48. Anna Pasternak “Lara. Unustamatu armastuslugu, mille põhjal on valminud “Doktor Živago””

Kui ma Pasternaki Doktor Živagot* lugesin, ei osanud ma ette aimata, et tegemist on nii võimsa ja hea teosega. Lugesin seda umbes 00ndate keskel, arvatavasti kuskil 2004. aasta suvel, kui teised tegelesid beebiga ja mina sain aega lihtsalt istuda ja lugeda. Mäletan, et olin vapustatud. Ühtlasi mäletan, et niipea kui olin raamatu läbi saanud, alustasin jälle päris algusest ja lugesin alguse uuesti läbi. See oli lihtsalt nii hea raamat.

Sellest ajast on nüüd läinud 13,5 aastat (kui ma lugemissuvega täppi panin). Kuivõrd mul ununevad kiiresti ka äsjaloetud raamatud, võib arvata, et mul pole meeles suurt muud kui mõned tähtsamad põhijooned ja see tunne, mis mind valdas. Nüüd siis võtsin veidi skeptilisemalt ette Lara – Lara oli ju Juri Živago suur armastus romaanis ja see raamat, mille on kirjutanud Boriss Leonidovitši ühe noorema õe lapselaps, keskendub Lara prototüübile Olga Ivinskajale ja kirjanikuhärra armastusele selle naise vastu. Ja naise vastuarmastusele.

Ühtlasi räägib see raamat jällegi ajastust – Stalini ja Hruštšovi ajast ja vene kultuurieliidist. Täiesti muserdav oli lugeda Inimhingede insenere, kahte raamatut Šostakovitšist ja Višnevskaja eluloolist romaani … Nüüd siis jälle Peredelkino ja Pasternak. Sedapuhku loeme aga Boriss Pasternakist läbi tema naiste, iseäranis läbi tema muusa, kolmanda naise (kuigi eluks ajaks liignaise staatusesse jäänud) Olga teema kaudu.

Läbi kumab Pasternaki isiksus, tema kirglikkus, egoism, kunstiinimese loomus, kõike niihästi positiivsest kui tegelikult ju osalt ka negatiivsest küljest. See raamat pakub rõõmu kirjanikuhärra üle kui ääretut kurbust. Ma ei tea, kas oli tänases õhtus midagi sellist, aga kui ma raamatu lõppu lugesin ja kõlaritest tuli juhtumisi Schnittke Reekviem, voolasid pisarad ojadena – kurbusest. Nojah, kurbusest konkreetse juhtumi, aga kogu selle jätisliku süsteemi üle. Kui suur juhus ja õnn, et meil näiteks Doktor Živago raamatu üldse olemas on – et kirjanikku ei jõutud enne murda ja et tal jätkus lootusetust ja jultumust ja saatusega mängimise julgust see käsikiri itaallasest kirjastajale ära saata. Legendi järgi oli ta Itaalia saatkonna töötaja D’Angelost ja Boriss Vladimirskist lahkudes neil kätte surunud ja öelnud: “Käesolevaga olete te ühtlasi kutsutud minu hukkamisele.” (tõlk. Ivika Arumäe, lk. 194).

Tegelikult on lausa veetlev, kuidas Boriss Oljaga kurameerima hakkab. Aasta on siis 1946 ja Boriss juba 56-aastane. Olga aga 34. Esialgu käivad nad lihtsalt jalutamas ja räägivad juttu. Siis aga:

Eelmisel päeval oli Boriss Olgale tööle helistanud ja öelnud, et peab temaga kokku saama, sest tahab naisele kaht tähtsat asja öelda. Ta oli palunud Olgal kiiresti tulla Puškini kuju juurde. Olga tegi töd väikese vaheaja. Kui ta kohale jõudis, oli Boriss juba seal ja kõndis närviliselt edasi-tagasi. ta oli väga kohmetu ja tema tavapärasest häälekast enesekindlusest ei olnud jälgegi järel. “Ärge praegu mulle otsa vaadake. Püüan teha lühidalt: ma tahan, et te ütleksite mulle sina, sest teie on juba vale.”

Nende kuramaažist oli üleminek ametliku teie juurest familiaarse sina juurde suur samm edasi.

“Ma ei saa teile sina öelda, ma ei suuda, see hirmutab mind,” anus Olga.

“Ei, ei, ei, te harjute ära, aga seni, kuni teie seda öelda ei saa, ütlen mina sulle sina …”

Sellest uuest intiimsusest meelitatud ja ühtlasi mures, naasis Olga erutunult tööle. Kella üheksa paiku õhtul kuulis ta kodus tuttavat koputust torude vastu. Ta jooksis alla telefoniga rääkima. “Ma ei öelnud ju teist asja, ma ei öelnud sulle seda teist asja,” ütles BP tuhmilt ja ärevalt. “Sina aga ei tundnudki huvi, mida ma öelda tahtsin. Ma pean ütlema. Niisiis, esimene oli see, et me peame sina peale minema, teine aga, et ma armastan sind, ma armastan sind, ja praegu täidab see kogu mu elu. Homme ma toimetusse ei tule, ma tulen sinu maja juurde, sa tuled trepist alla ja me läheme kahekesi mööda Moskvat hulkuma.” (tõlk. Ivika Arumäe**, lk. 41)

Ma ei hakka kõiki originaalallikaid siia ära tooma, kuigi mitme lause juures on viide originaalallikale. Ühtlasi ei hakka ma ka raamatu sisu muudmoodi ümber kirjutama, kui et ütlen, et Boriss oli juba esimesest naisest lahutanud, Jevgeniast ja seega ka oma pojast Jevgenist, et abielluda Zinaidaga, kes oli tema hea sõbra, pianist Heinrich Neuhausi abikaasa. Ta oli Zina hoolitsusest ja praktilisusest nii võlutud (mis oli kontrastiks Jevgeniale ehk Ženjale), et ei suutnud temas muud märgata. Kui nad juba abielus olid, märkas ta, et naisel ei olnudki vaimseid huvisid, oligi see praktiline ja alalhoidlik pool, lisaks suitsetas ta vahetpidamata. Ometi ei julgenud ta enam temast lahutada, kuna süütunne Ženja mahajätmise pärast oli juba isegi tohutu. Seega muutus Olja talle liignaiseks, keda ta armastas, kellest sai tema sekretär, toimetaja, tekstide trükkija, tänases mõistes ka “produtsent” – inimene, kes käis igal pool ametiasutustes ja tema eest kõneles ning tema huvisid kaitses. Muuhulgas… tema pärast kaks korda elus sunnitöölaagrisse saadeti ja enne seda Ljubljankal viibis. Kaotas tema kaks last, ühe neist Ljubljankas… Loed neid kirjeldusi ja tegelikult ei suuda mõista taolise kurjuse olemasole ja võimalikkust. Kogu maailm pidi pealt vaatama (kui üldse teati kuigi palju) ega suutnud sekkuda. Kui meil saabus see kõige hirmsam aeg siiski II maailmasõja alguses ja jätkus veel 50ndatel (ma hetkel konkreetselt sõdasid ei peagi silmas), siis Venemaal oli juba 1905. aasta revolutsiooni aeg õudne, oktoobrirevolutsiooni aastast aga valitses täielik mordor … Asjad, mis tunduvad olevat kõige metsikum fantaasia, liialdatud fantaasia, olid tegelikult päriselt. Jube. Õudne.

“Doktor Živago” kirjutamine täitis väga suure osa Olga ja Borissi koos oldud ajast. Sinna jäi ka raamatu väljaandmine väljamaal – kahe aastaga 23 keeles! – Nobeli kirjanduspreemia, maailmakuulsus ja samas täielik nurkatõrjumine kodumaal. Paar nuputab tükk aega, mida võimud Borissilt ootavad ning mõistavad mingil hetkel, et nad tahavad teda maalt välja saata. Kirjanik kirjutab isegi palvekirja, et väljasaatmise korral võimaldataks tal reisida koos Olga ja tema laste, Irina ja Mitjaga (kes olid saanud ka Borissile väga lähedasteks, iseäranis Irina), seejärel aga tõmbab kirja pooleks.

“Ei, Olja, välismaale sõita ei saaks ma isegi siis, kui meil kõigil minna lastaks. Ma tahaksin välismaale sõita nagu peole, kuid iga päev sel peol viibida ei tahaks ma mingi hinna eest. Ma tahan koduseid argipäevi, koduseid kaski, harjumuspäraseid ebameeldivusi ja isegi – harjumuspärast tagakiusamist. Ja – lootust … Ma tahan oma murega silmitsi seista.” (lk. 247)

Loomulikult peetakse kinni temale saabuv post. Mingil ajal taotleb ta Hruštšovilt eraldi siiski posti kättesaamist ning see taotlus rahuldatakse. Olukorras, kuis ametlikud kanalid teda muudkui materdavad, leiab ta, et ta jaksab elada, kui saab kirju inimestelt, kes teda hindavad. Inimestelt, kellele ta raamatu ja looming on korda läinud. Näiteks:

Üks anonüümne, kuid eriti meeldejääv kiri oli järgmine: “Väga austatud Boriss Pasternak! Miljonid vene inimesed tunnevad rõõmu, et meie kirjandusse ilmus tõeliselt tähelepanuväärne teos. Ajalugu Teid ei solva. Vene rahvas.”

Paljud inimesed pöörduvad temast ära, aga ta helistab endiselt paljudele – selle kohta on tal isegi nimekiri, kellele ja mis asjus helistada, mida peab arutama. Need, kes temast ära on pöördunud (eks kontaktid Pasternakiga olid siiski eluohtlikud – seda näeb ju Olga ja Irina pealt), pisara toob aga silma, kui keegi teine jällegi võtab toru ja tervitab südamlikult, öeldes, et ammu on oodanud ja kuidas tal, vaesekesel, ometi läheb.

Sellegipoolest sureb ta mõned kuud pärast oma 70ndat sünnipäeva kopsuvähki. Sealsamas Peredelkinos. See, kuidas välismaa lehed pasundavad suure kirjaniku surmast ja nõukogude ajakirjanduses ilmub päev enne matuseid leheservas väike teade, on muidugi ajastule omane. Mis on aga üllatav ja võimas – kuidas tuhandeid inimesi valgub Peredelkinosse, et kirjanik viimsele teekonnale saata. 2. juunil 1960. (Ja mõne kuu pärast vahistatakse nii Irina kui Olga, keda ei kaitse ka Pasternaki perekonnanimi, kuna Boriss ei soostunud elu lõpuni Zinast lahutama, esimene lahutus piinas ta südametunnistust sedavõrd kõvasti.)

Enesele üllatuseks avastasin, et Olga Ivinskaja raamat Aastad Boriss Pasternakiga ehk Aja vangis on tõlgitud ka eesti keelde. Eks selle võtaks ka lähiajal ette – kas lugeda või sirvida. Käesolevat raamatut soovitan aga tõepoolest lugeda.

* Näen internetist, et esmakordselt ilmus see raamat eestikeelsena juba 1960. aastal Artur Adsoni ja Marie Underi tõlkes.

** Lugenud läbi Olga Ivitskaja enda raamatu, jõudsin järeldusele, et Anna Pasternak on oma raamatu lõikude kaupa lihtsalt tema raamatust kokku kirjutanud (ja mõnest teisest muidugi ka), mistõttu ka tõlkija on kasutanud juba varasemat tõlget nendes lõikudes. Seega võiks ehk pigem öelda, et selle konkreetse lõigu on tõlkinud Vilma Matson, lk. 28 Olga Ivinskaja raamatus).

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s