6. Enno Tammer “Ilon Wikland. Elu pildid.”

Hiljaaegu sai loetud Astrid Lindgreni elulooraamat, Ilon Wiklandi oma tundub mõnes mõttes loogilise jätkuna. (Wikland on Lindgrenist 15 aastat noorem). Raamatu kaanekujundus sarnaneb mingil määral Lindgreni raamatuga – portreefoto raamatu peakangelasest. Wiklandi puhul värviline, Lindgrenil mustvalge. Ilon Wiklandi teamegi eelkõige nende piltide järgi vanemast east – ja need on kõige kaunimad, tundub mulle. Nendel piltidel, kus ta oli laps või nooruk, oli vaat et keeruline aru saada, et tegemist on sama inimesega. Pilte vanemast east (kuigi ehk juba kuskil 50ndate eluaastate lõpust) võib aga jäädagi uurima. Iga vagu või kurd näos on imeilus, pilk, ja (minu puhul üsna ebatavaline, et üldse märkan) kõrvarõngad. Lihtne ja väärikas stiil. Seetõttu meeldib mulle ka see kaanele valitud foto näiteks.

Nüüd aga mõni sõna raamatust. Nagu elulooraamatute puhul ikka – siin ei ole ju võimalik ega mõtetki sisukokkuvõtet anda. Räägin siis esmalt pisut ülesehitusest. Pealkirigi viitab, et autor on püüdnud esitada Iloni eluperioodid ja seigad piltidena – just sellistena, nagu Ilon neid ise tihtipeale mäletab. Silme ette manatakse pildid, väga tihti on mõne loo taga pilt Iloni enda raamatust. Oma kogemusest tean, et mälestused sündmustest, millest on foto või pilt, kipuvadki taanduma nendele hetkedele, millest said pildid (või film). Ilon kandis pilte Eestist enda sees aastaid, pannes need mälestused luku taha ja minnes edasi. Kuniks hakkas kõike lõpuks joonistama, piltidesse seadma. Sellest ajast on meile kõige rohkem tuntud pildid raamatust Pikk-pikk teekond, kuigi raamatu sidususe mõttes on ta seal teinud teatud üldistusi. Teisi raamatuid tuli hiljem peale, mina olin juba täiskasvanu ega ole paljusid neist isegi mitte sirvinud (tekkis huvi).

Jälle kerkib küsimus (nagu iga elulooraamatu puhul) – miks me seda loeme? Kuivõrd ma siin juba Astrid Lindgreni raamatuga võrdlesin, siis tooksin ka nüüd välja mõtte: Lindgreni puhul oli väga põnev näha tema kasvamist koos ajastuga. Kuidas ta väljaspool abielu lapse sünnitas – milline tegemine ja kombineerimine see oli võrreldes tänapäevaga. Kuidas ta lapse kaheks aastaks kasuperre andis – tänapäeval öeldaks selle peale ka uih ja aih. Naisliikumine, naise vabadus, teatud teemad, mille oma raamatutes justkui revolutsioonilisena lastele välja tõi ja lõpuks, kuidas aatomienergia ja maksusüsteemiga võitles. See on üks elu oma ajastus – ajastu kohta ei jaksaks me eladeski sellist pikka perioodi lihtsalt läbi lugeda. Kellegi eluga seotult on teine asi.

Nüüd siis Ilon – jälle on põnev näha, kuidas mõned aastad tagasi abiellunud noorpaarile sünnib Eesti iseseisvusaastail tütar. 1930. aasta 5. veebruaril. Ja kuidas noorpaar teeb karjääri ja töötab Tallinnas, neil ei ole lapseks aega, mistõttu laps antakse kasvama emaema juurde Tartusse praegusele Kuperjanovi tänavale. Vanaema ei ela üksi, vaid ema vennad on veel kodus, veel kunstnikust õdegi oma sõjaväelasest abikaasaga. Seegi seik teeb Iloni elust ajastule huvitava sissevaate – jälle see lapse äraandmine ja vahel külastamine. Kas selline asi oli toona tavapärasem või erand? See küsimus vastust ei saa.

Samuti on põnev lugeda neist viiest aastast, mis Ilon elab oma vanematega Tallinna vanalinnas. Vanemad on suhteliselt heal järjel ja ega nad oleks tüdrukut enda juurde võtnudki, kui Tartus poleks juhtunud õnnetust (täiesti müstiline – ema vend uuris mingit püstolit ja pauk läks lahti, läbistades väikese kolmeaastase Iloni õla, vigastamata ühtegi luud ega olulist närvi ega sidet). Ja siis, nendel aastatel, elab Ilon tegelikult üksi. Vanemad ei ole kodus, neil pole tütre jaoks iialgi aega, temaga tegeleb võimaluste piirides teenijatüdruk (selline on ometi olemas, hiljem Ilonil endalgi, kui tal on neli tütart ja ta töötab kodus) – teeb süüa, viib kooli, abistab. Üldiselt mäletab Ilon sellest ajast lõputuid jalutuskäike (lonkimisi) kas vanalinnas või teisel pool müüre Schnelli pargis ja mere ääres. Hiljem juba koeraga (ta sai õnneks koera ja kassi, kes üksindustunnet leevendasid). Muidugi ka klassikaaslased. Ja kohvikud.

Edasi vanemate lahutus. Laps jagati lahutusega küll emale (ema soovil), aga ise soovis ema minna end Itaaliasse täiendama, seega ega seda last kuhugi panna ei olnud. Tartu-vanaema juurde kahjuks enam ei saadetud, hoopis isapoolsete vanavanemate poole Haapsallu (kus nad olid suvedelgi käinud). See on see osa Iloni lapsepõlvest, mida me põhiliselt teame. Ta kolis sinna 8-aastaselt (ilmselt 1938. a. sügiseks) ja lahkus põgenikepaadiga 1944. aasta septembris. Seega kõige paremini meeles olev osa lapsepõlvest ilmselt. Seegi osa tema eluloost on väga põnev ajastuline dokument. Mida tegid lapsed sõjaeelses ja -aegses Haapsalus. See õudne vaatepilt, mis avanes klassis pärast küüditamist, kui paljud pingid seisis tühjadena. Kuidas vanaema-vanaisa majja paidutati elama üks vene ohvitser perega, hiljem saksa ohvitser. Ja kuidas vanaema uuris ja tegi otsuse, et Ilon peab pakkima kohvri ja kiiresti Rohukülas laevale minema – viimane laev, mis väljus ja viis põgenikud Rootsi. (Minu jaoks oli see kummaline lugemine – minu teada oli viimane laev, mis Eestist lahkus, päev enne Tallinna pommitamist, Triina. Sellele eelnesid aurik Odin ja kolmemastiline Juhan. Aga Meritähest ei ole ma kuulnud – tundub kirjelduse järgi, nagu oleks Rohukülast, Tallinnast ja Ruhnust inimesi peale võetud korraga kahele laevale, et siis päev enne Tallinna pommitamist 1944. a septembris teele asuda. Otsing annab Meritähe kohta linke Ilon Wiklandiga seoses. Ometi olid nad jõudnud Dalaröle, Triina vist Gotlandile. Ah, ei tea, aga segadus valitseb).

Samuti on huvitav, kuidas võeti vastu põgenikke, kuidas Ilon kollatõvega haiglasse sattus ja sealt edasi tädi poole elama asus (kuigi ka isa oli oma uue perega Norrköpingisse elama asunud). Kogu see lugu elukohtadest, kuidas elati, milliseid tube üüriti, millega raha teeniti, milline haridus saadi – see on põnev ajastudokument. Kummaline vaheseik ka äkki välja ilmunud (kirja näol) ema, kes elavat oma uue serbohorvaadist abikaasaga Londonis ja soovis äkki, et Ilon tema juurde elama tuleks – Ilon oli 18! Ja ema oli temast lahkunud ega polnud huvi tundnud 10 aastat. See jupike oli lühike – nii raamatus kui Iloni elus. Ta pöördus peagi Stockholmi tagasi ja jätkas vanal töökohal.

Üle ega ümber ei saa kohtumisest Astrid Lindgreniga, mis mõjutas Iloni elu suurel määral. Väga olulisel määral, ilmselgelt. Ka need kohtumised on püütud edasi anda mingil määral piltidena. Samas ei räägi need enam ajastust, seal on juba siiski isikliku elu mõõde. (Unustasin mainida ka abiellumise ja neli tütart. Kogu kodusest elust on tegelikult üsna vähe – pigem just see, et lapsi saalis alati nende ümber palju ja sealt saigi Ilon ehk impulsi palju erinevaid lapsi tegevuses joonistada.)

Aga lõpupoole… vot siis hakkab raamat laiali vajuma. Ajastust pole vaat et midagi. Üha rohkem tuleb sisse autorit ennast (kogu raamat on ehitatud jutuajamistele ja mõningal määral intervjuuvormis), üha rohkem tuleb sisse täpseid aastaarve ja kuupäevi, nagu oleks tegemist mingi ajaloolise ürikuga, kuhu keegi saab tagasi pöörduda, kui vaja mõnd kuupäeva meenutada. Iloni Maailma ettevalmistuse aeg, mõttest teostuseni, Talise panused. (Krista Kumberg toob oma artiklis ära, et Tammer pole eriti süvenenudki sellesse ajalukku, jättes paljud asjad mainimata). Siis päris põhjalikult tülist Rea Rausiga, kuidagi … murrab kogu mustrit. Oleks see antud mingis laiemas kontekstis kõrvaltvaataja pilgu alt. Sest laiemad probleemid on Eestis ja Haapsalus täiesti olemas – ääremaastumine, vähesed ressursid, vähem inimesi, seega ka vähem võimalusi headeks ideedeks ja teostusteks. Kohati tundub tore, et muuseumis üldse keegi on, kes esemeid ja dokumente ja fotosid MUISi üles teaks-oskaks-viitsiks panna. Selle asemel loeme aga Iloni usaldusisikuteks muutunud perekond Tammeritest, sellest, kuidas nad teda raskel hetkel toetavad. Selles pole midagi halba, aga raamatu telg murdub, kõik läheb otseseks ajakirjanduseks ja kroonikakirjutamiseks kätte ja vajub täiega ära. Astrid Lindgreni raamatus hindasin ma kusjuures kõrgelt, et autorit ega tema häält ei paistnud kuskilt eriti välja. Ja et kirjutajaks oli mees – seda enam. Iloni raamatus on valitud teine tee – autor on nähtav, mida edasi, seda rohkem. Lõpuks lausa ühel fotol. Ühtlasi on siin mingit targutamist, mida ei tahaks täiskasvanutele mõeldud raamatutest lugeda: “Elus on ikka nii…”, “tema on ikka tubli…”, “kui läheb halvasti, läheb ka hästi…” (jälle ei viitsi konkreetseid kohti välja tuua, aga sellist mõttetute kokkuvõtete tegemist on palju, mille asemel võiks teha pigem täiskasvanulikke ajastulisi üldistusi, küll selline taadilik noogutamine loetakse ise välja).

Iloni raamatu puhul häiris mind ka pisut see, et keeleliselt oli jäetud toimetamata. Iloni laused olid minu arusaamist mööda läinud raamatusse nii, nagu ta oli öelnud. Tema eesti keel on hea, see on ilmne. Ometigi arvan ma, et suuline kõne võiks leida kirjapildis pisut teise vormingu. Kui leidis, siis on tarbetu jätta sisse vana lauseehitust – Ilon kasutab pigem just seda veidi arhailist, kus tegusõnad vist tulid hiljem (või ma täpseid näiteid ei hakka tooma). Lisaks rootsi ja saksa keelest mõjutatud laused “mis mina arvan, on see, et”, “mis mina teinud olen, on see, et” – miks on nii oluline sellised laused sisse jätta? Trükivigu oli ka omajagu, aga neid on tänapäeval igas raamatus, pole parata.

Veel oleks tahtnud lugeda pigem Iloni (kui vanema inimese, aga ka muidu) elutarkustest või mõjutajatest (üks maalikunstnik on ära toodud, kes Ilonit on oma mõttega maalida ühte mäge sada korda, mõjutanud). Aga näiteks raamatud, mis on talle olulised olnud ja miks? Ma ei teagi, mingi lähem pilt ta mõttemaailmast, mitte ainult üksikutest sündmustest.

Seega – raamatu esimest poolt soovitan lugeda, teisest poolest võib diagonaalis ka üle laskma hakata. Seal tekib mitmes kohas kordusi, lõpus ära toodud intervjuu on täiesti üleliigne ja kordab enamasti varasemat ega anna midagi põnevat juurde. Hea lugeda neile, kes ei taha veel raamatut käest panna ja sooviksid veel lugeda, mida Ilon on rääkinud.

Lingikogu:

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s