39. Jonas Gardell “Torka aldrig tårar utan handskar. 2. Sjukdomen”

Tegelikult ei ole mõtet teha eraldi postitusi selle triloogia kolme osa kohta. Kuna ma olin esimese osa kohta kirjutamisel juba teist lugema hakanud, ajasingi kirjutades mõned asjad segamini (kustutasin tekstist). Selle raamatu võiks eesti keelde tõlkida nii, et kolm osa ühes teoses. Siin ei ole midagi, mis väga kardinaalselt eristuks uue romaanina. Samamoodi korduvad samad motiivid, mis esimeses, ajaliselt leiame end nii ees- kui tagapool. Kui esimeses osas peategelaste Rasmuse ja Benjamini liin sai alles alguse, raamatu lõpuks kõndisid nad jõulupäeva esimestel tundidel puhtas sajavas lumes öhe, teadmata, kuhu nad on teel (see klišee). Nüüd, uue osa alguses, on nad juba 3,5 aastat koos olnud, Bengt (nende homosõpruskonnast) annab oma  näitekooli lõputööna Tšehhovi Kajaka diplomietenduse (ja saab palju erinevaid pakkumisi, kuna on kursuse parim). Lars-Åke (nemad on noortest 20-aastastest ikka sutsu vanemad Seppoga, nad on paar) on juba kõige rohkem AIDSi haigestunud. Raamatu jooksul saab ka Rasmus HIV-positiivse diagnoosi ja … ka Bengt. Oma lõpueenduse päeval. Viimane valib vabasurma. Reine, kelle haigusest on juba esimeses raamatus juttu, varjab oma haigust ja sureb, ilma et sõbrad võid kodused teaksid, kuhu ta kadus või mis temast on saanud (kuniks tuleb surmateade).

Ja jälle hüppab Gardell edasi-tagasi erinevate aegade vahel, seega ka Benjamini vanemate lahtiütlemine oma pojast toimub tegelikult selles raamatus. Igaühel on oma väljatulemise lugu, siin siis Rasmuse ja Benjamini omad. Kui rasked need on. Rasmuse lihtne maakolka perekond suudab siiski säilitada armastuse oma poja vastu, püüab leppida (kõige liigutavam stseen on haiglas Rasmuse surivoodil, kus ema tormab kohe endise haiglapõetajana Rasmuse eest hoolitsema, aga isa pelgab ega julge tegelikult poja higi või kehaga kokku puutuda. Seevastu vaatab ta Benjamini, oma poja poiss-sõpra ja võtab tema käe – juhuks, kui poiss äkki vajaks… Ja loomulikult, poiss ju vajab, kuna tema oma vanemad matsid ta maha seoses Jeehoovatunnistajate seast välja astumisega ja sellega, et too ei olnud valmis ennast “ravima”).

Seekordse osa pealkiri on Haigus ja eks võib-olla ongi nüüd siis see haigusega kokkupuute, selle hirmus elamise ja sellest teadasaamise teemad kõige rohkem esil. Jälle palju mõtlemapanevat meile, kes me kuulume enamusse ja pole pidanud leppima oma erinevusega selles osas, eriti veel sellistel keerulistel aegadel nagu raamatus parajasti jutuks: 1980ndad Rootsis. Vabanemisliikumine on tegelikult hoos, homod nõuavad üha valjemini oma õigusi, neile hakkavadki laienema siiski tavakodanike õigused (põhjuseid oma homoseksuaalsust varjata on üha vähem) – seda kõike samal ajal AIDSi avastamise ja levikuga, hirmuga selle ees. Kui lugeda, mida poliitikud ja muud tegelased toona siisajalehtedes kirjutasid, ei oskakski eriti üllatunult reageerida: homod tuleks kindlaks teha, neid kõiki tuleks testida, haigestunud tuleks kuhugi karantiini panna (vbolla omaette kinnisesse ghettosse…). Nüüd aga näed ju lähedalt seda teist poolt: mingi grupp inimesi on hädas – nad on tõesti hädas, kuna ei saada aru, miks just mööda neid see haigus levib, neil oleks vaja abi, toetust, infot. Selle asemel toimub stigmatiseerimine, jääb veel puudu, et neid päriselt taas selle roosa kolmnurgaga märgistama hakataks, mis natside koonduslaagrites. (Mõned kandsid seda sümbolit uhkusega).

Tuuakse välja artikleid, mis külvavad inimeste seas paanikat: süütud lapsed võivad nakatuda! Leidub HIV-i nakatunuid, kes kättemaksuks käivad teisi nakatamas (Lars-Åke ei saa sellest aru – ta on pärast diagnoosisaamist loobunud seksist, püüab nii väga hoida, et ükski inimene temalt haigust ei saaks, tal on rasked perioodid, esiteks psüühiliselt, pärast esimest haiguslehelt tagasitulekut koguvad kolleegid siiski allkirju, et tal ei lubataks jätkata… ega jäägi siis muud üle). Huvitav lause keset raamatut – tänapäevani ei ole ükski neist poliitikutest, avaliku elu tegelastest, ajakirjanikest ega ametnikest kõige vähemalgi määral püüdnud vabandada homode ees, et nad toona niimoodi kirjutasid. See on mõte, mis (ausalt öeldes) ei olegi mulle enne selle raamatu läbilugemist pähe tulnud. Ma mäletan väga uduselt seda esmast paanikat, mis meile jõudis nähtavasti tükk maad hiljem kui Rootsi, selleks hetkeks oli minu arvates juba teada, et see levib sugulisel teel ja vere kaudu. Loomulikult võis see homode seas esialgu tekitada tunnet, et see “homode katk” on lihtsalt kiusuks nende vastu välja mõeldud, kes just hiljaaegu vabanesid oma “diagnoosist”. Ja siis selgub, et nad ongi kõige suuremad ohvrid, kellel ei ole tegelikult mitte kuskilt tuge ka leida – neid testitakse anonüümselt ja aidatakse, aga seda kõike pigem selleks, et ENNAST kaitsta, mitte et neid aidata, eksole.

Selles osas tuleb veelkord välja see kontrast, mida kujutab ühelt poolt äärmuslik Jehoovatunnistajate taust ja see äärmus homoseksuaalsusest, mis iseendale kinnitust leides mööda tänavaid ja parke käies iseennast müüb. Ja siis see vahepealne – Benjamin, kes on sunnitud loobuma oma perekonnast, keda ta endiselt väga soojalt armastab (kellele kirju kirjutab, mis avamata kujul sahtlisse pannakse ja millele ema vastab: “palun ära kirjuta, ma armastan sind, aga ma teen nägu, et sind ei ole olemas”) ja kes leiab omaenda homoseksuaalsuse, oma suure armastuse, kellega ta esimesest hetkest saadik oma peas otsustab KOGU ELU VEETA. Sest see on tema moraalitaust, see on tema arusaam truudusest, lojaalsusest ja armastusest. (Jehoovatunnistajate paradiisi pilt perekonnast, mille Benjamin Rasmusega kokku kolides kohe seinale kinnitab). Rasmust haavab nii väga, et Benjamin pole oma vanematele julgenud tunnistada, et ta lihtsalt ei jaga Rasmusega (ilmaliku sõbraga) korterit (ja korterikulu), vaid on tema elukaaslane – Benjamin ei julge teha seda lõplikku hüpet, kuna ta teab, mida see endast kujutab.Tol päeval, kui Rasmus diagnoosi saab, tormab ta koju ja räägib kõik ära, et siis olla kuni surmani oma armsama kõrval.

Just Benjamin on see noor rikkumata inimene, kes tegelikult klubiõhtuid kuigivõrd ei naudi ja kellele teeb haiget Rasmuse truudusetus ja võõraste meestega flirtimine ja … nojah. Ta küsib, et mis vabastusest te räägite üldse? Sest eks ta nii ole – üks asi on vabameelsus seksuaalsuses ja oma keha suhtes (sama asi, mis ka heteromaailmas 60-70ndatel läbi lõi), teine on vabadus olla see, kes sa oled. Kes ei pea tingimata oma homofiilsusele kuskilt klubist ja juhusuhetest kinnitust leidma, vaid kes võib astuda oma eluteed koos armastatud inimene. Kes on juhtumisi samast soost. Olla talle truu, teda hoida ja kaitsta.

Ja ikkagi on mul tunne, et ma ei taha mingil juhul seda filmi näha. Mulle meeldiks see kõik sellisena, nagu ma ise seda ette kujutan ja neid paari suhuvõtmise või muud stseeni pole mul vaja väga elavalt ette kujutada. Aitab, kui kujutad ette noorte (ja vanemate) inimeste armastust, kokkuhoidmist. (Vaatasin veidi seda youtube’i linki – mkmm, juba haigevoodis lamav ja hingeldav inimene pole selline, nagu ma ette kujutasin, tekitab pigem vastumeelsust – nad olla surivoodil kõik väga kokku kuivanud, kaaludes vaevalt 35-50 kilo – midagi sellist. Siin on üks elujõus mees täpiliseks tehtud ja hingeldama pandud…. Tegelikult oli ta õnnetu, kokkukuivanud ja valudes jne jne).

Igatahes loen nähtavasti põnevusega ja kiiresti läbi ka kolmanda osa romaanist ja soovitan tungivalt see oma uueks müügihitiks ära tõlkida. Laineid lööb kindlasti juba sellepärast, et Varro ja Malle Pärn keelavad selle raamatu kategooriliselt ära ja võib-olla tuleks mõned eksemplarid rohkem trükki saata, mis hiljem siis tuleriidal põletatakse. Aga seda raamatut on vaja – minusugustele ja neile ca 30 protsendile rahvastikust, kes sellest ehk julgustust saavad ja leiavad endale truu sõbra kogu eluks, ilma et kogu ühiskond neid sellepärast tümitaks ja stigmatiseeriks. Sest neil on täpselt samasugused mured ja probleemid kui teistel, pole vaja meil neid suuremaks ajada ja neile juurde tekitada.

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s