja kuidas see lõpuks pooleli jäi, kuna spagetid keesid liiga ära. Ta tõi esile, kui hästi Kyra kui õpetaja suutis vestluses kuulajaks jääda ja pigem suunata (võib olla tõsi. Kuigi see puudutab ka pigem teksti kui lavastust ennast).

Tjah, ikkagi oli põnev ja samas valus näha, kuidas kaks inimest, kes põhimõtteliselt teineteisest hoolivad, ei saa koos elus edasi minna, kuna mõlemal on erinev arusaam. Tegelikult (minu arusaamist mööda) pigem naisel.

Mis ma ikka jahun, midagi mõistlikku öelda ei oska. Igatahes julgeksin öelda, et seda Vanemuise tükki vaadata oleks isegi mõtet ja ei pea kahetsema 🙂

Advertisements
Rubriigid: teater-muusika-kino. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s