36. Zadie Smith “Swing time”

Seda raamatut lugesin kohusetruult kaks nädalat järjest! (Peaaegu) Igal õhtul, muudkui pressisin lugeda. Ja meenus see ammune kord (oi, 10 a tagasi!), kui ma lugesin Zadie Smithi eelmist raamatut, Valged hambad. Et lugesin, lugesin, lugesin. Aga nagu ei saanud täpselt aru, mida kirjanik peale olukordade kirjeldamise öelda tahab. Et miks valis ta just paksu romaani selle ütlemiseks.

Sedakorda valis ta siis ühendavaks lüliks, mis peaks niidina läbi tegevustiku jooksma, tantsu. Pealkiri on otsene viide filmile (tantsumuusikalile) Swing time, kus peaosas oli siinse raamatu peategelase lapsepõlve iidol ja lemmik Fred Astaire. Inimesi liidab, liigitab, lahutab ja ühendab tants. Kellel millised rütmid sisse tulevad, kuidas neid väljendatakse. Sellest oleks ehk siis tahtnudki rohkem kuulda, aga kokkuvõtteks tundus, et see on jälle üks väike teema suure muu jutuvahu sees, mis oli vaja ära rääkida. Sest muidu tahab ta rääkida ikka sõprusest, valgetest ja mustadest, klassivahedest, kontrastidest tegelikkuse ja välja näidatava vahel (kasvõi Fred Astaire – tema pärisnimi olla Frederick Austerlitz. Ja Jeni LeGon, kes olla tegelikult olnud Gruusia põgenike tütar Jennie Bell, õige perekonnanimega Ligon, mille keegi kunagi valesti kirjutas).

Osalt oli see raamat ju minategelase ja Tracey’i sõpruse lugu. Kummaline sõprus, mis püsis vaatamata sellele, et Tracey oli üleolev ja domineeriv ja suhteliselt vastik tüüp. Lõpuks on temal kolm last, tantsivad rõdul või viskavad soojendatud lasagnet süües nalja – umbes, et tema elus on suurem mõte kui minategelase omas. Kes ootamatult lõpu poole hakkab igatsema last, kuigi on kogu raamatu vältel olnud suhteliselt aseksuaalne ega pole kellegagi suhteski olnud. Nagu.

Siis võrdluseks omapärane töösuhe/sõprussuhe noorpõlveiidoli/popstaari Aimeega. Pisut sarnane muster, haakumatu sõprus. See, kuidas inimene välja paistab ja kes ta tegelikult on. Samas – seegi ei tule ju õieti välja. Pigem tuleb sisse teema tsivilisatsioonide erinevusest. Aimee abiprojekt Aafrikas (Senegalis, nagu ma aru saan?), mis tekitab külla võib-olla hoopis mingeid muid komplikatsioone, mida Aimee oma läänelikust perspektiivist ei näe. See temaatika haakub samamoodi minategelase ema poliitilise karjääri ja tegevusega – nimelt avaldab too muudkui kriitilisi arvamusartikleid jms. vastava riigi diktaatorist juhtide vastu, mis tegelikkuses halvendab Aimee abistamisvõimalusi seal. Minategelase ema on läbi ja lõhki vastuoluline inimene – jälle kontrastid sõnade ja tegude vahel. Jne. Jne.

Nojah, seal on nii palju igast asjast ja samas mitte ühestki nagu mõnusat sisemist ja head pilti, mis läheks hinge. Ma ei saa aru. Ma olen juba veendunud, et ma ise ei suuda kirjandust mõista, vähemalt mitte seda, mida tänapäeval kõrgelt hinnatakse. Võib-olla oli asi ka selles, et lugesin inglise keeles ja selle stiilinüansse tunnetan ma veel vähem kui rootsi keele omi. Eesti keeles ainult suudan stiilist tõsiselt rõõmu tunda.

Wikipedia lingil on selle raamatu sisu suhteliselt märkimisväärse täpsusega üle antud, miks mitte.

Niisama huvi pärast 1936. aasta film:

Rubriigid: raamat, sildid: . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s