35. Rein Raud “Kell ja haamer”

Võtsin julguse kokku ja ostsin pooleldi kinkekaartide eest selle (kusjuures juhtumisi autogrammiga) raamatu (22,75 EUR on hind!). Sest Rein Raud oli kunagi mu suur lemmik – vist siis, kui kõik lugesid ja kiitsid Venda, lugesin ka, aga siis tema vanemaid raamatuid ja need väga meeldisid. Venna osas jäin kuidagi kahevahele, Hotell Amalfi oli ka mis ta oli, Rekonstruktsiooni puhul ägasin juba (toona tegin ka selle kehva otsuse, et peaks ise ostma ja pärast nägin kanget vaeva, kellele ja kuhu ära sokutada. Ei mäletagi, kas sain lahti ja sel juhul kes see vastutulelik oli) ja Täiusliku lause surm oli ka väga igav. Ainult vahele see Vanem, paksem, tigedam oli veel südantsoojendav. No ja nüüd rääkis ta kõikjal meedias, et alustas selle raamatu kirjutamist juba 1987. aastal, aga ju polnud aeg veel küps ja osaliselt muinasjutuline ja… Raamatu kujundus ja väljanägemine olid ka nii ilusad, et ei suutnud vastu pidada. (Asko Künnap).

Veebis veel väga keegi kirjutanud ei ole, Janika Läänemets ERRi kultuuriportaalis ainult. Seetõttu on sutsu õnnetu lugu nüüd, kui keegi minu kokkuvõtet esimesena loeb (nojah, võib-olla intrigeeribki). Sest minule see raamat ÜLDSE ei meeldinud. Ühestki otsast. (Peale väljanägemise, mis oli imeline). Minule jäi täpselt selline mulje, et kunagi 1987. aastal alustas Rein Raud mingi asja kirjutamist ja arvas, et küll selle kuidagi annab kokku siduda, kui mingi hea mõte tuleb. No ja kuna nüüd enam muid mõtteid ka polnud, siis kirjutaski kokku ja püüdis, aga välja õieti ei tulnud (mul on kange hirm, et need vanad raamatud, mis mulle väga meeldisid, äkki ka enam ei meeldi – seda on varemgi juhtunud, et mingid järgnevad teosed muudavad ühtlasi esmaloetu muljet ja tõlgendust. Sellepärast ei julge ma oma vanu lemmikuid teinekord enam uuesti üle lugeda). Sellepärast soovitangi enne lugeda seda arvustust ERRi kultuuriportaalis, kuna minu arvamus ja maitse on alati kõikidest teistest erinev ja minu võime ennast väljendada annab alati soovida. Nt kirjutab Janika Läänemets:

“Kell ja haamer” on väga mitmekihiline teos. Tegu on korraga nii ajaloolise romaani, müstilise põneviku, ulmeka kui ka filosoofilise mõtisklusega aja, saatuse ja jumaliku tasakaalu teemadel. Autor ei näi seejuures üht lugemisviisi teistele eelistavat, kõik romaani kihid on tähtsuselt (ja ka mahult enam-vähem) võrdsed. See peaks omakorda kindlustama raamatule laia lugejaskonna.

Olgu, väga sümpaatne on see mäng, mis oleks justkui kõige aluseks. Kell ja haamer. Kõik see, mis oli kirjas tagakaanel, andiski lootust, et raamat on hea:

Sümbolid on samad: naine lastega tähendab kannatust ja lootust, puud tähendavad elu jätkumist. Täring on juhus, vähim number tema tahkudel on üks, suurim kuus. Meri tähendab lõpmatust. Kellan on siin vanad ja südametega, sestap kulgeb ka aeg teisiti, libiseb koos osutitega mööda sihverplaate, mitte ei üple kaasa koos üksteist väljavahetavate numbritega tumedal ekraanil.

Ja peategelaseks oleva mängu kirjeldus:

Tarvis läheb viit erinevat kaarti, millel on kujutatud vastavalt kell, haamer, kell ja haamer, kimmel ja võõrastemaja, ning kaheksat täringut. Kuuel neist on ühel küljel üks arv ühest kuueni, ülejäänud küljed on tühjad. Seitsmenda täringu ühel küljel on kell. Kaheksanda täringu ühel küljel on haamer.

Noh, innustab ju lugema? Seega algatuseks tundub, et liigume kahe aja vahel – 19. sajandi esimene pool ehk Otto von Dodeckeri elukäik ja Undivere mõisa käekäik toona, teiseks kaasaeg, kui Jasper tuleb mõisas asuvasse muuseumisse praktikale, et Otto von Dodeckeri päevikuid ja kirju uurida. Palju tegelasi. Jasper on siin keskmes, aga ka keegi Sigrid, kes lööb Pärnumaal kehvas kodus ukse kinni ja tuleb Tallinna ja teenib raha stripibaaris. Aga ei, siis oleme äkki ka 1950. aastas, kui Undivere mõisas tegutses lastekodu ja taheti ka kooli avada. Teiseks ka äkki 1980. aasta, kui külanõukogu esimees püüab alustada mõisahoone restaureerimis- ja renoveerimisprojektiga. No võiks ju arvata, et see paljusus on tingitud kuidagi selle mängu kaartide arvust või nimetusest, aga kuidas ka ei püüa – ei. Lihtsalt on vaja palju erinevaid aegu näidata, millest 2 on nõukogude ajal ja ülejäänud kaks sündmuste arengu mõttes alg- ja lõpp-punktis. Kui see kaardimäng on siin olulisel kohal, siis oleks tegelikult tahtnudki kuidagigi sisse elada mingitesse sündmusmustritesse, mis oleksid kuidagi ka kaardimängu hiljem aidanud paremini mõista: et ahaa, oleme selle tee kõik läbi teinud sündmustega, mis nüüd mängus. Reaalselt oli siin aga üks raamatu vahelt välja kukkunud kaart siin, teine fragment seal ja seoses kaardimänguga suurt muud ei midagi. Vihjed, salapäratsemine – seda oli seevastu küll.

Lisaks oli igas ajastus üks punapäine rohesilmne naine (no vbolla olen selle rohelise asetamisega nüüd viltu pannud, äkki olid tal alati rohelised riided 🙂 ), kes kuskilt ilmus, kuhugi kadus, aga oli alati nagu mingi võlur, kes lükkas asju maja korrashoiu poole teele. Samas need inimesed … noh, ei tundunud kuidagi nii olulised, et läbiksid selge punase joonena ja tekitaksid arusaama, miks peaks lisaks kaardi- ja täringumängule lisatama veel üks vana muistend ühest punapäisest üleloomulikust olendist, kes igas ajas uuesti kummitama tuleb. Eriti “Punamütsike” Ira oli minu jaoks arusaamatu lisand sellel teel. Nüüd võib muidugi öelda, et ma olen loll ja ega peagi seda kõike mingitmoodi tõlgendama ja kirjanik saab habemesse naerda, millist arusaamatust tal vaeste kirjandushuviliste prouade seas on õnnestunud külvata. Mina mäletan aga juba ülikooli ajast, et mind hakkas lõpuks juba ärritama, et kõik endast lugupidavad romaanid pidid sulle rääkima vähemalt kaks lugu, mis lõpuks kuidagimoodi ühendati – teinekord ei olnud sellisel võttel mingit mõtetki. Nüüdki raamatupoodides tagakaanelt kokkuvõtteid lugedes on need umbes sarnased: “Pärast X juhtumist, peab tegelane Y suunduma Z-sse, lahti hakkavad kooruma hirmsad tõsiasjad minevikust” ja kogu raamat jälgib siis truilt Y aega ja seda vana aega, mil kõik alguse sai. Rein Raud aga segab jälgi ega räägi meile muud lugu kui Undivere mõisa oma, seevastu umbes neljal ajajärgul (võib öelda, et ühiseks nimetajaks on hoone, aga 1950/1980/2016 on ka paar tegelast, kes ühendavad – samas MIKS siis just ainult uuema aja tegelaste seas, kui 19. sajandi alguse omadega nii kui nii ei saa samu tegelasi läbi vedada). Raamatu peategelaseks on seatud mõis ja selle ümber toimuv. See, kuidas see mõis elukäike mõjutab. AGA. Segame sisse müstilisi elemente, asju, mis tekivad kuskile ja siis ootamatult kaovad, mingid müstilised Kalamehed, kes inimesi kuhugi (Unustatud linna, õige, kuhu mujale) ära viivad ja kes on läbi aja Undivere kandis välja ilmunud küll Fischeri, Rõbakovi või Skare (? ma hetkel ei viitsi otsida, kas oli) nime all. Nojah, tore on, kui sellised muinasjututegelased, aga ma ei suuda seda kõike muidu nii realistliku vaat et 80ndate kirjandust meenutava olustikukirjeldusega kokku viia. Nagu mingit Raimond Kaugveri bestsellerit loeks mingite segaste lisanditega.

Näiteks on siin veel üks Aafrikast toodud imelik must kujuke, kes korraldab jamasid. Nii väikesed sutsud sellest, et kipuvad raamatulugemise jooksul juba ununema ja lõpuks isegi Otto Dodeckeri kirjas natuke kõneldakse sellest – aga see ei anna ka mitte midagi peale lihtsa “noh sihuke väike lisadetail” juurde. Sama lugu klaveriga mõisas – seda nimetatakse ühes, teises ja kolmandas ajas. Järelikult raamatutegelane. Aga üks paljudest ja võime kohe ka unustada. Kirjutuslaud – sama asi. Või see Airi, kellega Jasper rannas juhtumisi kokku saab ja kelle Kalamehed minema viivad ja kes veel paar korda Jasperile siis unes ilmub.

Või kasvõi see, et Jasperi sattumine Undivere mõisasse muuseumidokumente uurima saab alguse mingitest kahtlastest tüüpidest, kes maksavad talle peale ja korraldavad talle selle koha, et too saaks Jürgeni (üks kohalik spsonsor ja rikkur, Sigridi mees – sest Sigridil on mehe eest õnnestunud varjata oma stripitüdruku tausta ja jõuda eesmärgile ning temaga abielluda ning sinna kolida) “nõrga koha” välja uurida. Võiks ju siis arvata, et siin on tegemist Kalameeste või mõne osaga kooruvast mustrist. Aga ei, lõpus justkui selgub, et need on lihtlabased Jürgeni konkurendid (kes teavad nähtavasti Jürgenist kordades rohkem kui Jasperil üldse oma ühe-kahe kohtumisega õnnestub teada saada). Seega muudkui loed ja loed, püüad meelde jätta, loodad, et tekib mingi seos millegi või kellegagi, aga seda ei teki.

Kuniks lõpuks lausa möödaminnes siis paljastatakse, mis selle hasartmänguga teha saab. Aga siis on juba hilja, siis ei paku miski enam huvi, siis ei teki ka mingit asjade omadele kohtadele asetumise tunnet enam. Paraku. Noh, äärmisel juhul mõistad, miks see Sigridi lugu sinna üleüldse sedasi sisse oli pressitud. Sest just lõpupoole oli tõesti füüsiliselt vastik lugeda – ja kindlasti see oli ka eesmärk, häštääg miitoo, eksole.

Või kui raamat algab keldrilabürintides, kus oskab ringi liikuda vaid Oskar, siis hakkad nagu arvama, et see labürint mängib seal raamatus mingit rolli. Aga ei mängi – paar korda käiakse seal veel, täiesti niisama, Oskariga rääkimas. Ja kuna siis raamat lõppevat pööningul (noh… möödaminnes ehk), siis saabki kogu selle põneva alguslabürindi sisseoomise mõte olla vaid alustada keldriga ja lõpetada pööninguga ja kogu muusika.

Minu etteheited läksid nüüd põhiliselt üldise sisuliini pihta. Kui iga eraldiseisev lugu oleks olnud kuidagi kaasahaarav või kirjanduslikult imeline (no miks mitte nagu tagakaane teksti muinasjutuline alatoongi), oleksin suutnud ehk muu andestada. Ent mida kaugemale ma raamatulugemisega jõudsin, seda rohkem hakkasin ärrituma, et me ei saa ühessegi tegelasse mingit mõistlikku sisevaadet, kõik ainult kulgevad oma argisustega. Justkui tahaks kirjanik lihtsalt veidi ühest, teisest, kolmandast ja neljandast ajast kirjutada. Noh niisama, lõbu pärast. Luua mingeid keskkondi sinna Undiverre. Sest talle meeldib kirjutada ja ta oskab seda hästi teha. Tegelaste galerii oli ju lai ja mõne kohta oleks võinud siis ehk sisuliselt rohkem teada saada. Otto von Dodeckerist ja Jasperist justkui oleks tahetud pisut anda, aga ei tulnud sealt siiski midagi peale nn ajalooliste andmete järgi rekonstrueerimise. Vahepealne lastekodujuhataja Ester – mõtlesin, et haakub kuidagi muudmoodi, kuna temast oli ka juba tekkimas mingi pilt, aga kadus nagu ilmuski. Milli juurde haigevoodisse 1980ndal. Jürgeni isa Arno tekkis ja kadus, kuigi oli ka justkui üks raamatu võtmetegelastest…

Lõpuni jäi mulle arusaamatuks see lastekodulaste vanus. Korrati muudkui üle, et lasteaed ja vanem rühm ja noorem rühm, magavad lõunaund, tahetakse kooli teha, et nad saaksid pärast lasteaeda samas majas jätkata jne. “Punamütsike” Ira aga oli 5-aastane – järeldan, et ka tema rühmakaaslased siis sinnakanti (Theodor ja Mattias või mis nad olidki). Ometi olid kirjeldatud probleemid 5. klassile omased. Tekkis tunne, et kirjanik hakkas nagu 5. klassi lastest kirjutama 1987. aastal, aga siis oli vaja seda kooliloomise asja siia vahele teha ja muutis pundi lasteaialasteks ümber, unustades, et lasteaialapsed käituvad veidi teistmoodi. Ira muutumise sisemiselt täiskasvanuks püüab ta isegi kuidagimoodi edasi anda, aga juba enne seda oli ta selline, et ükski viieaastane ilmapeal sedasi analüütiliselt ei suuda käituda.

Seega mina just lugeda ei soovita, aga teinekord võib selline mahategemine tekitada huvi ja eelarvamusega alustamine annab tegelikult ootamatuid tulemusi. Ja kui Rein Raud just hiljaaegu Ishiguro asjus sõna võttis ja tõi tema puhul esile teda kui žanrikirjanikku, kelle kaldumised müstikasse või ulmesse kindlasti juurde on andnud, siis antud hetkel selle raamatuga ei saa minu arust paralleele tõmmata. Ishigurol on need utoopiad või muinasjutud siis stiilipuhtad – mitte vahepeal külanõukogu esimehe saunas viinavõtmisest 80ndatel ja järgmisel hetkel 19. sajandi stiilis kirjad ja päevikud ning müstiliselt ilmuvad ja kaduvad esemed, uksed, trepid, inimesed jms.

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to 35. Rein Raud “Kell ja haamer”

  1. liisu ütles:

    jäi see raamat hetkel pooleli, hüplik ja konstrueeritud

  2. sehkendaja ütles:

    Nõus. Ja sa ei kaota midagi tegelikult. Võid lõpu ära lugeda, siis näed, millest ilma jäid (mitte millestki).

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s