2. Olga Ivinskaja “Aastad Boriss Pasternakiga ehk aja vangis”

Nüüd lugesin kiiruga vahele veel ühe vene autori teose, seekord siis jälle Pasternaki eluloost ja vahetult Olga Ivinskaja (1912-1995) mälestuste läbi. Lugesin ja imestasin – see siin on originaal. Anna Pasternak on oma raamatu kokku kleepinud teiste mälestustest, aga kõige rohkem, lausa sõna-sõnalt, on ta maha kirjutanud siit. Kohati on see muidugi kurb, aga teisalt pean muidugi tunnistama, et Anna Pasternak oli need mälestused paremini kronoloogilisse järjekorda seadnud ja lisanud ka Irina (Olga tütre) märkmeid. Muidugi veel üht-teist, aga ilmselgelt moodustas selgroo otsene mahakirjutus siit (sama ka tõlkija puhul – kui Vilma Matsov need read juba kord ära oli tõlkinud, võttis ta sõna-sõnalt temalt üle). Isiklikult ma ei olegi väga pahane, kuna a) sain asja oma selgroolt selgeks ja b) lugesin uuesti üle, teades paljusid seiku, aga lugedes palju ka juurde. Sest Olga Ivinskaja hüppab ajas tihtipeale edasi-tagasi. Olga raamat anti esmakordselt välja 1978. aastal Prantsusmaal (vene keeles), sellel on kaks eessõna – 1976. aasta oma ja hilisema väljaande, 1992. aasta pikem eessõna. Vilma Matsovi tõlkes ilmus see viimane väljaanne juba 2006. aastal (tänu Anna Pasternaki teose ilmumisele nüüd sattusin ka Olga raamatule, mis mulle vaevalt enam kätte oleks sattunud muidu).

Ma ei teinud mitu päeva arvutitki lahti, et see raamat läbi saada. See ajastu on nii hirmus, aga kuidagi tähtis tundub selle kohta lugeda. Seda enam, et see kõik nii … puudutab kuidagi. Lisaks on Pasternak kuidagi väga huvitav isik, tema Živago jättis lihtsalt nii sügava mulje. Ja nüüd neid raamatuid lugedes tundub, et ka Pasternak ise jätab isikuna vägasügava mulje. Ja nende armastus Olgaga. Ja Olga ise. See oligi nende tugevus sellel keerulisel ja väga raskel ajal – nad olid ju tegelikult “koos” 1946-1960, 14 aastat, Borissi surmani. Samas ei lahutanud Pasternak oma naisest, kuna oli esimesest naisest lahutanud ja ei saanud sellest kunagi üle.

Tegelikult ei ole mul mõtet jälle neid üksikuid seiku siia tuua, sest see kõlab imelikult ega anna midagi edasi, teiseks ei anna see ammugi edasi, mis raamatus oli või millised olid selle tegelased. Pigem toon ära need paljud tsitaadid Vilma Matsovi tõlkes, mis ehk aitavad ka veidike edasi anda.

Esiteks oli Boriss Pasternak väga lahke inimene – ta püüdis kõiki võimalust mööda rahaga aidata. Kui Olga esimest korda (tema pärast) 1949. aastal Ljubljankale ja sunnitöölaagrisse viidi, kus ta oli veel pisut pärast Stalini surmagi, oli Boriss see, kes nende allesjäänud pere (tütar, poeg, Olga ema ja ema mees) ülal aitas pidada. Ühest pensionist ei oleks see võimalik olnud, kuid õnneks õnnestus vanavanematel lapsed enda juures hoida ja neid ei viidud lastekodusse (kuhu esialgu taheti viia). Irina oli toona 11, Mitja umbes 3. Hiljem saatis Boris raha ka teistele sõpradele ja võõrastele, kes talle kirjutasid ja imetlust avaldasid (kuid kes olid rahalistes raskustes). Ent üks naljakam seik siia juurde:

Juba pärast Boriss Pasternaki surma rääkis kirjanik Aleksandr Raskin, et kord rööviti Peredelkinos Pastrnakkida naabersuvilat ja murelikud kodakondsed nõudsid, et BP mingisugused kaitsemeetmed tarvitusele võtaks.

Pasternak võttis ümbriku ja kirjutas sellele suurte tähtedega: “Varastele.” Ümbrikku piistis ta raha ja kirjakese:

“Lugupeetud vargad!

Panin sellesse ümbrikku 600 rubla. See on kõik, mis mul praegu on. Ärge raha otsimisega vaeva nähke. Midagi enamat siit võtta ei ole. Võtke raha ja minge oma teed. Nõnda on nii teil kui ka meil rahulikum. Raha üle lugeda pole vaja.

Boriss Pasternak.”

Järgnevatest sündmustest tean Raskini jutu põhjal.

“Ümbrik lebas esikus peeglilaual. Päevad läksid. Vargaid ei tulnud ega tulnud. Ja Boriss Pasternaki naine hakkas sellest ümbrikust pisitasa majapidamiseks raha võtma. Nii-öelda laenuks. Võttis ja pani tagasi. Võttis ja … Ükskord tuli Pasternakile pähe ümbrikku kontrollida ja avastas, et raha on puudu. Ta läks endast välja.

“Või nii,” karjus ta, “te võtate minu varaste raha!? Te röövite minu vargaid? Mis siis, kui nad äkki täna tulevad? Mis olukorda te mind panete? Mida ma oma varastele ütlen? Et neid on röövitud?”

Ehmunud perekond korjas kähku puuduva summa kokku ning kuussada rubla (vanas rahas) seisis veel tükk aega ümbrikus ega jõudnudki “lugupeetud vargaid” ära oodata.” (lk. 70-71)

Teine tsitaat ei anna ka kuigi hästi üldist meelsust edasi, kuid teenib jälle veidi anekdootlikku eesmärki. Nimelt mainib Olga, et Boriss oli kohtunud Staliniga millalgi 1924. aasta lõpus või 1925. a. alguses. Olga ja Boriss kohtusid alles 1946, seega on kohtumisest sellest rääkimise momendil möödunud vähemalt 20 aastat (ja kirjapanek veelgi hiljem):

Seda kohtumist meenutades maalis BP Stalinist pildi kui kõige kohutavamast inimesest, keda ta kunagi oli juhtunud nägema:

“Hämarusest tuli minu poole mees, kes nägi välja kui krabi. Tema nägu oli kollane, rõugearme täis, nina all turritasid vuntsid. See kääbus oli uskumatult laiaõlgne, kasvult aga nagu kaheteistaastane poiss, kellel suur vanainimesenägu.” (lk. 81).

Minu jaoks oli tohutult (oh, mis sõna) sümpaatne, kuidas Pasternak suhtus kirjaniku missiooni. Või kuidas ta tõlkeid tegi (kohati muutusid need muidugi rohkem tema luuletusteks – raamatus on ära toodud tema Olla või mitte olla monoloogi tõlke üks osa) – kõige olulisem oli kõik üleliigne maha kriipsutada, teha keel nii lihtsaks, et inimestele jõuaks põhisõnum kohale ilma vaevata, ometi tundega, et see kõik on nii loogiline. (“Kirjutada tuleb haruldasi asju, teha avastusi, ja et sinu endaga juhtuks midagi ennekuulmatut, see on elu, kõik muu on jama,” tuletan veel kord meelde Boriss Pasternaki sõnu romaani ja meie läheduse algusaegadest. (lk. 269)). Ta oli kunagi nooruses Saksamaal ka filosoofiat õppinud ja mulle meeldis tema arusaam filosoofiast ja kirjandusest:

Marburgis filosoofiat õppinud Pasternakile ei meeldinud ainuüksi filosoofiale pühendatud teosed. “Mina arvan,” kirjutas ta, “et filosoofia peab lisama kunstile ja elule tagasihoidlikku vürtsi. Ainuüksi sellega tegelemine on niisama pentsik kui palja rõika söömine.” (lk. 167)

Pasternak oli sünnilt juut, aga lapsehoidja oli ta lasknud väiksena ristida – kuidagi oli nii läinud, et just tema, teisi lapsi mitte. Pasternaki elus ja teostes kumabki vastu tema omamoodi religioossus ja samas see, et ta on siiski juut (ja ka see, et ta isa oli tuntud maalikunstnik, kes mh maalis ka Lev Tolstoid, kellega tal oli palju sarnaseid vaateid). Mingis intervjuus kellelegi rootsi teadlasele Nilssonile olla Pasternak öelnud:

“Me saime teada, et oleme siin maailmas ainult külalised, reisijad kahe jaama vahel. Selle lühikese aja jooksul, mil me Maa peal elame, tuleb meil endale selgeks teha suhtumine elusse, koht universumis. Muidu on võimatu elada… See tähendab meie sisemist renessanssi, religiooni taassündi maailmatunnetusena, mitte aga kiriklik-religioosse dogmana.” (lk. 169-170)

Sedasi väljatoodud tsitaadina tundub ehk liiga lihtne ja trafaretne, aga see läbistas ju kogu Doktor Živago raamatutki – see otsing tõelise sisemise religiooni ja tunnetuse järele. (BP: “Piibel pole sedavõrd kindla tekstiga raamat, kuivõrd inimkonna märkmik.” lk. 170).

Lara raamatus oli tsiteeritud teist allikat, kui Pasternak oma Živago käsikirja D’Angelole andis. Seal: “Käesolevaga olete te ühtlasi kutsutud minu hukkamisele.” (tõlk. Ivika Arumäe, lk. 194), siin tsiteeritakse D’Angelo mälestusi ja on “Te õhutasite mind tapalavale astuma.” (lk. 244 Vilma Matsov).

Kuidas toimus Doktor Živago (mitte)väljaandmine Venemaal, on lihtsalt kirjeldamatult mõttetu ja rumal (lihtsalt kuidas saab üks ühiskond sellises mastaapsuses õudusi ja rumalusi korda saata?). Pasternak sai ju romaani valmis juba umbes … 1954. aastal? Ta saatis korrektse toimetatud ja köidetud trükitud käsikirja kolmele kirjastusele, kellelt tegelikult 1956. aastaks ei olnud mingit vastust. Kuna raamatusse kuulub ka Živago luuletsükkel, loeti raadios neid luuletusi ette ja öeldi, et need pärinevad Pasternaki varsti ilmuvast uuest romaanist. Selle peale D’Angelo kohale lendaski. Pasternak andis talle (nagu ka paljudele teistele) selle käsikirja, teades, et D’Angelo viib selle Itaaliasse kirjastajale Pertrinelli. Ta oli tegelikult ka kindel, et kodumaal ei avaldata seda romaani mitte iialgi, tema jaoks oli oluline, et ta sai selle valmis, luges selle valmimisjärgus peatükke lugemisõhtutel ette, kui raamat valmis, andis seda lugeda võimalikult paljudele – kuna oli kindel, et raamatuna see ei ilmu. Kui siis värava taga äkki itaallased seisid, andis ka neile – teades, kuhu raamat läheb. See hirmus jant, mis siis pihta hakkas, oleks võinud olemata olla, kui mõni kirjastuski oleks Pasternaki suurteose kasvõi mingite mööndustega välja andnud – keegi poleks märganud. Pertrinellit paluti viivitada, kuniks NL-is välja antakse, aga lõpuks seda ju ei sündinud. Seetõttu andis ta raamatu tõlkes välja 1957. aasta novembris. Ja sellele järgneval kahel aastal oli raamat tõlgitud ja välja antud juba üle 20-s keeles (millele järgnes Nobeli auhind ja eriti karmistatud tagakiusamine kodumaal). Taas üks huvitav seik ühes kõrvalises keeles välja antud tõlkega:

Huvitav, et romaan ilmus veel ühes keeles (arvult kahekümne neljandas) – India väikerahva uri keeles.

[—]

Uri keeles ilukirjandust välja andev tilluke kirjastus otsustas, et peab avaldama Pasternaki kära tekitanud romaani “Doktor Živago”. Raamatut taheti kuidagi illustreerida, kas või kirjaniku autogrammiga. Ajalehte pandi kuulutus palvega midagi seesugust kirjastusele saata.

Palvele reageeris üksainus inimene – Zürichis elav šveitslanna Elisabeth Kottmayer, kes Pasternaki luuletusi saksa keelde tõlkis. Ta saatis BP pühendusega väikese luulekogu faksiimile.

Peagi ilmus romaan “Doktor Živago” uri keeles koos autori allkirja jäljendiga. Klement Vorošilov tõi Indiast ühe eksemplari kaasa ja toimetas selle kellegi kaudu Pasternakile.

Raamat oli kujundatud halvasti ja trükitud viletsale paberile. Kuid kõige tähelepanuväärsem oli, et faksiimile paigutusest teksti tuli üheselt välja, justkui oleks BP pühendanud romaani … Elisabeth Kottmayerile. (lk. 260-261)

Olga Ivinskaja raamatus on ära toodud Kirjanike Liidu (ja igasugu kirjandusorganisatsioonide) ühiskoosoleku ligikaudne protokoll, mis toimus, kui Pasternak Kirjanike Liidust välja visati ja ta maalt välja soovitati saata. Ivinskaja toetub tuttavate märkmetele, kes koosolekul ise viibisid, aga stenogramm avaldati hiljem ka ajakirjas Gorizont (1989, nr. 9) ja olid väidetavalt pisut erinevad. Seevastu on erinevate inimeste endi ülskirjutustes juures näoilmed ja see, kas inimesed räägivad peast või loevad tuimalt ette. Siin on palju kirjanikke, kes sõna võtavad, kelles ma pole varem midagi kuulnudki (ega nähtavasti kuule ka hiljem). Seevastu nt. Smirnov, kelle kohta kirjutab Ivinskaja:

Vera Figneri lapselaps Marina rääkis [see on hiljem, siis, kui Ivinskaja kirjutab], et Leningrad-Moskva rongis öelnud talle kupeekaaslane Sergei Smirnov:

“Mul on plekk, mis pestes maha ei tule. See jääb mulle kogu eluks.” Ma ei pea pikka viha. Inimesele võib andeks anda, kui teda sunnitakse alatule teole ähvardusega vangi panna või leivatükist ilma jätta. Kuid igaüks, kes Smirnovi sel mustal reedel kuulis, mäletab, et ta luges Pasternaki teese vastiku irvitava tooniga, ilmselt parodeerides BP kõnemaneeri … Smirnovi võidi sundida koosoleku eesistujaks hakkama, kuid keegi poleks saanud teda sundida kirja teksti ja autori üle irvitama.

Pärast koosolekut avaldas ta artikli “Reetmise filosoofia” (ajakiri Agitator 1958, nr 22, lk-d 61-63), kus ta oma avakõnet edasi arendas. Pasternakile õnnitlustelegrammi saatnud Albert Camus’d nimetas Smirnov seal fašismimeelseks kirjanikuks, kellele … ükski korralik prantsuse kirjamees kätt ei ulata.

1970. aastal käis Jevgeni Jevtušenko Kolumbia džunglis väikeses Leticia linnas, kus elatist teenitakse põhiliselt krokodillipüügiga. Hiljem ta rääkis, et oli kohaliku iseõppijast poeedi Diaze raamatute seas märganud hispaaniakeelset “Doktor Živagot”. Kõige tähelepanuväärsem oli liigutav hispaaniakeelne pühendus ainsalt nõukogude kirjanikult, kes enne Jevtušenkot Kolumbias oli käinud – Smirnovilt. “Kuid Smirnov oli ometi eesistuja sel koosolekul, kus Pasternak välja heideti,” üllatus Jevtušenko. Diaz oli esialgu tahtnud pühendusega lehe välja rebida, kuid mõtles järele ja ütles: “Ilmselt muutub niisugune pühendusega raamat unikaalseks ja eriti väärtuslikuks.” (lk. 312-313)

Igal juhul ületas Pasternaki vastu suunatud laimukampaania igasuguseid piire. (Kuigi eks teame ju elukogemusestki, et kui keegi kuskilt otsa lahti teeb, hakkab juba igaüks kaagutama ega süvene sisusse). Kõige labasem on Literaturnaja Gazetas ilmunud laimukampaania pärast Nobeli preemia saamist (ja sellest lahtiütlemist):

Literaturnaja Gazetas oli kesksel kohal ekskavaatorijuht Vassiljevi artikkel “Konn soos”. See peegeldas kõigi ülejäänud Literaturnaja Gazetas õiglast viha väljendavate märkuste, artiklite ja seisukohavõttude meelsust. […]

[—]

Püüan ekskavaatorijuhi arvamuse taastada: “Ajalehed kirjutavad kellestki Pasternakist. Justkui oleks selline kirjanik. Siiani polnud ma temast midagi kuulnud ega tema raamatuid lugenud.” Ta tunnistas avalikult, et on arutuse all olevas küsimuses võhik, kuid see ei takistanud tal tegemast täiesti kategoorilist järeldust: “Ta ei ole kirjanik, ta on valgekaartlane … Ma ei ole Pasternakki lugenud, aga tean, et kirjandusel oleks ilma konnadeta parem.”

[—]

“Kes see Pasternak niisugune on ja mida ta on kirjutanud?” tahtis naftatootja Kassimov teada ja leidis, et Pasternak kirjutab esteeditsevaid, üle mõistuse käivaid luuletusi, millest lugeja aru ei saa.

[——]

Vaatan seda Literaturnaja Gazeta numbrit ja mõtlen, kas toimetajad tõepoolest ei märganud, et kõik need väljaastumised oleks võinud asendada üheainsa lausega: “Ma ei ole Pasternakki lugenud, aga …” (lk. 322-325)

Siia lõppu lisab ta Tvetajeva luuleread, mida tahaksin (nagu kõiki teisi siin äratoodud luuletusi) paralleelselt originaalkeeleski näha. Eesti keeles ei kõla sedamoodi (kui just Underi tõlkes, mida on palju kasutatud):

Lehti sa loe – laim vaid.
Lehti sa loe – kõige raisk.
Kuskohal veerg – saad sa soppa.
Kuskohal lõik – hakkab jälk.

Leidsin ingliskeelses tõlkes (Ilja Shambat):

Read newspapers: slander,
Read newspapers: waste.
A column – calumny,
A paragraph – disgust…

Leidsin!

Газет — читай: клевет,
Газет — читай: растрат.
Что ни столбец — навет,
Что ни абзац — отврат…

(See oli juba isiklikust ebasümpaatiast tavapärase ajakirjanduse vastu lisatud).

Ega mu liiga pikaks veninud jutt raamatu sisu ju edasi ei anna, lihtsalt toob ära mõned suvalised episoodid. Lugege ise.

Teised (ilmus ikkagi üle 10 a tagasi):

Rubriigid: raamat, sildid: , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

One Response to 2. Olga Ivinskaja “Aastad Boriss Pasternakiga ehk aja vangis”

  1. Pingback: Pasternak “Doktor Živago” – Andres Laiapea

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s