5. Erik Nørgaard “Kongelundeni mõrv”

Selle raamatu laenutasin koos Einar Sandeni raamatuga. (Härra luges muidugi mõlemad ühe õhtuga läbi, mina olin kogu aeg kahtleval seisukohal, kas üldse jaksan sedasorti kirjandust lugeda.) Sandeni raamatu puhul olin suhteliselt nõutu – see oli ilukirjanduslik raamat, fantaasia, mis ei andnud kuigivõrd midagi edasi peale külastuse nõukogude Eestisse 1965. aastal (see pidev jälgimine) ja spioonina kinnikukkumise. Lubatud oli seda Karl Säre lugu, aga üldiselt toodi Säre lugu alguses ära ja andis ilukirjanduslikule fantaasiale lihtsalt tausta.

See raamat, Kongelundeni mõrv, on midagi hoopis muud. Siin räägitakse sündmustest kronoloogiliselt (mõne üksiku erandiga) ja põhimõtteliselt Eesti kommunistide ajaloost. Juba 1920ndatest kuni 1930ndateni, lõpetuseks veel 1940. ja 1941. a. (kui ülekuulamisi toimetati ka juba Saksamaal ja Taanis). Kõik põhineb ajaloolistel dokumentidel ja isiklikel vestlustel kunagiste asjaosalistega (nii vähe, kui neid veel leida oli). Ilmumisaasta on, muide, 1990! Nørgaard nimetab veel 1990. aasta alguses toimunud sündmusi mingis kontekstis. Ta tsiteerib ka artikleid, mis on ilmunud Eesti ajakirjanduses 1987.-1989. aastal – üsna tubli saavutus! (Mäletan juba ise tollest ajast, kuidas Soome koolide ajalooõpikutes olid 1990/1991. õppeaastal sees Eesti ja Baltikumi sündmused 1980ndate lõpus – meil võis sellest unistada ja õpetaja ise ei viitsinud ka mingeid materjale kokku panna ega muul viisil sellega tegeleda).

Lisaks tuleks võib-olla enne veel nimetada, et tegelikult on Nørgaardil kaks raamatut taani keeles: esiteks see, mille originaalpealkiri on “Mehed Eestist” – Mændene fra Estland – ja teine, eesti keelde vist tõlkimata jäänud raamat, Mordet i Kongelunden. See ilmus originaalis 1991 ja käsitleb lähemalt kohtuprotsessi. Meie Danica mõttes võiks mõlemad ikka tõlkes (uuesti) välja anda – oluline teos.

Raamat põhilisteks võtmeisikuteks on Johannes Meerits (Leo Looring) ja Karl Säre. Koos nende väljailmumisega erinevates kontekstides räägitakse ka väga põhjalikult kommunistliku liikumise ajaloost Eestis – alates 1924. aasta riigipöördekatsest, seejärel kommunistide vangistamisest ja erakonna keelustamisest, mistõttu põrandaalused rakukesed tegutsesid mujal. Kuna Kopenhaagenis asus üks oluline keskus, mis sai juhiseid otse Moskvast Kominternilt. Erinevaid üksikjuhtumeid (n-ö sisukokkuvõttena) ma välja tooma hakata ei saa. Kõike läbib absoluutne usaldamatus kõikide vastu ja pidev üleminek ja enese müümine järgmistele salateenistustele (kuivõrd kesksel kohal on Looring, kes ei teadnud lõpuks ilmselt ise ka, kelle heaks ta töötab täpselt – Soome, Rootsi, kommunistide või veel kellegi). Just see usaldamatus ja kahtlustamine, mh. ka pidev soov ära panna, viis Johannes Eltermanni mõrvamiseni 1936. aasta vastlapäeval. Huvitav on ka see, et mõrv toimus, ilma et keegi oleks midagi kahtlustama hakanud. Asjaosalised (just eriti Säre ja Meerits, Vakepea läks kohe pärast Hispaania kodusõtta ja kadus – ilmselt hukkus – ja teised olid niisama kaasosalised) hoidsid mõrva saladuses. Käsk olla tulnud otse Moskvast Meeringilt, kuna raportid Eltermanni kohta olid “pisut kahtlased”. Iseasi, kes neid raporteid esitas ja kas enamus sellest polnud paranoia. Sest kui kominterni tähtsaim ninamees Taanis, Richard Jensen Eltermanni “läbi katsus”, leidis ta, et mees on usaldusväärne. Tema ei teadnudki, kuhu see Eltermann kadus ja et teised “sõbrad” ta vahepeal ära tapsid. Eks neid tapmisi ja oli tol ajal Nõukogude liidus ikka nii palju, üks võikam kui teine, et Eltermanni tapmine ei oleks ilmselt ka silma paistnud teiste seast. Asja tegi võikaks esiteks muidugi asjaolu, et see toimus Taanis ja sellel olid ka taanlastest kaasosalised, teiseks maeti mees suvila abihoone põranda alla ja hiljem kaeti see põrand ka betooniga. Siis saabus aga Kominterni peasekretärilt Georgi Dimitrovilt Moskvast korraldus, et surnukeha tuleks ikkagi hävitada ja Säre-Meeritsa punt kaevas selle üles, tükeldas, lahustas suures vannis seebikivis (lahustus mõne tunniga). “Kondid pandi kahte väiksesse kohvrisse ja visati ükshaaval Bagsværdi järve Kopenhaageni lähedal. Eltermanni riided, kindad jms. kaevati aias maa sisse, nööbid tõmmati riiete küljest ära ja visati merre.” (lk. 206, tõlk. Arvo Alas). See osa on iseäranis võigas. Lisaks, nagu öeldud, ei teadnud sellest mõrvast keegi kaua mitte midagi. Kui Gestapo oli Karl Säret juba üsna kurnavalt tükk aega üle kuulatud, saadi teada ka Taanis toimunud mõrvast ja see oli Natsi-Saksamaa propagandaveskile tuul tiibadesse – näidata, et taanlased ei teagi kommunistide korraldatud hirmsast mõrvast enda pealinna kõrval! (Taanis valitses ju 1940.-1945. Saksa okupatsioon). Taani ülekuulamisele saadetud, lootis Säre muidugimõista ennast erinevate uute reetmistega päästa (oli teada, et kõik, kellelt info kätte saadi, tapeti – toonaseid tapmisi ja küüditamisi nii nõukogude võimude kui sakslaste poolt on hirmus ette kujutadagi – ei mahu eriti pähe). Seetõttu andis ta üles detailse tapmiskava, kõik inimesed, kes olid seotud, kus nad elavad või kus elavad nende vanemad, lubas näidata, kuna aadresse täpselt ei tea, joonistas suvemaja plaani… Ajalooliste dokumentidega tutvudes on kirjanikule muidugi selgeks saanud, et sugugi kõik ei olnud tõde, mis Säre sellel ülekuulamisel rääkis ja see tõi nendele väidetavatele kaasosalistele tihtipeale kaasa asjatuid kannatusi või koguni surma. (Eks sellest saaksime raamatu teisest osast paremini teada, kui kohtuprotsessi kirjeldatakse ja ilmselt ka kommenteeritakse uute päevavalgele tulnud dokumentide valguses).

Kui Särest on juttu rohkem raamatu lõpus seoses ülekuulamistega ja ülesandmistega (mistõttu mõrv Kongelundenis üldse teatavaks sai), siis muidu on raamatu lõviosas keskmes pigem Johannes Meerits ehk Leo Looring (Looringu varjunime kasutab ta kõige läbivamalt, samas on neil kõigil identiteete ja passe veel mitmeid). Hämmastav on lugeda, kui äraandlikud võidi olla – ilmselt on spioonimaailmas mingi teine reaalsus niivõinaa. Eks info on salateenistustele oluline ja kui sa saad kätte kellegi, kellel on salajast infot mujalt, siis püüad teda ära kasutada, kuigi teatavate reservatsioonidega asju üle kontrollides või jälgides. Meeritsa puhul on tähelepanuväärne, et 1990. aasta seisuga, kui Nørgaard raamatut kirjutas, oli Rootsi salapolitsei arhiiv ainus, kuhu teda ligi ei lastud. Isegi mitte järjest kõrgematest instantsidest luba taotledes. Rootslased on ikka silmakirjalikud argpüksid ja nahahoidjad olnud. Sealt oleks raamatule ikka väga palju olulist lisatausta leidnud, ilmselt oleks mingeid asju saanud ka täpsemini kinnitada või ümber lükata. Ja palju põnevat juurde lisada. Soome ja Taani olid vastutulelikumad, mistõttu Meerita kohta käiv info on kokku pandud muudest allikatest ja ülekuulamisprotokollidest ning salaagentide aruannetest (mis kinnitavad niikuinii, et Meerits töötas ka Rootsi luure heaks).

Seega äärmiselt tänuväärne tõlge (eestikeelne raamat ilmus 2001, 11 aastat pärast originaali ilmumist). Samas oleks siiski oluline, et mõlemad osad saaksid tõlgitud ja välja antud (esimese osa uuesti väljaandmine, ehk mõne ajaloolase kommenteeritult, juhul kui veel on arhiividokumente lahti läinud ja võib-olla on ka Rootsi omadele ligi lastud. Võib-olla on isegi midagi ilmunud, aga artikleid ja teadusajakirju ju tavainimene niisama ei loe).

Hariv, huvitav raamat. Põlgusttekitav muidugimõista. Aga on oluline teada!

Niisama mõned youtube’i-lingid, kuigi need ei räägi muust kui Eesti ülevõtmisest, millest ka selles raamatus oli juttu:

 

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s