34. Martina Haag “Midagi on valesti”

Lugesin vahele selle raamatu. Kui Martina Haagi eelmised raamatud ca 10-15 a tagasi ilmusid, ei suutnud ma neid eriti lugeda, kuigi sõbrannad lugesid ja kiitsid. Ma ei mäleta, miks. Mine võta kinni. Seekordne, nn “lahutusraamat” oli täitsa ok. (Kõlab kuidagi lakooniliselt ja üleolevalt, aga eks ma siis ütlen veel paar sõna, sest mul ei ole selle raamatu vastu midagi, üleolekut mh ka mitte).

See raamat põhineb tegelikult kirjaniku enda lahutusaegsetel tunnetel ja mõtetel, see on osalt kirja pandud nende tunnetega toimetulekuks. Martina Haag ja tema mees Erik olid Rootsi avalikkusele väga tuntud inimesed. Mh sellepärast, et Erik töötas teles ja sellised inimesed jäävadki rohkem silma, ning sellepärast ka, et Martina raamatud olid meelelahutuslikud ja meeldisid paljudele. Sellepärast oli nende lahutus ka suur meediasündmus, mis raskendas olukorda veelgi.

Raamatus vaheldub aeg, mil peategelane Petra sai teada mehe uuest armsamast selle ajaga, kui ta pärast lahutust on tõmbunud Põhja-Rootsi kaugesse nurka, Kungsledeni matkaraja viimasesse punkti, kust lähimasse asustatud punkti on 2 päeva teekond ja kus ei ole mobiililevi ega elektrit (v.a. päikesepatareil töötav üks kontakt, kust vahel arvutit laadida – ta kirjutab nimelt raamatut. Lahutusest). Matkamaja perenaiseks kolmeks nädalaks. See on seega konkreetne raam.

Need tunded, mis valdavad inimest, kes mõistab, et tema elu, nagu ta on seda seni tundnud (Petra oli 15 a abielus olnud, neil oli kaks last /Martina oli 20 a koos olnud oma mehega ja neil oli 4 last), variseb kokku. See põhjatu valu ja varing, tühjus. Ta on seda väga hästi ja täpselt kirjeldanud – ma ei usu, et seda reaalselt mõistavad need, kelle endaga seda juhtunud ei ole. Võivad teadmiseks võtta. Sest ükski loogika ega “maailma suurim õiglus” selles osas tänapäeval kahjuks üldse ei kehti. Kui üks pool on leidnud teise ja kavatseb senisele suhtele otsa teha, siis peab see teine pool siiski oma eluga edasi minema. Sellest see raamat ongi – kuidas tulla toime selle pettumuse, viha, jõuetuse, lootuse ja masendusega. Unetusega. Söömisvajaduse kadumisega. Breakdowniga. Sest on ju lapsed ja nende jaoks tuleb kõik siiski talutavaks teha. “Emme ja issi armastavad teid endiselt”, “Emme ja issi saavad kenasti läbi”, “See pole teie süü” jne. Selleks on vaja tugevaid inimesi, kuigi just sellisel hetkel on peategelane ju ise nõrgem ja sügavamal augus kui keegi teine. Nagu Martina Haag on raamatut tutvustades mitu korda öelnud: tekib hetk, kui pead hakkama mõtlema, kes sa oled, kui sinu elust 20 aastat (mis on täiskasvanuelust lõviosa) oled olnud ühe perekonna osa ja seal on olnud su ankur ja baas. Kirjanik on ka öelnud, et ta tahtis analüüsida, kuidas sellest välja tulla, et tegemist ei ole kättemaksuraamatuga. Ja ega ei olegi – igaüks võib oma järeldusi ise teha. (Kehvem on see ehk Rootsis, kus kõik asjaosalised täiskasvanud on avaliku elu tegelased ja meedia kõrgendatud huvi all. Mistõttu on ta tegelikult tahes-tahtmata ikka veidi päevavalgele tirinud – on see fiktsioon või mitte, ei tea ju keegi, kui juttu tuleb sõnumitest, kinkidest ja küünlajalgadest voodi kõrval).

Selles osas on eesti lugejal parem lähtekoht – ta ei tunne asjaosalisi, kelle baasilt see fiktiivne lugu on kirja pandud. See tegeleb lihtsalt lahutusse sattunud naise tunnetega. Ei mängi kaasa see, kas Martina Haag on meile sümpaatne või mitte ja mida me teame Erik Haagist ja üldse sellest, kuidas nad oma varasemat suhet meedias eksponeerisid või muud sellist.

Hetkel aktuaalsete sündmuste valguses on siin raamatus tegelikult ka see aspekt, mida teeb avalik meediatähelepanu, kui tegemist on sinu enda kõige isiklikumate asjadega. Mulle meeldis väga see üks koht:

Lähen Konsumisse. Õhtulehtede esiküljed hüppavad näkku: Muinasjutuline armastus sai otsa! Pilt, kus me Andersiga teineteisele naerdes otsa vaatame. Kujundaja on arvuti joonistusprogrammiga vaeva näinud ja hiirega hoolega klikkides meie pildi peale pika siksaki joonistanud, nii et tulemuseks on puruks rebitud süda. Täiskasvanud inimene, kellel on võib-olla ka endal perekond, on teinud seda oma tööajal. Ta sai selle eest palka. (lk. 139, tõlk. Kadri Papp)

Selge see, et on inimesi, kes ise oma eraeluga ja armastustega seltskonnaveergudel eputavad ja seetõttu tekib inimestel kõrgendatud huvi just nende eraelu vastu. Samas ei tohiks tõesti hetkekski unustada, et siin on tegemist siiski inimeste päristunnetega ja elusfääriga, kuhu meil ei ole asja. Sest meil siin Eestis on praegu samamoodi vaja hakkida ja nokkida, kõikidel on vaja sõna võtta ja pasundada, Vahur Kersna ei saa näiteks oma kahjurõõmsat klähvimist kunagi maha keerata. Jajah, nõmedad lood, aga unustame, et siin on asjaosalistel endil tegemist ja jama küllalt, veidikenegi respekti, isegi kui konkreetsed inimesed meile endile võib-olla tihtipeale ei sümpatiseeri. Jätame otseselt paarisuhtesse tikkumise tegemata.

Ja veel üks asi, miks see raamat on sümpaatne. Esiteks on siin just nii vähe glamuuri kui vaja – olemegi Põhja-Rootsis ja ümberringi on metsik ja imeline loodus, mis on linnainimesele tihtipeale siiski hirmutav. See on see, mida keegi hiljaaegu Washington Postis vist rootsi kirjandusele ette heitis, väites, et seda Nobeli kirjandusauhinda tuleks seetõttu rootslaste otsustusväljast võimalikult kaugel hoida (vms). Lume langemine, mets, tuul, aeglus. Minu hinnangul on seda rootsi kirjanduses ikka suhteliselt vähe, pigem alati mingid moodsused ja uus moraal, millel pole enam pidepunkti. Seda enam oli tore lugeda just rootsi kirjandusest traditsioonilise abielu purunemise raskest traumast – selle lähtepunkt on just traditsioonilise abielu olemasolu, mis on justkui moraalne pidepunkt ning millest sündmused ja tunded hakkavad lähtuma. See on omamoodi kosutav. (Ja ärge tulge ütlema, et Martina Haag on ju tegelikult eesti juurtega (vanaisa). Sest tegelikult on ka tema lahutuslaps ja teiseks on ta siiski sündinud ja kasvanud täielikult Rootsis ega oma Eestiga siiski mingeid seoseid. Samamoodi tema õde Bea Uusma, kes on samuti mh. ühe huvitava raamatu kirjutanud).

Niisiis kokkuvõtteks: lihtne ja kiire lugemine, aga mitte labane.

Teised kirjutavad ehk paremini:

Advertisements
Rubriigid: lasteteemad, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s