44. Eliis Grigor “Teibitud suu. Tüdruk, kes lõpetas söömise”

Viimasel ajal on sellest raamatust juttu olnud (Hommik Anuga eelkõige, aga ka kirjastuse fb-lehelt). Pakkus huvi. Lugesin nüüd läbi ja pean ütlema, et minu muljed ja reaktsioonid on hoopis vastupidised sellele, mida arvasin lugemisel saavat. Eliis (raamatus Elenora) on tubli heast ja tugevast perest laps, keda tabas anoreksia. Ja põhiline mulje oligi see, et sa pead olema ise tugev, sinu pere peab olema tugev ja kindlasti ei teeks paha ka taoline andekus, mis Eliisil on (kirjutada, iluvõimelda, käia olümpiaadidel, olla leplik ja tubli), et üldse selles trianglis kuidagi “ellu jääda” (või miks mitte lausa ilma jutumärkideta).

Mis siis šokeeris? Ei, mitte see, kuidas teismeline ei ole oma kehaga rahul ja arvab, et ta on nii mõttetu, paks, ümar ja nõme* (see tabab väga suurt osa, see pole ainult anorektikutega nii – need lihtsalt võtavad äärmuslikumad abinõud tarvitusele, tundub, et nad ongi pigem väga tahtejõulised). Neid raamatuid on ennegi olnud, mis sellest kõnelevad (Alona Kimhi Õudulaul ehk Mor Alkabetsi äpardunud võõrutus või Oksaneni Stalini lehmad – need rääkisid vist mõlemad vist pigem buliimiast, aga nendes kirjeldati pigem haigust). Mind šokeeris hoopis see, kuidas neid raviti. Siinsamas Tartus. Minu lastel ei ole söömishäireid diagnoositud, aga sellegipoolest ei kujutaks ma ette, et nad seal haiglas ÜLDSE MIDAGI süüa oleks saanud. Suur osa päevikust on ju kirjeldused sellest, mida haiglas süüa antakse (selles võtmes enamasti, kui paks tunne pärast söömist on jne). Aga kui mõelda, et tegemist on inimestega, kes niigi on alustanud tervislikumat toitumist ja siis sedagi vähendanud ja lõpuks söömishäiretega lõpetanud, ei kujuta üldse ette, kuidas nad suudavad päevast päeva haiglatoite süüa – kas tõesti maitsvamaid asju kasvõi ainult selles osakonnas ei oleks võimalik teha?

Õhtusöögiks oli meil hautatud kapsas, keedukartul, saepuruks tehtud hakkliha ja leivaviil. Kõrval tillukene pakk võid, aga mina ei hakka võid sööma, see on nii jubeda maitsega ja jätab suhu rõveda õlise tunde. Ja veel on mulle arusaamatu, miks nad topivad meie söökide kõrvale seda leiva. Tehku parem rohkem teraviljasisaldusega toite. (lk. 24)

Lõunasöögiks oli kalasupp. (lk. 28)

Täna oli lõunasöögi salati sees hapukurk. Asi, mida on leotatud vee sees, mis maitseb kibedalt lõhnab jubedalt ja ajab veel oksele. Magustoiduks oli kama. (lk. 31)

Kellele peaks üldse maitsema hapukurk supi sees? Tunne oli, et keegi on hapukurgi marineerimisvedelikuga terve supi valmis keetnud ja siis lisanud mingisugust punast värvainet, et saavutada mulje, nagu polekski supp tehtud kurgimarinaadist. (lk. 35)

Kartul oli jubeda maitsega. Juurvilju ma armastan. Aga see võikogu, mis me peame leiva peale määrima, on üüratu. Võikiht on minu telefoni paksune. Ning see maitseb ikka ja jälle jubedalt. (lk. 36)

Kogu hommikusöök oli kohutav. Kakao oli mürgiselt magus, puder klimpis, kaks võileiba liig mis liig. Ma ei jaksa enam siin olla. (lk. 45)

Taldrikust vahtis mulle vastu pekiga liha. Kas see peaks suurendama minu rõõmu toidust? Ma vihkasin kõike, mis taldrikul oli. (lk. 46)

Kõige hullem asi tatrapudru kõrval on kaamelitatt ehk retromagustoit. See on pruun tarretisetaoline magustoit, kuhu on topitud kas kuivatatud ploome või rosinaid. Tärklisest punglil magustoitu peaks sööma noa ja kahvliga, mitte lusikaga. Ning selle maitse on mu keele peal siiani tunda. Iga suutäiega kaasnes okserefleks ning vahukoor, mis veel selle peal oli, ei muutnud asja paremaks. Ma pigem söön nädal aega hommikusöögiks tatraputru kui seda tarretatud löga. (lk. 51-52)

Ma pigem söön iga päev magustoiduks kaamelitatti kui seda õhtusööki. See oli jube ja vastik. Ma tahan siiamaani seda välja oksendada. Kibedate verivorstide ja kleepuva lilla hapukapsa maitse on ikka veel suus.

Ma proovisin neile selgitada, et ma pole suuteline sööma seda, mis taldrikul on. Õde Natali vastas, et toit ei ole üldse hull. See, et sulle maitseb see toit, ei tähenda kohe, et see ka ülejäänud maailmale maitseb! Kõigil inimestel on oma maitse-eelistused ja minu eelistuste hulka ei kuulu hapukapsas ja mingi tangudega verine vorst. Aga mida ma teha sain? Ma pidin seda rõvedat jubedust endale sisse toppima. Sõin ja nutsin nende rõõmuks, olgu siis rahul. Viisin kandiku ära ning mul tuli tahtmine ustest välja tormata. Pidin ennast taltsutama, et palatisse tagasi suunduda. Heitsin näoli voodisse ja nutsin. (lk. 104-105)

Kuidas, miks te seda teete neile niigi õnnetutele lastele???? Selle tsitaadini tahtsingi jõuda, edasi enam ei otsi. Mina võiksin selliseid toite süüa, kuna olen harjunud lapsepõlvest. (Ja kuna minulegi seetõttu maitseb verivorst näiteks, tatrapuder ja kalasupp ka). Kuna muud toona lihtsalt ei olnudki, siis leppisime asjaga ja sööme. Minu lapsed ei sööks (peale tatrapudru, kuigi haigla oma, pakun, on siiski vesisem kui kodune) nendest söökidest mitte midagi. Saia ehk. Leiba. Kaamelitatt…. no kuidas sa ravid psüühilist haigust anoreksiat, kui sa tekitad söökide vastu lisajälestust? Lisaks on neil kohustus kõik ära süüa. Üks uus sõi aprikoolikompotist aprikoosid korralikult ära ja hakkas nõusid ära viima ja selgus, et peab vedeliku ka ikka ära lürpima! Sellepärast tulebki olla selle haigusega haiglaravile sattudes äärmiselt tugev ja leplik ja KÕIKE süüa. Tänapäeva lapsed üldiselt ei söö kõike, väga paljud (ja ka üks minu omadest) peaaegu mitte midagi (ses suhtes, et erinevaid asju, mida süüa, on vähe, aga kui miski maitseb, siis sööb tugevalt ja alakaalulisust muidugi ei paista kuskilt, pigem vastupidi). Eliis, sa oled ikka väga tubli, et sellise haigladieedi üle elasid. Minule küll tundus, et haiglatoidus ei ole 30 aastaga vist midagi muutunud. Supp, hakklihakaste, kalasupp, kaamelitatt…. Kui ma ise 9,5 a tagasi haiglas olin, teadsin, et vahepeal ei ole midagi võtta ja peaksin korralikult ära sööma. Supi peal oli paks rasvakiht ja vastumeelselt võtsin esimese ampsu – samas oli supp ise õnneks hea ja sõin alati lõpuni. Aga ma ei olnud söömishäirete pärast haiglas.

Pärast söögikordi lukustati veerand tunniks palatiuks, et keegi ei saaks vetsu oksendama minna. Karm kord. Veerand tundi köögitoimkonda või ühist teejoomist (või kui mingi kaloraaži tõttu pole sinna tee ette nähtud siis niisama) lauamängude mängimist oleks olnud liiga inimlik? Või lihtsalt vetsude lukustamine?

Tegevustunni raames käisid nad tõesti poest sööke ostmas, mida läheb vaja väljavalitud retsepti järgi toidu valmistamiseks – ise võisid valida retsepti. Valisid mingi hea kohupiimadesserdi, mida serveeritakse klaasikestes – selgus aga, et tuli serveerida väikestes kausikestes. Ja tingimata ära ka süüa!

Ainus asi, mis tõeliselt tundus hästi mõjuvat, olid sõbrad, kes haiglas tekkisid. Nendega oma muredest rääkimine, nendega koos kaartide mängimine või sudokude lahendamine (lõid oma sukokuseltsi). Või akna pealt väikeste poistega rääkimine, kes on õues. See tugigrupp tundus tõesti positiivne ja ka ses osas on ju hea, kui söömishäiretega haiglasse sattunud tütarlaps (või poiss) on hea suhtleja, seltskondlik. Ma arvan, et tihtipeale on asi vastupidine (arvan kõigest) – sellisel juhul langeks ka tugigrupp ära.

Samas tundus tõesti imelik, et kui need teismelised tüdrukud siis palatis kogunesid ja itsitasid (noh, nagu teismelised ikka, vahel on see tüütu küll – aga kui nad seda oma palatis teevad?), tuldi nendega pahandama. Et nii ei sobi.

Ma olen ju pandud antidepressantide peale, mis tähendab seda, et ma olen üks nendest, kellel esineb depressiooni. Ainukesed hetked, mil ma olen siin üldse olnud õnnelik, on need, kui ma olen naernud. Aga meiega tullakse pidevalt selle pärast pahandama. Ning siis, kui olen masenduses, tekib tunne, et ei saada jälle aru, miks ma selline olen. Enam-vähem ma ei tohi olla masendunud ega õnnelik, vaid pean olema tuim elusorganism, kelle eesmärgiks on olla ülekaaluline. Kas te meilt ainult seda soovitegi? (lk. 62)

Kord tuli õde sisse ja pahandas, et üks tüdruk kõrvalpalatist istub teise tüdruku voodi peal. Pahandas, et nii ei tohi ja istugu toolile! Aga neil ei ole ju peale kondi millelgi istuda – miks ta ei tohiks pehmemal alusel istuda?

Siis vestlused psühholoogiga (või oli psühhiaatriga) – patsient tunneb, et see on kuidagi autoriteetne ega julge kõike öelda. Ei julge tunnistada, et on mõnes asjas läbi kukkunud ja kinnitab, et tunneb ennast paremini jne. See, pakun, on selle haiguse puhul tavaline – et valetavad, et juba tunnevad paremini (nagu üks peategelase sõbranna, kes tahtis haiglast välja ja valetas absoluutselt kõige kohta, mis toitumist ja enesetunnet puudutas). Kuidas saavutada seda, et patsient sinust tegelikult tuge leiaks ja seeläbi abi saaks? Mul on siiski tunne, et Elenora oli nii tubli ja noor, et ta siiski usaldas kõiki arste, mis sellest, et mõnede puhul oli reserveeritud ja pelgas kõigest rääkida. Kui tulid noored tudengid, siis julges ta avaneda, südant puistata. Lõpuks isegi tunnistas tollele, et kardab oma raviarsti, ja lootis, et see midagi edasi ei räägi. Aga rääkis ikka. Raviarst kinnitas, et ei ole midagi, tema pole solvunud, aga tüdruk luges kehakeelest välja hoopis muud. Nojah – siit järgmine õppetund õrna psüühikaga lapse jaoks. Ära tegelikult kedagi usalda, lihtsam on endasse hoida, keegi ei saa sind ikka aidata (umbes). Ja selge on see, et noored tudengid ongi veel avalamad ega pole osanud end patsientide murede vastu kaitsta. Kogenud arstina pead sa suutma teiste probleemid ja mured endast siiski läbi lasta, olles küll ise sõbralik. Igal juhul ma arvan, et Eliis peaks õppima arstiks ja püüdma just selles valdkonnas midagi paremaks teha, kuna ta on selle läbi elanud ja ilmselt suudab patsientidest paremini aru saada.

Seega mind šokeeris kogu raamatu vältel hoopis muu, kui ma oleks arvanud. Intervjuu puhul autoriga ja tema emaga oli mul korduvalt pisar silmas tüdruku pärast, kes oli nii imearmas ja imeilus, andekas ja liigagi kõhn. Mõtlesin, et tal vedas, et tal on toetav perekond, kellel endil pole sedalaadi söömishäireid (nagu paistis emast). Aga kui palju on just neid emasid (ja nagu ma kuulsin, ka vanaemasid), kes manitsevad noori kasvavaid tütarlapsi, et ära võta seda, sa oled ju praegu juba nii paks! Kust sellistel tüdrukutel peaks tekkima turvavõrgustik ja võimalus ennast sellest ringist välja rebida? (Kas noored tüdrukud näiteks ise teavad, et alguses tekivad vormid just ebakorrapäraselt ja need venivad õigeteks kumerusteks alles hiljem? Gümnasistid võivad olla kõhnad, aga nende näod on ju ikka veel lapselikult ümaramad? See lapselikkus kaob mõnel varem, teisel hiljem.) Taoline haiglatoit ja režiim mind ei veennud.

Mõtlesin, et hea lühike raamat, panen mõne mõttetera – nüüd venis jälle nii pikaks. Raamatulugemine ise võtab kuskil tund aega. Samas ma ei oskagi öelda, kas see on neile, kellel endal on söömishäired… võib-olla hoiatuseks, et sööge normaalselt, muidu satute range režiimiga laagrisse. (Ei, ega seal nüüd nii hirmus polnud, lihtsalt need asjad, mis mind šokeerisid, tõin ainult välja). Nende inimeste lähedased saavad sealt infokilde, mis on mis, kuidas keegi mõtleb või käitub. See, et Elenora pidevalt arvab, et ta on nii jäle ja millekski pole suuteline, tundub kõrvaltvaatajale ju pigem eputamisena (ja seda räägivad pooled teismelised tüdrukud niigi).

Nii et inimesed – toitume maitsvalt ja tervislikult, peaasi, et nälgima ei hakka. Peaasi, et märkame, kui meie tublid tüdrukud veel ja veel tublimad tahavad olla (mina olen juba ette mures paljude oma lapse klassiõdede pärastki, kellel on minu hinnangul kosmiline koormus trennis. Koolis ju niikuinii).

* Üldiselt ma nimetan seda “tublide tüdrukute sündroomiks” – paljud tüdrukud tahavad olla väga tublid, saada häid hindeid, kirjutada korraliku käekirjaga vihikusse, et need oleksid ilusad, tegeleda paljude huvialadega. Tihtipeale muutub aga selle eest kiituse saamine, selle tunnustamine omaette eesmärgiks. Ja ma arvan, et iseäranis anorektikutel on see väga arenenud. Sest kogu selle jutu vältel, mida Elenoragi päevikusse kirjutab – kui paks ja jäle ta on, kuidas ta teiste kõrval ennast nii rumalana tunneb (uskuge, ma tean, mida ta tunneb, ma olen ise osalt samasugune, vähemalt olin vanasti, ainult et dieedipidamiseks ega muuks mul tahtejõudu nappis), nimetab ta siiski, et käib olümpiaadidel (selles võtmes, et “ah, neil olekski siis üks inimene konkurentsis vähem!”) ja tahab arstiks saada (“miks ma peaks üldse nende tarkade ja tublide keskele sobima”) – tegelikult tahab ta endiselt kinnitust, et ta on tubli. See surnud mõttering – et sa tunned ennast väärtusetuna ja sul on vaja, et keegi pidevalt ütleks, et sa oled tubli ja ilus – viib sind ülepingutuseni, anoreksiani… täielik nõiaring. Ainus asi, mis võib päästa – kui ikka kasvad ja suureks saad, siis teatud ebakindlus kaob ikkagi. Mitte kogu ebakindlus.

Rubriigid: lasteteemad. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s