41. Paolo Cognetti “Kaheksa mäge”

Lugesin sellest kellegi blogis (no ei leia hetkel teist, järelikult oli triinuraamatud) ja mulle jäi arvatavasti silma lause: “See on tõesti üks mõnus ja rahulik kulgemise raamat, kus ilusa ja poeetilise keelega kirjutatakse kahe inimese elust, sõprusest ning mägedest.” Kõlas, et oleks just vaja mingit sellist raamatut, kus midagi väga ei toimu ja ümberringi on loodus. Umbes midagi sellist sain ka.

Loo keskmes on mägi. Ja mandala “kaheksa mäge”. Minategelane sirgub, olles alguses poiss, kelle vanemad hangivad endale suveks elamise Granasse, kus poiss veedab emaga põhimõtteliselt terve suve, isa käib aga tööl ja jõuab mägedesse pigem nädalavahetuseti. Esmalt näidatakse, kuidas isa poissi mägedesse veab. Siis tuleb välja mägede ajalugu peres (onu surm laviinis, kui nad kunagi isaga mägedes käisid ja ema abiellumine venna sõbraga, mida perekond ei tahtnud aktsepteerida). Lisandub minategelase-vanune poiss Bruno, kes on mägilaste laps ja kellel puudub traditsiooniline perekond. Minategelase ema tahab teda kangesti kooli saata (vist võtab osaliselt tema harimise enda pealegi), aga see on Bruno isale vastukarva. Minategelase sirgumine, protest isa vastu ja keeldumine temaga kaasa mägedesse minemast, lõpuks isa surm, tagasitulek mäele ja Bruno juurde, samas Himaalaja (jälle mägi, kuhu minategelast tõmbab, kus ta mingeid dokumentaalfilme üles võtab). Sõpruse ja armastuse lugu, kuigi tõesti vaikses tempos ja rahumeelsel vaiksel tulel. Võiks isegi öelda, et mingis mõttes on siin kõik leige – ja see tundub isegi voorus.

Pealkiri “Kaheksa mäge” viitab niisiis mandalale, mille üks kanakarjus Nepaalis minategelasele möödaminnes tokiga liiva sisse joonistab. Kui minategelane talle ütleb, miks ta seal on – et ta lapsepõlves oli ka üks mägi – siis noogutab kanakarjus mõistvalt, öeldes, et ta on siis kaheksa mäe teekonnal. Selgitades joonistab ta esiteks sõõri, siis selle joonega pooleks, neljaks ja kaheksaks.

“[…] Meie arvates asub maailma keskpunktis üks kõrge-kõrge mägi, Meru. Selle ümber on kaheksa mäge ja kaheksa merd. Selline on meie arust maailm.”

Seda öeldes joonistas ta väljapoole ringi iga kiire kohale punkti ja punktide vahele väikese laine. Kaheksa mäge ja kaheksa merd. Viimaks tegi ta ratta keskel asuva punkti ümber krooni, see võis minu meelest olla lumine Meru tipp. Ta vaatas oma tööd hetke hindavalt ja raputas siis pead, justkui oleks see tuhandeid kordi läbijoonistatud kujund hakanud viimasel ajal kehvemini välja tulema. Igatahes suunas ta kepi keskele ja lausus lõpetuseks: “Aga kas rohkem õpib see, kes teeb kaheksale mäele ringi peale, või see, kes jõuab Meru tippu?” (tõlk. Kaidi Saavan, lk 132)

Seega mõnes mõttes käib ju jutt ühe mäe ümber tiirlemisest, et leida tee sõbrani, isani, emani, kogu elu sügavama mõistmiseni. Ja kui Bruno siis kurdabki, et ta ei oskaks oma lapsele midagi õpetada peale selle, mida ta mäel on näinud, räägib minategelane (Pietro vist oli, Bruno kutsub teda Berioks) talle loo kaheksast mäest, vihjates, et Bruno on see, kes jõuab Meru tippu, kuni Pietro ise ümber ilma kaheksat mäge pidi kappab.

Mõnes mõttes ongi esimene pool raamatust sellest, kuidas poiss isa mõistma õpib ja tihtipeale alles tükk aega hiljem isa küsimustele õigeid vastuseid leiab või isa öeldust aru saab. Kui isa on surnud ja talle kõrgel mäe otsas varemetes krundi pärandab (kus nad, nagu selgub, Brunoga tihti käinud on ja juba kavandanud, milline sealne maja peaks välja nägema ja mille Bruno minategelase abiga siis ka ühe suvega üles ehitab), jõuab poeg ka paremale arusaamisele isast, hakates läbi käima neid mäetippe, kus isa hiljem üksi oli käinud ja tippu jõudes ürikusse kirjutanud. Ta otsustab mäletada seda isa, mitte seda, kelle kõrval oli raske elada, kelle tahtmine pidi alati sündima jne.

Sõprus Brunoga on justkui teine liin. Kuidas mägi samamoodi võtab inimese üle võimust, nii et ta sealt ära tulla ei saa. Luues mäele talu, piimakarja, juustutootmise, küülikud jne jne, ei ole Bruno nõus otsa vaatama faktidele, et see ei tasu ennast rahaliselt ära ja võlad kasvavad kiiremini kui vaja. Oleksid nad õigel ajal alla kolinud, loomad ja inventari maha müünud, kumbki linnas tööd saanud, oleks kõik rahaliselt enamvähem saanud. Aga Bruno ei näe võimalust mäelt lahkuda, mis viib talu pankrotini, naine ja laps kolivad alla linna, et ära elada ja Bruno… tema jääbki lõpuks mäele.

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s