38. Jonas Gardell “Torka aldrig tårar utan handskar. 1. Kärleken”

Ma pole viimasel ajal ühtegi raamatut leidnud, mis kohe vedama hakkaks. Kolm viimatiläbiloetut, kaks poolelijäetut – ei ole nagu minema saanud. Lõpuks võtsin viimase raamatu(triloogia) nendest, mis kevadel Rootsist ostsin (nimekirjas olid juba ammu, kuniks lõpuks ostsin ja nüüd alles lugema asusin) ja kõnetas.

Paljude raamatute puhul sõltubki ehk arvamus sellest, mida parajasti enne oled lugenud. Seega ei julge ma kohe öelda, et tegemist on meistriteosega, aga väga tähelepanuväärse romaaniga siiski. Mitmes mõttes.

See, et tegemist on homoromaaniga, oli teada algusest peale. Jonas Gardell on Rootsi “valvehomo”, kõikide eestkõneleja, sõnavõtja. Tema, 1963. aastal sündinu, on pidanud kapist välja tulema keerulisel ajal ja seetõttu on mõistetav, et just tema ka selle raamatu kirjutas. Kunagi 1991. aastal ilmus Loomingu Raamatukogus Tahan koju/Vill gå hem. Juhtumisi lugesin eestikeelse läbi ja siis lugesime veel rootsikeelset ka peale. See oli toona meie jaoks teistmoodi raamat – lihtne, samas keeruline, fragmentaarne, tabav ja lõbus. Tavalisest keskklassi perest, kelle juurde kolib elama pereema Ruti õde Rakel, kes pole elus kõige paremini hakkama saanud, aga kes siiski perepojaga mingil moel parema kontakti saavutab kui ema ise. Koomiku lapsepõlve/En komikers uppväxt nägin ainult filmina ja tookord ma vihkasin seda filmi (ja pole pärast üle vaadanud ka). Minu jaoks oli kogu see masendus ja eluraskus vastik ja võõras kuidagi. Vaatan, et eesti keeles on ilmunud ka Preeriakoerad, mis on mingil põhjusel inglise keelest tõlgitud. Lugenud ei ole. Frestelsernas bergi (1995) lugesin 2001. a kevadel ka, aga ei mäleta mitte midagi.

Aga aitab sellest vanast. Esiteks meeldis mulle (ja haaras kaasa) ikkagi selle raamatu ülesehitus ja stiil. Gardell ei ole peenutseja, aga ta ei lange ka mingitesse labastesse ja liiga lihtsatesse klišeedesse. Siin jookseb kõrvuti kahe mehe sirgumislugu, aga tahavaatepeeglist, kuna oleme juba päris alguses infektsiooniosakonna kinnises palatis, kus kaks õde teevad oma toiminguid ja patsient, kellel on kõik nii valus ja õudne juba, poetab pisara. Ja noorem õde pühib pisara ära ja vanem hurjutab, et ei tohi ilma kinnasteta kunagi midagi sellist teha! Vaadaku nüüd, et ära desinfitseerib kõik. (Sealt ka pealkiri: Ära kunagi pühi pisaraid ilma kinnasteta!) Lõpuks muidugi selgub, et see ei olnud päris peategelane seal haiglavoodis, aga üks teine. Sest järgmises haigevoodis sama raskete sümptomitega suremas on juba üks peategelane ja tema armsam on truilt ta kõrval. (Aastad on ka 1983. a august ja teine pärast 1989. aastat – homode aktsepteerimise asjas oli toimunud suhteliselt suur samm edasi, vrdl. 1979.-ni oli homoseksuaalsus Rootsis veel diagnoos, AIDSi osas on teave paranenud – alles 1981. see vist maailmas avastati ja nimetati homokatkuks, selle levikustki ei teatud õieti midagi. 1982. anti AIDS nimeks. Ja kuna äsja oli homoseksuaalsuse diagnoos maha võetud, ei uskunud ju paljud, et selline asi päriselt olemas on – jälle mingi väljamõeldis, eks). Seega pole häbenetud see surmasamm iga natukese aja tagant kõlama panna – see iseloomustab muidugi kogu raamatut, mida ei saa seetõttu lugeda kui arenguromaani kapist väljatuleku valguses.

Üks noor mees (Rasmus) sirgub Värmlandis mingis karuperses, kust ta ilmselgelt ainult minema tahab. Kuhugi anonüümsesse kohta, kus teda ei kiusataks, pekstaks ega pedeks nimetataks. Stockholmi jõudes hakkab ta uurima, kuidas ja mis ja kes.

Teine noor mees (Benjamin) sirgub Stockholmis jehoovatunnistajate peres. Ta teeb koguduses kiiret ja tublit karjääri, käib ukselt uksele, kuulutab oma usku, jagab brošüüre. Kuniks ühe homo, Pauli juures väga sõbralikult vastu võetakse ja lahkudes küsib Paul veel – “Sa ju ikka tead, et sa oled homo?” Poisi maailm (ja perekonna maailm) variseb muidugi esmalt kokku – mida teha? Perekond peab tegema nägu, et teda pole olemas. Poiss ise aga kohtub Rasmusega. (See on kõik siin kena lihtsustatud sisukokkuvõte nüüd).

Mulle meeldis selle ülesehituse juures, et olid mingid korduvad motiivid – oleks neid ainult üks-kaks, siis arvaks, et kirjanik unustas, et ta juba kirjutas seda. Näiteks Benjamini lapsepõlvemälestus suvepäevast, kui ta kuhugi rõduservale küünitas ja tahtis teada, kuidas oleks sealt alla lennelda, ja isa ta rahulikult viimasel hetkel ära võttis, öeldes, et seda me praegu ei proovi. Muuhulgas surus ta oma rasvased käed äsjapestud aknale. Ja neil lubati õega korraks vette kasta ennast, kuigi vesi ei olnud veel soe – ja kuidas ema ta käteräti sisse mässis, kui ta külmast veest tuli. Seoses Benjamini ja tema usuga on pidevalt rõhutatud, kuidas kontroll ja hoolimine on lahutamatud osad, moodustades kokku armastuse. Mees on peres kõige tähtsam, oma isa tuleb austada. Jumal näeb kõike. Benjamini maailmas sulanduvad need mehelikud ideaalid kokku – isa tugevad käed, mis ta kinni püüavad, isa range kasvatus, jumal, kes on kõikjal ja näeb kõike. Need niidid raamatus aga ei nõua, et sa seda niimoodi tõlgendaks, need lihtsalt on. Võid lugeda ka lihtsalt kui šokki, kui poiss tabab, et ta on haige ja patune ega tea, mida nüüd edasi teha, kuna kogu taustsüsteem, millele ta elu aeg on toetunud, kokku variseb.

Rasmus lülitab end tihtipeale ümbritsevast välja, toetades otsaesise vastu aknaklaasi ja välja vaadates. Ka seda motiivi korratakse siin-seal. Ta on elu aeg olnud õrnahingeline poiss. Isa on tal näiteks kirglik jahimees. Kord on nad perega metsas ja korjavad mustikaid (väga veetlev kirjeldus, muide – kaasas oma lemmiktops, kuhu korjatakse ja siis valatakse suuremasse anumasse. Nagu meilgi). Äkki kutsub isa neid vaatama Värmlandi kuulsat valget põtra (just sellel nädalal on uudised sellest valgest põdrast jälle meediakanalites, kuna ta väidetavalt ründas mingit naist lapsega ja tuleks seetõttu ära tappa). Isa selgitab, et on ilus küll, aga liigipopulatsiooni mõttes on ta ülearune. Tuleks maha lasta. Rasmus ei saa sellest kuidagi aru, ta ei suuda seda oma mõtteist välja saada. See motiiv tiksub ka läbi raamatu – valge põder, keda ei tohiks olemas olla ja kes tuleks tegelikult ära tappa. Rasmus tunneb ennast ju ise sellesama valge põdrana.

Teine asi, mis otsekohe mõttesse tuleb, kui lugema hakkad: see vaev ja eneseületus, mida enda homoseksuaalsuse avastamine, sellega leppimine ja selle identiteedi tunnistamine inimeselt nõuab. Gardell pole kitsi eksplitsiitsete kirjeldustega ajastust: mida tol ajal ajalehtedes kirjutati, mida arvasid avaliku elu tegelased (80ndad Rootsis. Ma usun, et Eestis pole me retoorikas tihtipeale väga palju kaugemale jõudnud – sedalaadi avaldustele leidub palju toetajaid ja neid ollakse nõus veel ka avaldama). Mul pole isiklikult midagi homode vastu – ses suhtes, et las inimesed on, nagu nad on. Ise olen teinekord ka imestanud, et milleks need paraadid – tundub kuidagi eksponeerimisena, eksole. Ja siis loed seda raamatut ja mõtled – kui ei oleks neid paraade (jälle Gardelli viide mingile aastale, kui demonstratsioonil osales kümmekond inimest – või oli alla selle?), ei teadvustataks teemat, ei muudetaks seadusi, oleks homoseksuaalsus edasi diagnoos, seksuaalse sättumuse eest võidaks sind diskrimineerida jne jne. Ja mis kõige olulisem – kui palju jõudu võib see anda nendele õnnetutele, kes seisavad kõrval ja vaatavad kadedalt neid, kes on julgenud välja tulla. Kes näevad, et temasuguseid on siiski veel ja ta ei ole üksi, ta ei ole värdjas. (Kunagi oli ka vasakukäelisus diagnoos – see on väiksem asi välja juurida inimesest).

Kui liita siia juurde veel noore inimese arenguheitlused – eks kõik noored inimesed otsivad ennast, otsivad oma mina, omi inimesi, riietuvad teinekord protesti märgiks väljakutsuvamalt kui neile omane. Kui sa siis oled homo ja su taustsüsteem on sinu loomusest niivõrd erinev, siis tegelikult nõuab see suurt julgust, et siiski endaks jääda. Rasmuse puhul ongi ju näha, kuidas ta oma leplikkuses ja soovis, et teda võetaks sellisena nagu ta on, oleks nõus kõikidega keppima (või keppi saama) – et selline taustsüsteemipoolne eitus võib viia hoopis teise äärmusesse. (Jälle – ka ajad olid teised. Kuna sellest ei räägitud, ei räägitud ka ohutusest – ainus asi, mida teati või arvati teadvat, et kondoomi ei ole vaja, kuna lapsi nii kui nii ei saa.)

Ja need surmakellad kajavad tegelikult iga natukese aja tagant – kellestki räägitakse ja siis tuuakse meid ajas kümme aastat edasi, öeldes, et siis on see inimene selles seisus, aga toona ta seda veel ei teadnud.

Siin raamatus on veel üks oluline detail, jõulud. Raamatu lõpupoole, kui Rasmus on mõned kuud juba Stockholmis elanud, kutsub Paul nii tema kui Benjamini enda juurde jõuluõhtut tähistama. Nemad on n-ö uued. Paul on ise juut, kes tegelikult oma taustsüsteemi järgi jõule ei peaks tähistama – nagu ka jehoovatunnistaja Benjamin. Samal ajal on Rasmuse vanemad Värmlandis saanud Rasmuselt telefonikõne, kus poiss ütleb, et ei tule sel aastal koju jõule pidama. Kuna Rasmus on nende ainus laps, saadud ca 40-aastaselt, Rasmuse ema Sara õdedel ei ole lapsi, naabrimees pole isegi naist leidnud, siis on jõulud keerlenud ainult Rasmuse ümber. See pide kaob täiesti, kui sama punt ilma temata koguneb. Jälle kasutatakse sama sümbolit – Rasmus on ju elu aeg kõrvaletõmbumiseks kasutanud võtet, et toetab pea vastu klaasi ja vaatab aknast välja. Sellel, 1982. aasta jõulupeol, seisab Sara elutoas, otsaesine vastu elutoaakent, ja vaatab välja. Ja näeb ühtäkki linnatänaval valget põtra! Seega siin Värmlandi pärapõrgus Koppomis on need jõulud pöördelised, kätkevad suuri muutusi, pakuvad valge põrda näol lohutust.

Jõulud Stockholmis Pauli juures on samamoodi väga olulised. Siin saavad kokku Benjamin ja Rasmus, kaks noort, kes alles vaikselt kapist välja ronima on hakanud. Ja nad astuvad keset ööd tänavale, lund on hakanud sadama, nad ei tea tegelikult, kuhupoole minna. See ajab neid naerma ja nad võtavad käest kinni ja astuvad suvalises suunas. Nojah, sedasi kirjeldades on muidugi klišee (pildilt ei puudu ka koer, kuigi siinkohal jalutab üks mees oma koera, heidab noormeestele kõõrdpilgu ega tule sama rohelise tulega nendega koos üle tee…). Jõul on sünd, eksole. (Jehoovatunnistajad ei tähista jõule/ega sünnipäevi/, kuna Jeesus ei pidanud seda oluliseks – eks surmapäev olla oluline. Juba jõulupeole tulemisega reedab Benjamin kõik, milles ta selle päevani on elanud. Aga ta näeb, et tuleb teha valik ja hüpata – sinna sügavusse, mis lapsepõlves hüppamata jäi, kui isa tugevad käed ta kinni püüdsid). Tegelikult nende jõuludega see raamat lõppebki.

Sellest triloogiast on ka filmiseeria. Teatritükke ka (vist hetkel Kopenhaagenis). Aga mina olen raamatute austaja ja visualiseerida ma kõike päriselt ka ei taha.

Kuigi triloogia esimese osa pealkiri on Armastus, siis armastuse otsimisest on juttu rohkem kui armastusest endast. Kapist väljatulekust, AIDSist, homode ajaloost Rootsis (ja pisut ka maailmas). Lisaks, hoiatus muidugi, paar täpsemat seksistseeni, mis välistaksid nähtavasti raamatu tõlkimise eesti keelde, kuna Malle Pärn ei saaks võib-olla piirduda teatud sõnade mahasodimisega, vaid peaks lausa lehti välja rebima, võib-olla terved raamatud ära kaotama….

Sellegipoolest ma leian, et see raamatutriloogia tuleks eesti keelde tõlkida, sest võib-olla on ka meil inimesi, kes 1) nagu mina, teadvustavad nende noorte inimeste vaevasid ja identiteediotsinguid endale siis paremini ja 2) neid, kes saavad julgust, et nad ei ole ainsad “imelikud”. Tänapäeval pole olukord muidugi nii hull kui 1980ndatel, aga Eestis võib veel 2010ndatel missioonipreemia saada inimene, kes on mulle postkasti saatnud kirja, et homod ohustavad minu traditsioonilist peret (jah, minu traditsioonilist peret ohustab palju asju, tõesti, üsna palju. Homod nende sekka paraku tõesti ei kuulu). Selle raamatu tõlkimisega ei populariseeritaks homofiiliat, vaid lihtsalt aidataks mõista neid, kes on mõistnud, et nad on teistmoodi ja otsivad armastust ja hoolimist samamoodi kui teised. Et need inimesed ei läheks ennast lihtsalt suvaliselt nurgatagustesse ja klubidesse müüma, kuna nende eneseusk on põrmu tallatud. Ja neid inimesi on igal ajal, ja neid ei ole kunagi enamus (isegi mitte pool). (Oih, hakkasin mingit kaitsekõnet viimaste lausetega pidama. Otsisin seda VV linki ja meelestatus kohe muutus kaitsekõneks 🙂 ).

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s